Füüsikaõpetaja ja Tartu Observatooriumi külastuskeskuse arendusjuht: õppige, see annab teile vabaduse!

Füüsikaõpetaja ning Tartu Observatooriumi külastuskeskuse arendusjuht Tanel Liira Foto: Raadio Elmar

Raadio Elmar saates «Ikigai» käis külas füüsikaõpetaja ning Tartu Observatooriumi külastuskeskuse arendusjuht Tanel Liira. Mees rääkis, kuidas ta leidis tee füüsikani. Juttu oli ka tema tööst observatooriumi külastuskeskuse juhina. Saatejuht oli Mari-Liis Männik.

Tanel Liira on üles kasvanud Võrus, tema vanemate juured on pärit Setomaa piiri äärest, koduseks keeleks on perekonnal võro keel. Mees on lõpetanud Tartu ülikoolis füüsika eriala ning tänaseks on ta ligikaudu kakskümmend aastat õpetaja ametit pidanud. «Elu toonud mind Tartusse, seda ennekõike seetõttu, et siin linnas asub ülikool. Tuleb tunnistada, et ma ei ole tänaseni saanud ülikoolist üle ega ümber,» sõnas Liira.

«Juba lapsena tahtsin asjade sisse vaadata. Kuni kümnenda eluaastani ma lihtsalt lammutasin ja uudistasin igasuguseid esemeid, siis jätsin aga igale poole pilla-palla. Hilisemas eas hakkasin neid juba tagasi kokku panema ning terveks tegema. Põhikooli algklassides tekkis mõte, et kuidas saaks elektrit toota mitte millestki. Tegin sellise kombinatsiooni, kus panin mootori ja generaatori kokku. Generaator siis toodab elektrit ja mootor võiks seda ringi ajada. Kuid see ei hakanud kuidagi tööle, tegi vaid mõned pöörded ning suri siis välja. Seejärel küsisin emalt, miks see tööle ei hakka. Ta seletas, et kui ma kaheksandas klassis füüsikat hakkan õppima, siis saan teada, miks need asjad nii ei tööta. Nii ma ootasingi põnevusega kaheksandat klassi,» rääkis mees oma füüsika huvi algusaegadest.

Liira rääkis, et tal tekkis koolis füüsika vastu koheselt suur huvi. «Eks seal oli mitu põhjust. Esiteks, mulle meeldis meie füüsika õpetaja olemus. Teine põhjus oli see, et kaheksandas klassis tuli meie juurde õppima üks kena tütarlaps. Teadsin, et ainuüksi oma välimusega ma teda ära ei võlu, seetõttu lootsin, et kui olen füüsikas väga tark, siis ta märkab mind. Nii võibki öelda, et füüsika ja see tütarlaps olid minu esimesed armastused,» muigas ta.

Liira hakkas ülikooli esimeselt kursuselt oma endises koolis füüsikat õpetama. «Ma ise pakkusin ennast, sest kaks füüsika õpetajat olid koolist lahkunud ja alles jäänud ainus õpetaja selle koormusega hakkama ei saanud. Leian, et põhjus, miks minust õpetaja sai, on tänutunne. Võru on suhteliselt väikene koht. Kui olin koolipoiss, siis mu ümber olid kahesugused sõbrad. Ühed olid need, kes käisid aktiivselt koolis, teised istusid niisama, juues alkoholi ja tehes suitsu. Mul oleks võimalus olnud mõlemas grupis ringi liikuda, kuid tänu ema ja õpetajate piitsutamisele jäin ma õigele teele. Ka täna koolis alati räägin, et ükskõik, mis ka ei ole, õppige, sest see annab teile vabaduse ja valikud,» rääkis ta.

«Väikese poisina jäljendasin õpetajaid, parandasin korduvalt oma vanu töövihikuid ja kui sõbrad külas käisid, märkisin kirja puudujaid ja kohalolijaid. Seetõttu leian, et huvi õpetamise vastu on mul olnud juba lapsepõlvest peale. Mu ema oli raamatupidaja ja mulle meeldisid kodus tema töövahendid, ennekõike kalkulaatorid ja kirjutusmasinad. Isa oli aga traktorist ja sealt tekkis suur huvi masinate vastu. Minu vanem vend ehitas ise mopeede ning jalgrattaid, istusin kogu aeg tema kõrval. Sealt ma nägin, kuidas need asjad töötavad ja sain ühtlasi teada, miks nad just nii töötavad,» sõnas Liira oma lapsepõlvest kasvanud huvialade kohta.

