Laose mägikülades elatakse õnnelikku, tsivilisatsiooni pahedest rikkumata elu

Kõrvalistes mägikülades elavad lapsed on veel turistidest rikkumata ja rõõmsad. Nad tormavad võõrast uudistama ja on õnnelikud, kui näevad oma pilti fotoaparaadi ekraanilt. Raha nuiamine ei tule neile pähe. Foto: Kristiina Kupits

Kui Tais, eriti selle pealinnas Bangkokis tundub, et kõike on liiga palju ja läbi saastatud õhu ei näe enam õieti päikestki, on hea minna Laosesse.

Kagu-Aasias asuva Laose kohta võib õigusega öelda agraarmaa, sest enamik selle elanikke tegeleb põllumajandusega ehk kasvatab riisi, kusjuures peamiselt oma tarbeks. Elatakse väikestes külades või üksikutes miljonivaatega bambusonnides põldude vahel.

Põhja-Laos, kuhu mina koos reisikaaslasega sattusin, on mägine ning teedevõrku seal sama hästi kui pole: muldteed on kehvas korras ja vihmahooajal läbimatud.

Turismiärist, eelkõige kohalikke reise korraldavatest büroodest, kuulub suur osa välismaalastele ning ilmselt on välismaalaste omad ka kallimad hotellid. Kohalikud elanikud lihtsalt ei tea, mida ja kuidas turistile pakkuda. Nad üritavad kopeerida läänelikku elustiili, aga oma puutumatut loodust ja kultuurilist eripära nad müüa ei oska.

Kes keda vaatas

Ehkki Laos pole turistidest pungil nagu naaberriik Tai, otsisime meie privaatsemat võimalust maaga tutvuda kui vaid popimaid vaatamisväärsusi uudistada.

Meil õnnestus leida ühele kanadalasele kuuluvast reisibüroost matk täiesti turismivabadesse mägiküladesse. Maksime selle eest peaaegu poole rohkem kui mõnes kohalikus büroos ehk 40 Ameerika dollarit päeva eest, kuid see tasus end kuhjaga ära. Nagu lubatud oli, ei kohanud me seal ühtegi turisti ja vahepeal tundus, et meid on toodud külaelanikele vaadata, mitte vastupidi.

Et küladesse jõuda, tuli päeva alustada poolteisetunnise autosõiduga mööda korralikku asfalti Luang Prabangist põhja pool asuvatesse, rahvuspargi territooriumile jäävatesse mägedesse. Seejärel anti nii mulle kui kaaslasele kaks poolteiseliitrist veepudelit ja magamiskott ning asusime koos oma giidi Chiangiga teele. Tema, vaeseke, pidi tassima ka meie kahe päeva toitu, sest kõik vajalik tuli seljas kaasa vedada.

Jala mäkke

Et esimesse külla jõuda, oli tarvis matkata ligi viis tundi ja peamiselt ülesmäge. Kui algul oli tee ka mingi traktori moodi sõidukiga läbitav — aitasime ühe säärase riisikoorma all mutta kinni jäänud riistapuu läbi jõe lükata —, siis mida ülespoole, seda kitsamaks see muutus ning külla viis ainult kitsas, läbi džungli kulgev jalgrada.

Õnneks olid kohalikud põlluharijad ehitanud endale puhkamiseks väikesed katusealused. Seal võisime ka meie ennast korraks pikali visata ning kaasa võetud puuvilju ja karririisi nautida.

Kogu higi ja vaev ununesid hetkega, kui viimase mäe tipus avanes vaade külale. Me oleksime just nagu ajamasinas istunud, mitte viis tundi kõrvetava päikese käes täielikus tuulevaikuses ülesmäge trampinud.

Nähes, kui lihtsates tingimustes inimesed seal elavad, saad aru, et tegelikult vajame väga vähest. Tõsi, neil seal ei ole külma talve. Aga neil on vihmaperiood ja kuum hooaeg ning mõlemaks tuleb samuti valmistuda nagu meil talveks, sest siis ei kasva midagi ega ole võimalik eriti liikuda. Hakkama peab saama sellega, mis on valmis varutud.

Veel turistidest rikkumata

Neis kolmes külas, kus viibisime, elasid peamiselt kahe hõimu esindajad. Meie silmis seisnes nende vahe kõigepealt selles, et ühed ehitasid maja maapinnale, nagu meil tavaks, teised aga tokkide otsa. Teine erinevus seisnes viisis, kuidas eri hõimu naised korve tassisid: kas nagu seljakotti või laia rihmaga ümber otsmiku kinnitatult, nii et korv ripub selja taga.

Erinevad olid ka keeled. Meie suutsime ära õppida vaid tervituse ja ikkagi läks sassi, kellele mis keeles seda öelda.

Kohe, kui külla jõudsime, jooksid meid uudistama lapsed. Algul ei julgenud nad ligi astuda, kuid siis sai uudishimu võitu: nad tulid fotoaparaadist pilte vaatama ja olid üliõnnelikud, kui neile kingiti tühi veepudel.

Sealsed lapsed on imearmsad nagu kõikjal maailmas, aga mustad nagu murjamid. Nende rõivad on räbaldunud ja ninad tatised. Tahtmatult võrdled neid meie lastega ja tekib soov neid kuidagi aidata. Samas mõistad, et see on nende elu, millega nad on rahul. Nad on rõõmsad ning me ei tohi neile peale suruda oma elustiili koos asjade maailma, üksinduse ja stressiga.

Ma ei tea, mis on õige, kuid on kindel, et mida rohkem turiste sinna kanti satub, seda rohkem see koht muutub. Võib-olla juba paari aasta pärast ei ole see enam elus küla, vaid muuseum, kus lapsed jooksevad su pikali, et sinult asju saada. Praegu õnneks veel nii ei ole ning meile tavalised muuseumieksemplarid, nagu käsikivi, on seal igapäevased töövahendid.

Üks kogukond

Paraku sundis giid meid sellest külast edasi liikuma. Ees ootas raske tõus, mis pidi olema laste igapäevane kuni poolteisetunnine koolitee. Pole siis ime, et neil kehakaaluga probleeme ei ole!

Järgmises orus oli teine küla, suhteliselt sarnane esimesega: bambusest punutud onnid ja osa maju ka laudadest kokku klopsitud, katused palmilehtedest.

Küla on seal üks kogukond. Kui kellelgi jääb riisi üle, jagab ta seda nendega, kel puudus käes. Mingit territooriumide eraldamist ei ole. Aiaga on piiratud vaid juurviljaaed, et koduloomad, peamiselt sead ja kitsed, sinna pahandust tegema ei pääseks. Sibulapeenar on aga tühjast puutüvest tehtud potiga maapinnast kõrgemale tokkide otsa tõstetud.

Näis, et kõigil koduloomadel on pojad. Eriti vahvad olid mustad põrsad. Kas nad olid lihtsalt mudased ja tolmused või olidki musta värvi, jäi selgusetuks.

Edasi liikusime koolimaja juurde. Nagu giid rääkis, on Laose valitsus viimastel aastatel palju koole rajanud. Talle jäi arusaamatuks, miks inimesed ei taha oma tavapärastest elukohtadest linna kolida, et lastele haridust anda. Samas nentis ta, et linnades ei jätku tööd ning maal toidavad pered ennast ise ära. Kui ei ole süüa, on raske mõelda kirjaoskusele.

Õnneks on nendel kolmel külal oma kool. See on küll kolmeklassiline ja seal õpetatakse lao keelt, mitte nende hõimude keeli, ent see on parem kui mitte midagi.

Koolimaja oli lihtne nagu teisedki majad: väljast meenutas see kuuri, kui aga aknaaukudest sisse piilusime, nägime laudu, toole, tahvlit ja raamatuid. Meie akna taga luuramine tekitas muidugi paraja elevuse ja õpetaja kutsus meid lahkelt tundi. Kartsime, et jääme oma teadmistega häbisse, ja loobusime.

Tualett ümber küla

Kolmas küla, meie pika päeva sihtpunkt, õnneks paistis ja veel allamäge. Selles oli mõnikümmend maja, igal perel oma.

Kui noored seal abielluvad, ehitatakse neile eraldi maja, seepärast on asustus üpris tihe. Meie majas elas vist kolm inimest, vanemad ja peretütar, kes meile süüa valmistas. Maja toetus ühelt poolt mäeküljele ja teiselt poolt tokkidele ning oli valitud turiste teenindama tõenäoliselt sellepärast, et ühena vähestest oli sellel terrass, mis on ainus nii-öelda olemise koht.

