Rikas rannik Costa Rica — Ladina-Ameerika viimaste suurte vihmametsade kodu

Corcovado on Costa Ricas ainus paik, kus krokodillide populatsioon on suur ja elujõuline. Foto: Hans Väre

Teekond lörtsisest Viljandist Costa Rica kaugeimasse rahvusparki Corcovadosse on õigupoolest paras logistiline õudusunenägu. Ent ega paradiisi pääsemine polegi kunagi kerge olnud.

30 tunnile lennukites ja terminalides istumisele järgnev jalasirutusaeg San José lennujaamas kestab vaid niikaua, kuni paberid korda on aetud. Siis tuleb taas istet võtta. Sedakorda taksos, et jõuda peatselt väljuvale bussile.

Annan juhile täpse aadressi, kuhu sõita tahan, ja seisangi poole tunni pärast ühes Costa Rica pealinna paljudest bussijaamadest. Nagu hõredat liinigraafikut uurides kiiresti selgeks saab, pole see arhitektuuriliselt mõnda Viljandi vangla remontimata korpust meenutav ühistranspordi sõlmpunkt hoopiski see, mida edasiseks teekonnaks vaja.

Õnneks märkab kimbatuses välismaalast üks seljakotiga kohalik, kes on arusaamatutel põhjustel veendunud, et ta räägib inglise keelt. Mehe soov abiks olla teeb tema inglise ja minu hispaania keele oskuse puudumise igati tasa ning žestide ja vestmiku abil instrueeritud, õnnestub tal hankida piletimüüjatelt selle bussijaama aadress, kust tegelikult Palmar Nortesse pääseb.

Paberitükk juhistega näpus, istun taas taksosse, mille 100 colón’i eest juhatab kätte üks hulguse välimusega tüüp. Eesti rahas maksab tema teenus küll vaid 2 krooni 20 senti, kuid seegi on röövimine, sest kümne takso hulgast ühe väljavalimisega saaksin ise täiesti tasuta hakkama.

Ent esimene päev võõral maal on alati segane ja nii maksan ma mehele abi eest nõutud summa, nagu annan tema ametivennale taksost väljudes teist sama palju paljalt selle tasuks, et ta autoukse lahti tegi.

Need kaks jäävad ka ainsateks costaricalasteks, kes minult selliste mõttetute teenuste eest raha tahavad. Üldiselt on sealne rahvas ilma igasuguse tasuta väga sõbralik ja abivalmis. Teises ja seekord õiges bussijaamas tuleb piletimüüja lausa oma kassast välja, et kontrollida, kas ma ikka lähen õige bussi peale.

Vana piraadi visiit jättis jälje

San José asub Costa Rica südames viljakas Meseta Centralis ehk Keskorus, umbes 1000 meetri kõrgusel merepinnast. Ehkki Palmar Nortesse on sealt umbes 250 kilomeetrit, kulub bussil vahemaa läbimiseks peaaegu kuus tundi.

Tee keerutab end igavest kevadet nautiva pealinna soojusest rohkem kui 3000 meetri kõrgusele pilvemetsade vahele, kus külm niiskus särgiväel istujale isegi kinniste akendega bussis üdini tungib.

Paaritunnise lõdisemise järel hakkab asfaldilint Kordiljeeride pilvede kohale küündivatest kurudest viimaks taas laskuma ning kui tasandikul laiuvate banaaniistanduste vahele jõuame, sulatab troopikakuumus reisijad kiiresti üles.

Pärin kõrvalistuvalt senjooralt vestmiku abil, kui palju maad veel Palmar Nortesse on, ja loen vastusest välja, et mul ei maksa möödasõitmise pärast muretseda, sest ka tema läheb seal maha. Seejärel tekib meie vahel elav, ehkki suhteliselt ühepoolne jutuajamine, mille sisust mul kahjuks aimugi pole. Minu vestluskaaslasel ja läheduses istuval rahval on valjude naerupahvakute järgi otsustades seda lõbusam.