Mees rääkis, et töötades täna õpetajana, leiab ta, et õpetamise juures peab olema kindel süsteem. «Süsteemitud teadmised ei aita sind kuidagi edasi ja sa ei oska neid kuigi hästi kasutada. Lisaks mulle meeldib, kui õppimise juures on palju entusiasmi. Kui näen, et õpilane väga pingutab ja tulemust ei tule, siis premeerin teda tihti parema hindega. Olen aru saanud, et kui panna õpilasele hindeks kaks või kolm, siis see enam edasi ei motiveeri. Kui panna mõnikord natuke parem hinne ja öelda, et ta oli seekord väga tubli, siis võib loota, et ta järgmine kord pingutab rohkem,» lisas ta.

Tanel Liira on ühtlasi ka Tartu Observatooriumi külastuskeskuse arendusjuht, mees kirjeldas lähemalt oma tööpäeva sisu. «Minu tööpäev on nagu iga teine kontoritöötaja päev. Algab see sellega, et avan oma tööarvuti ja hakkan inimestega suhtlema. Inimesed tahavad meie juurde tulla kas ekskursioonile või üritust pidama. Ettevõtjad pöörduvad, et tahavad observatooriumi ruumides seminare, konverentse või messe pidada. Koolidele pakume aktiivprogramme. Ennekõike ma suhtlengi inimestega. Võtan külalisi vastu ja tutvustan neile kosmost. See on teema, mis absoluutselt kõiki huvitab! Loomulikult ma ei tee seda üksi, mul on väga hea tiim,» rääkis ta.

«Me kõik vaatame elus kasvõi kord taevasse ja meil tekivad küsimused, millele tahame vastuseid saada. On küsimusi, mida praktiliselt iga külastuse ajal uuritakse, näiteks seda, kas oleme siin üksi või, et kas maakera on lapik. Täna võin öelda, et maakera ei ole kindlasti lapik. Seda, kas oleme üksi, ma ei tea. Täna me kedagi leidnud ei ole. Unistame, et kunagi leiame. See teadmine julgustab, et ehk keegi ikka kusagil on,» sõnas mees.

«Olen endale selgeks teinud, mis on elus oluline. Igapäevaselt peame teadma, kuhu tahame jõuda. Peame teadma, mis on meie enda jaoks oluline ja kas see lõputu ühiskonna surve olla ilus, rikas ja osav on meie jaoks tähtsad. Olen ka oma õpilastele rääkinud, et peame käima tööl, sest meil pole sisuliselt teist võimalust - peame teenima elamiseks raha. Kui nüüd teaksime, et meil on vaid üks päev elada, kui suurt palka me küsiks? Või kui teame, et see üks viimane päev saaks läbi Maa katastroofiga ja mitte kedagi meist ei jääks ellu - missugune on see summa, mille eest minna tööle? Seda raha ei ole lihtsalt olemas! Kõige tähtsam on väärtustada aega ja lähedasi. Peaksime palju rohkem kallistama üksteist ja ütlema, kui palju me oma lähedasi armastame,» rääkis Tanel Liira.

«Kosmos annab vastused kõigele. Elame täna nii, nagu maad jätkuks justkui igavesti. Ma pole keskkonnaaktivist ja ei ütle, et hakkame kõik teistmoodi elama. Kuid natuke kokku hoida võiksime küll kõik. See Maa on meie sõiduk kosmoses. Täna me ei tea mitte ühtegi teist kohta, kuhu võime inimkonna ümber kolida, seetõttu peame Maad hoidma. Meid kaitsev atmosfääri kiht on väga õhuke. Inimesed ei taipa, kui raske on viia kosmosesse seitset kosmonauti, seetõttu nad teavad veel vähem seda, et seitsme miljardi inimese kolimine teisele planeedile on väga ebatõenäoline. Meil pole kuhugi siit minna. Seetõttu peame kokku hoidma,» sõnas füüsik Tanel Liira.

Kuula täispikka intervjuud SIIT: