Üks huvitav isamaalugu

Hellar Grabbi raamatu "Vabariigi laps" esikaas.

Eesti keele omapära rõhutab meie kultuurilist maailmapilti, mis teab, et inimese kõige tähtsamaks keeleks elus saab see keel, mille kõla on jäänud talle kõrvu emalt hällilaulu kuuldes.

Seega, me ei mõtle ehk nii tihti sellele, aga ütleme teistele selgelt, et räägime ema keelt.

Isamaa ja emakeel

Hellar Grabbi, kuigi ta lahkus Eestist juba 1944. aasta sügisel, räägib praegugi väga ilusat eesti keelt. Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle keel pole pikkade aastate jooksul võõrsil rooste läinud. Miks on see nii, sellele leiame kindlasti nii mõnegi vihje tema uuest mälestusteraamatust, mis loodetavasti kujuneb esimeseks vähemalt kolmeosalisest meenutuste sarjast.

Kuigi Grabbi on pealkirjastanud oma raamatu „Vabariigi laps”, oleme ikka eelkõige oma isa ja ema lapsed.

Grabbi kujunemisel just selliseks vabariigi lapseks mängisid väga olulist osa tema isa-ema ümbritsenud inimesed, kelle hulgas kuni 1940. aasta suveni olid paljud Eesti riigi poliitilisse ja kaitseväe eliiti kuulunud värvikad isiksused.

Nende inimestega kokkupuude lapsepõlves, nende saatus pärast 1940. aasta suve on sundinud teda huvi tundma Eesti riigi 20. sajandi ajaloo paljude võtmemomentide tekkeloo ja tagajärgede vastu. Ja mõtisklema selle üle, mida tegid Grabbile väga lähedased inimesed ajaloo murranguhetkedel.

Tondi kasarmud ja omariiklus

Hellar Grabbi (sündinud 22. septembril 1929 Tallinnas) on ohvitseri pojana palju sellest elust kaasa võtnud kodunt. Tema isa Herbert Grabbi lõpetas 1928 kuulsa Prantsuse kõrgema sõjakooli 48. lennus. Kahju, et Hellar Grabbi pole oma raamatus eriti peatunud Pariisil ja selle maailmalinna osal nende pere elus.

Grabbi rõhutab, et tema esimene kodu oli Tondi kaitseväelinnakus. Kuid ta ei jäta mainimata, et isa ja ema oskasid eesti keele kõrval rääkida prantsuse, vene, saksa ja veidi inglise keelt. Grabbi enda väitel üks tema esimesi teadlikke mälestusi ongi seotud 12. märtsiga 1934, kui tema isa major Grabbi sõjakooli ülemana täitis korraldust ning viis Tondilt sõjakooli aspirandid Tallinna südalinna tagama Pätsi ja Laidoneri võimu Eesti poliitilise elu tipus. Sellele, kas oli see parim lahendus Eesti ühiskonna ees olevate küsimuste lahendamisel, püüab aastakümneid hiljem kaasa mõelda Hellar Grabbigi.

1934. aastal sai Herbert Grabbist Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser ja pere hakkas elama samas keskkonnas, kus Eesti riigi saatust suurel määral pidi otsustatama. Grabbi kasutab oma raamatus sageli oma ema Ella Grabbi mälestusi, mis tänu ajakirjale Tuna (2008/1) on eraldi trükis ilmunud.

Grabbi raamat annab meile pildi Saksa okupatsiooni ajast ja peretasandi pildi suurest põgenemisest 1944. aasta sügisel.

Raamat lõpeb mälestusesseede autorile väga konkreetsel hetkel ja kohal: Tallinnast tulnud põgenikelaev Wartheland jõuab Poola sadamalinna Gdynia (tol korral Gotenhafen) sadamasse, kui on alanud noore mehe 15. sünnipäeva hommik.

Kodumaa on jäänud maha, ees ootab uus elu. Kuhu see viib ja milliseks see kujuneb, sellele ei oska noormees ise veel nii palju mõelda ja seetõttu ilmselt ei muretse ta liialt tulevikugi pärast. Tol hetkel võtsid laste eest tähtsaid otsuseid vastu veel nende emad ja nemad muretsesid rohkem.

Grabbi raamat pole tänapäeva lugejale äärmiselt huvitav ainult seal leiduva aja- ja eluloolise materjali pärast, vaid see on kinnitus sellest, et Eesti Vabariik võiks senisest enam osata hinnata seda rikkust, mis tal on.

Need on inimesed, kes oma elupäevade lõpuni, sõltumata sellest, kas nad saavad elada isamaal, hakkavad end ikka ja jälle identifitseerima selle vabariigi lastena.