Meie planeedi kõige vastupidavamatel loomadel on üks üllatav nõrkus

Loimur ehk tardigraad Foto: shutterstock.com

Ilmnes, et meie planeedi kõige vastupidavamateks loomadeks peetavatel loimuritel ehk tardigraadidel on siiski ka nõrk koht, mida teadlased ei osanud oodata.

Need mikroskoopilised nelja paari lülistumata jalgadega loomad suudavad vastu pidada nii magedas kui ka soolases vees ning väga madalatel ja kõrgetel temperatuuridel, mis teiste liikide esindajad tapaks, teatab livescience.com.

Taani Kopenhaageni ülikooli hiljutine uurimine näitas aga, et need loomad ei talu aktiivses olekus olles pikaajalist soojust. Laborikatses selgus, et loimurid surid kiiresti vees, mille temperatuur oli 37,8 kraadi. Selle tõttu arvatakse, et globaalsed temperatuuritõusud ja maailmamere soojenemine võib neid kahjustada.

«Seni on tardigraade peetud Maal kõige vastupidavamateks olenditeks, kuid nüüd on selge, et ka neil on nõrk koht. Soojus saab neist teatud tingimustel jagu,» sõnas loimurite uurimises osalenud bioloog Ricardo Neves.

Loimur ehk tardigraad elektronmikroskoobi all. Foto: Bob Goldstein & Vicki Madden/AP/Scanpix

Teadlastele meeldib 0,5 millimeetri pikkusi tardigraade uurida, sest nii nende välimus kui ka elustiil on ebatavalised. Loimurid on meie planeedi ellujääjad. Katsed näitasid, et nad jäävad ellu külmutamisel, kõrbetingimustes, hapnikuveguse ja kiirituse korral ning vaakumis. Seda tingib asjaolu, et tardigraadid suudavad end viia olekusse, mille puhul elutegevus lakkab.

Möödunud aastal kukkus Kuule Iisraeli kuusond ja tuhanded tardigraadid sattusid meie planeedi kaaslasele. Teadlased oletavad, et loomad võisid sondist välja pääseda ja nad on seni Kuul elus, kuna tegemist on liigiga, mis talub ekstreemsusi. Jahedust paremini kui kuuma.

Varasemad katsed on näidanud, et loimurid jäid ellu, kui olid ühe tunni 151 kraadi juures.

Kopenhaageni ülikooli teadlasi huvitas, millised temperatuurid ja kui pikk aeg võivad loimuritele halvasti mõjuda. Nad valisid katseks magedas vees elava Ramazzottius varieornatus loimuriliigi esindajad. Loomad pandi 40-kraadisesse vette 2, 24 ja 48 tunniks.

Veel tehti katse, milles vee temperatuuri tõsteti järk-järgult, andes loimuritele võimaluse aklimatiseeruda. Tardigraadid olid esmalt paar tundi 30-kraadises vees, siis pandi paariks tunniks 35-kraadisesse ja 37-kraadisesse vette, lõpuks 40-kraadisesse vette.

Tulemuseks oli, et selline järkjärguline temperatuuritõus aitas neil kauem vastu pidada.

Kunstniku joonistus loimurist ehk tardigraadist. Foto: shutterstock.com

Aktiivsetest tardigraadidedest, kellele anti võimalus aklimatiseeruda, oli 72 protsenti 48 tunni möödudes elus. Neist suri vaid 28 protsenti.

Teadlased tegid katseid ka anabioosis ehk elumärkideta seisundis tardigraadidega. Kui anabioosi seisundis tardigraadid olid 82,7 kraadises vees, siis hukkusid pooled neist ühe tunniga. Kui need anabioossed loomad olid 24 tundi 63,1-kraadises vees, siis hukkusid neist pooled.

«Me ei oodanud, et saame oma uuringutes sellised tulemused. Ootasime vastavalt varasematele andmetele, et nii aktiivsed kui ka elumärkideta seisundis tardigraadid jäävad pikka aega keskmistel ja kõrgetel temperatuuridel olles ellu, kuid nii ei läinud,» teatas bioloog Ricardo Neves.

Nevesi sõnul leidsid nad loimurite Achilleuse kanna, milleks on pikaajaline kuumus. Ta lisas, et loimurite nõrk koht teeb neid murelikuks, kuna selle kohaselt ei jääks tardigraadid teatud kliimamuutusoludes ellu.

Uurijate sõnul peab tegema veel katseid, et loimurite vähest vastupidavust teatud temperatuuridel kinnitada. Laboratoorsed katsed näitasid, et loomad on võimelised mingil määral kohanema temperatuuri tõusuga, kuid nende saatuse määravad soojenemise kiirus ja nende enda kohanemisvõime.

Nevesi sõnul on veel üks küsimus: kuidas reageerivad tardigraadid varasemast soojemale mereveele, kui maakera soojeneb.

Loimurid ehk tardigraadid (Tardigrada) on mikroskoopilised loomad, kellel on neli paari lülistumata jalgu. Loimureid on üle 1000 liigi ja neid leidub kogu maailmas.

Loimureid kirjeldas 1773. aastal esimesena Saksa teadlane Johann August Ephraim Goeze, nimetades neid väikesteks veekarudeks.

Nimetuse Tardigrada andis neile itaalia bioloog Lazzaro Spallanzani, mis tõlkes tähendab «aeglased liikujad».

Katsed loimuritega on näidanud, et nad suudavad ellu jääda 271-kraadises külmas, 150-kraadises kuumas, vaakumis, keevas alkoholis ja pikaajaliselt röntgenikiirte all.

Nad elavad Antarktikas, vihmametsades, meresügavuses, mägedes, avakosmoses ning mage- ja soolases vees.

Loimurid toituvad taimerakkudest, vetikatest ja selgrootutest.

Samas ei suuda nad olla äärmuslikes oludes pikka aega, vaid lühiajaliselt ehk nad ei ole ekstremofiilid. Ekstreemsed olud võivad neilt lõpuks elu võtta. Arvatakse, et tardigraadid suudavad maksimaalselt olla äärmuslikus olukorras, olles anabioosses seisundis, umbes 30 aastat.