Erinevalt mu pinginaabrist, kes tõepoolest samuti Palmar Nortes bussist väljub, on minule see kolkalinnake kõigest järjekordne vahejaam. 40-minutine taksosõit viib mind edasi Sierpesse, mis asub samanimelise jõe ääres, ning siit, vabalt hulpivate veetaimedest saarekeste vahelt stardib järgmisel hommikul paarkümmend inimest mahutav veetakso.

Valget kiiluvett maha jättes kihutab see mööda Rio Sierpet, mis algul ümber palmisalude ja hiljem mangroovirägastike vahelt Vaikse ookeani poole voolab. Soolase ja mageda vee ristmikul võtab kaater murdlainetest läbi tungimiseks korraks hoo maha ja ruttab siis piki rannikut edasi Drake’i lahe poole.

Jeesus tuleb appi

Bahía Drake on saanud nime kurikuulsa briti mereröövli, orjakaupleja ja viitseadmirali Sir Francis Drake’i järgi, kes 1579. aastal seal kandis seilas. Lahe kaldale on ennast sättinud tibatilluke, 300 elanikuga linn Agujitas, mille kõrval tundub nii mõnigi Eesti küla lausa metropolina.

Elekter jõudis siia alles paari aasta eest, kuid korralikku teed pole rajatud praeguseni. Nii hoiavadki Drake’i lahe elanikud ja hotellid, mis riburada pidi piki rannikut Agujitasest lõuna poole hargnevad, ülejäänud maailmaga ühendust paatide ja väikelennukite abil.

Veetakso veab reisijad ja kauba lodžadesse laiali ning poolteist tundi pärast teele asumist on pardale jäänud vaid kolm inimest: mina, kapten ja teismeline nooruk, kes täidab nii tüürimehe, madruse kui sadamakai ülesannet. Nimelt on paadisillad siin haruldasemad kui jaaguarid ja maabumiseks aetakse laevuke lihtsalt, ahter ees, kaldavette. Siis kargab poiss vööst saadik lainetesse ning hoiab paati paigal, kuni reisija välja ronib.

Olles viimaks kaldale sumanud, kohtan maailma avalaima naeratusega meest. Tema suunurkade kõrvuni venimist ei sega põrmugi, et nõnda paljastuvad kõige hullemini puseriti hambad, mida ma näinud olen. Mine võta kinni, kas märja maabumise kompenseerimiseks või seetõttu, et hellitatud gringo ei peaks oma väikseid valgeid käsi vaevama, on ta saadetud minu pagasit hotelli kandma.

Eestlastele on paraku võõras ennast teenida lasta ja nii pole mul esimese hooga mingit kavatsust seljakotti pakikandjale anda. Mehe nime kuuldes loobun aga kiiresti vaidlemast: kui juba Jesus ise sulle ilma palumata appi tuleb, ei ole mõtet puiklema hakata.

Äratus kehale ja hingele

Järgmisel hommikul ärkan juba enne poolt kuute, kui köögitüdruk toob hotelli rõdule kandiku värske kohvi, koore ja suhkruga. Ainuüksi tassitäis Costa Rica kohvi on piisav põhjus, et aoaegu silmad lahti lüüa, kuid siin pakutakse joogi kõrvale ka vaatemängu.

«Meie hotelli taga džunglis elavad ahvid, kes käivad hommikuti koort ja suhkrut näppamas,» oli eelmisel õhtul rääkinud naabertoas elav Ron Ng, Kanada hiinlane, kes töötab San Franciscos animaatorina ning on löönud kaasa niisuguste kassahittide nagu «Shrek» ja «Madagaskar» loomisel.

Sel hommikul sabaga sugulasi siiski näha pole. Kui koorega kohvi armastaja tunneks ehk kergendustki, et ahv näppepidi tema koorekannus ei solberda, siis minul musta kohvi sõbrana on sellest vaid kahju.

Ent see ei tähenda, nagu oleks eeskava päris ära jäetud: ahvide klounaad on lihtsalt asendatud koolibrite balletiga. Graatsilise haldjana noolivad need imeõrnad linnud õitest nektarit, jäädes iga söögilaua juurde vaid hetkeks ja liikudes siis inimsilmale peaaegu hoomamatu kiirusega edasi järgmisesse puhvetisse.

Nii võluv, kui vaatepilt ka pole, tuleb end sellest varsti lahti rebida. Corcovado rahvuspargis on ju ootamas palju rohkem loomi ja linde, kui hotelli ümber luusimas näha võib.

Rikas võib olla mitut moodi

Varsti tuiskab järjekordne kaater, mis on siin kandis peaaegu ainus transpordivahend, mööda rannikut lõuna poole. Varasele tunnile vaatamata lõõmab päike tuliselt ning öösel veidi jahtuda jõudnud ookean aurab tema kiirtes, mähkides vulkaanilised kaljud, pikad liivarannad ja džunglist välja sirutuvad palmid poolläbipaistvasse loori.

Minust, pensionäripõlve pidavast inglannast ja keskealisest Ameerika abielupaarist koosneva grupi teejuhiks San Pedrillo kordoni ümbruse matkaradadel on Sergio Antonio Jimeng ehk Tony, nagu ta ennast nimetada palub. 17 aastat giidina töötanud mees pidas enne seda Corcovados metsavahi ametit ning lõi sõna otseses mõttes lahinguid kullakaevajatega, kelle maagiotsingud maastikule hävitavalt mõjusid.

«Me läheme esimese järgu vihmametsa, mis on 500 aastat vana,» ütleb Tony enne puude vahele astumist, kui me järjekordse märja maabumise järel sokke niiskete jalgade otsa üritame rullida. «See on viimane omataoline Ladina-Ameerikas, järgmine niisugune asub alles Brasiilias.»

Otsekui saluteerimaks uutele külalistele, lendab üle meie peade pruunide pelikanide korrapärane eskadrill. «Meie sõjavägi,» naljatab Tony linde vaadates. Päris armeed Costa Rical polegi, sest selle saatis president José Figueres Ferrer 1949. aastal laiali. Sellele järgnenud rahuaeg Costa Ricas ja sagedased sõjaväelised riigipöörded mitmes teises Ladina-Ameerika riigis tõestavad ilmekalt tema toonase teo õigsust.

Costa Rica on üldse oma naabritega võrreldes tublisti eesrindlikum. Ehkki enamikule Euroopa maadest jääb ta märgatavalt alla, on rahvas seal konteksti arvestades jõukas ja kuritegevus suhteliselt väike.

Kolumbuse poolt Rikkaks Rannikuks ristitud, kuid enamiku viimasest viiest sajandist vaesuses virelnud riigi praeguse heaolu üks peamisi põhjusi on valitsuse poliitika teenida raha looduse säilitamise, mitte hävitamisega.

Ehkki looduskaitsjatel pole probleemidest pääsu ka Costa Ricas, on pura vida, puhas elu, saanud väikeriigi peamiseks rahaallikaks, mis annab silmad ette nii kohvi- kui banaaniekspordile. Eri rangusega kaitse alla on võetud tervelt 27 protsenti kogu maast ja ökoturism kasvab niisuguse hooga, et mõnel pool tuleb seda jõuliselt pidurdada.

Costa Rica kõige tuntumad rahvuspargid on tõenäoliselt Monteverde pilvemetsade kaitseala riigi keskosas ja merikilpkonnade kuulsaks tehtud Tortuguero Kariibi rannikul, kuid Corcovado ei jää neile mingil juhul alla. Suur osa Costa Rica ülirikkalikust faunast on seal esindatud ja kui seda veidi vähem külastataksegi, siis üksnes raske ligipääsetavuse tõttu.