Kogu maja oli meie tavapärase toa mõõtu, umbes 20 ruutmeetri suurune, ning sinna mahtusid peale terrassi veel köök, pood-elutuba (leti ühel pool on terrass ning teisel pool pere söögi- ja eluruum) ning magamisnurk — pool perele ja pool meile.

Kui meie korterites võtab palju ruumi vannituba, siis seal oli see kogu küla peale ühine, samuti tualett, mis oli kõikjal ümber küla. Dušš, nagu meie giid seda nimetas, asus paarisaja meetri kaugusel oja ääres ning selle varustusse kuulus ämber seebi ja harjaga.

Tualetist tundsin tõesti puudust, eelkõige sellepärast, et olime niigi pidevalt kõrgendatud tähelepanu all ning natukeseks ajaks omaette jääda oli peaaegu võimatu.

Kui leidsin rägastiku vahelt mäest üles viivad kitsad teed, mis tundusid küllalt kõrvalise kohana, selgus, et need on hoopis laste kelgurajad. Jajah, plastitükk libiseb krõbekuival mullal sama hästi kui lumel, ainult et sõites kõik tolmab koledasti. Sellelegi olid nutikad juntsud lahenduse leidnud: nad tõmbasid endale pähe kilekoti. Tuleb tunnistada, et ilus see vaatepilt just ei olnud.

Kell kuus oli kottpime

Nagu juba öeldud, oli kohalike põhitoiduaine riis, kleepuv riis, mida söödi hommikul, lõunal ja õhtul ning kätega. Meile valmistati kaasa toodud kanast ja juurviljadest maitsev vokiroog, lisaks tundmatutest seentest supi moodi leotis, mida pidasin paremaks mitte proovida. Kõiki toite maitsestati seal tšillipipraga, mis on vist ka ainus asi, mida leidub Laoses igal pool.

Pimedaks läks vara nagu lõunamaades ikka: juba kella kuuest oli kottpime. Et külas elektrit polnud, võis loota ainult kuuvalgusele. Muidugi ei takistanud see noorukitel külas ringi hängimast nagu linnades. Meie, pikast päevast väsinud, viskasime ennast magamiskotiga toanurka põrandale ja kuulasime ümberringi kostvaid hääli — maja bambusest punutud seinad ei olnud just helikindlad.

Kõik kulges omasoodu

Järgmisel päeval ootasid meid ees sillerdav päike ja kolmetunnine laskumine alla asustusse. Mäest alla kõndimine ei osutunudki eriti kergemaks kui üles minek, sest öine kaste oli maapinna märjaks ja libedaks muutnud. Tagasi alla jõudnud, tundus kõik eelnev pika unenäona. Ajamasin oli meid tagasi toonud.

Mitte ainult selle matka, vaid kogu reisi põhjal võib öelda, et Laose inimesed on avatud, sõbralikud ja siirad. See jääb seal endalegi külge. Olles eemal asjade maailmast, on aega mõelda muudele väärtustele. Jah, aega Laoses on. Seal ei ole võimalik kiirustada, sest kõik liigub omasoodu. Jõgi voolab ikka ühes tempos ja riis saab valmis õigel ajal.

Jalanõud jäävad ukse taha

Laoses on kombeks kellegi eluruumidesse või templisse sisenedes jalanõud ära võtta. Seda tehakse ka enne paljudesse poodidesse, reisibüroodesse, külalistemajadesse ning isegi mõnda väiksesse kohvikusse ja internetipunkti astumist.

Siin-seal tuletavad seda kommet turistidele meelde ingliskeelsed sildid.

Kui sa aga jalanõud jalga unustad, ei tule sulle keegi seda ütlema. Ühel hetkel oma viga märgates jääb see sulle meelde ja jalanõude äravõtmine muutub ruttu harjumuspäraseks.

Selle järgi, kui palju on tänavale jäetud jalanõusid, näed, kui populaarne üks või teine koht rahva seas on.

LAOS

Laose Demokraatlik Rahvavabariik.

Iseseisvus 19. juulil 1949.

Pealinn Viangchang.

Pindala 236 800 km².

Rahvaarv 5 924 000 (2005).

Riigikeel lao keel.