Corcovado, mille «National Geographic» maailma bioloogiliselt kõige intensiivsemaks paigaks on kuulutanud, on meie Soomaast ainult natuke suurem, kuid pakub hordide kaupa troopilisi haruldusi, alates jaaguaridest, taapiritest ja hiigel-sipelgaõgijatest ning lõpetades maailma suurimate röövlindude harpüiakotkastega.

Muidugi ei ole mõtet loota, et kõik need elukad igale turistile põgusa külaskäigu vältel vastu jooksevad, kuid tunde sealsest elusloodusest saab kätte igaüks.

Tony juhatab meile kätte varblasesuurused Morpho liblikad, kes elektrisiniste unistustena läbi rohelise džungli laperdavad, juhib tähelepanu sukelduvale merikilpkonnale ja otsib puuvõradest üles maailma kõige flegmaatilisema eluka laisklooma, kes on parajasti ametis oma põhitegevuse magamisega.

Suplus krokodilli kodus

Olles möödunud ühest väikesest kosest, mille alla Tony meid hiljem ujuma lubab tuua, jääb ta järsku seisma. «Vaata, seal kalju peal lamab keegi!»

Jõulisest jõllitamisest hoolimata paistab hangunud laavast rahn minu silmis jonnakalt tavalise kaljuna. Tony peab mu peaaegu kättpidi kohale talutama, enne kui märkan kiviga ühte sulavat krokodilli.

Lähenen roomajale fotoaparaati higistes pihkudes hoides kikivarvul, kuid tegelikult pole hiilimiseks tarvidust: Gena nõbu ei pilguta silmagi ka siis, kui jõuan otse jõekese vastaskaldale, temast vaevalt kuue-seitsme meetri kaugusele.

Loom lamab stoiliselt, kuni ma tema pildistamisest tüdinen ja katsun kaadrisse püüda tema pisemaid, kuid sootuks elavamaid sugulasi, kes tema nina ees nii maad kui vett mööda jooksevad. Tony ütleb hiljem, et nende sisalike hispaaniakeelne nimetus tähendabki vee peal kõndijaid.

Jätame krokodilli rahus lebama ja lähme vaatama juga, mis vihmametsa rüpes kõrgelt kaljult alla paiskub. Kui meie seltskond väiksema kose juurde tagasi jõuab, on ta oma kohalt kadunud.

Tony pakub endiselt välja võimalust kose alla suplema minna, kuid veel hommikul ideesse entusiastlikult suhtunud ameeriklased ja inglanna ei taha krokodilli äsjase aseme juures enam põrmugi vette minna. Et Tony ohtu ei näe, kasutan mina siiski võimalust ennast nii maalilises kohas värskendada. Õnneks osutuvad minu lootused tõeks: krokodilli isu eestlase liha järele on palju väiksem kui mõnel rahvuskaaslasel.

Möiraahvid udus

Kui ma pärast hotellis teistele krokodilli ja laiskloomaga kohtumisest jutustan, paneb neid sellest hoopis enam imestama, et ma ei näinud ühtegi ahvi.

Baarmen Dana, Costa Ricas seiklemiseks aasta ülikoolist vabaks võtnud Ameerika tudeng, kalpsab selle jutu peale leti tagant välja ning teatab: «Paar tükki oli just siin üleval!»

Ruttan tema kannul baari kohale ehitatud rõdule ja selle varikatuse peal nad tõepoolest möllavadki. Esialgu paistab üle katuse ääre rippumas vaid üks ahvikäpp, kuid kohe lisandub sellele teine ja siis vaatab valge näoga tegelane mulle, pea alaspidi, vastu.

Järgmise veerandtunni vältel teevad ahvid restorani katusel säärast mürglit, nagu oleksid nad võtnud nõuks meid edaspidi lageda taeva all sööma sundida. Hommikul on nad aga taas kadunud ning jätnud kohvi lisandid seegi kord puutumata. Lasen endale lõunasöögi kaasa pakkida, topin kotti ujumismaski ja asun uuesti Corcovado poole teele.

Täna pole minu käsutuses paati ega giidi, matkan üksi mereäärsel rajal. See rannikut palistav peatee, mida mööda linnas mahub vabalt kõrvuti kõndima kolm inimest, muutub asulast eemaldudes järjest kitsamaks.

Et Agujitasest rahvuspargi piirini on umbes nelja tunni tee ja sama palju aega kuluks tagasitulekuks, ei üritagi ma Corcovadosse välja jõuda. Põikan poolel maal Rio Claro juures rannarajalt kõrvale ning ronin üles mäkke, Punta Rio Claro metsiku looduse kaitsealale.

Mida sügavamale vihmametsa jõuan, seda selgemaks saab, et peale Corcovado enda võib metsikute elanike rohkusega kiidelda ka parki ümbritsev puhvertsoon.

Veelgi julgemalt kui meie inimsõbralikud käbikuningad maiustab üks sealne orav katki kukkunud kookospähkliga ega lase ennast suutäisi lugevast turistist põrmugi häirida. Varsti pärast seda tormab otse mu nina eest läbi aguuti, kelle välimusest aimu saamiseks tuleks ette kujutada jänese ja hamstri ristandit.

Veerand tundi hiljem, just siis, kui möiraahvide verd tarretavad hüüded mind hetkeks seisatama sunnivad, jookseb keegi kuivi lehti krabistades minu selja taga üle raja. Kui ümber pöördun, seisan silmitsi pesukaru sugulase ninakaru ehk koaatiga, kes on mind korraks uudistama jäänud. Ilmselt jõuab loom arusaamisele, et minust talle ohtu pole, ja jätkab rahulikult teekonda.

Minagi sammun edasi — sinnapoole, kust kostavad möirged. Võimalikult vaikselt vihmametsa rägast läbi pugedes jõuan möiraahvidele nii lähedale, et nende puuvõras liikuvad kogud on selgelt näha. Järsku jääb aga ümberringi vaikseks ja kari kolib ühe džunglihiiglase okstelt teisele. Seejärel istub isane mugavalt harkisjalu oksale ja päästab häälepaelad taas valla, täites huilgamise ja mörinaga kogu metsaaluse.

Üritan ahvidest pilti teha, paraku on nad minust liiga kaugel ja metsaalune liiga pime, et nad sellele teravalt jäädvustuksid. Alles siis, kui puult kaamerale toetuspunkti leian, tekib lootus selgemat kujutist saada, kuid on juba hilja — ainsad kaasas olevad akud on ootamatult tühjaks saanud ja kolme kiire piiksu järel lülitab aparaat ennast välja.

Pildistan loomi veel mõnda aega silmadega ja võtnud nõuks karja järgmisel päeval uuesti üles otsida, sean sammud San Josecito pikale liivasele rannaribale. See on üks ümbruskonna paremaid plaaže, kus isegi minusugune algaja üksinda snorgeldada tohib. Järgmise pooltunni veedangi vees kirjusid kalu taga ajades.

«Hehee, kellegi saabas on ujuma läinud!» jõuan merest välja tulles mõelda, enne kui taipan, et see on ju minu jalavari, mis lainetel hulbib. Olles harjunud Läänemerega, ei osanud ma ette näha Vaikse ookeani kiiret ja kõrget tõusu ning karistus rumaluse eest on läbivettinud jalanõude ja kadunud soki näol kärmelt käes.

Kahetunnine matk pole ka märgade saabastega tavaliselt kuigi suur katsumus, küll aga siis, kui ühes saapas on soki asemel natuke liiva, mis kuidagi välja ei tule. Nii pole mul järgmisel päeval lootustki taas möiraahve jahtima minna. Pikim matk, mida nende jalgadega ette suudan võtta, viib lähima võrkkiigeni.