FILMIKOOL ⟩ Üllatav viis, mismoodi Rasputin Hollywoodi filme igaveseks muutis

Kuigi viimase tsaaripere kirstunaelaks olnud liiderdajast pühamees Rasputin ise ilmselt kunagi kinno ei jõudnud, jättis ta sellegipoolest filmiajalukku oma jälje. 

Kõik me oleme näinud Hollywoodi filmide ees või järel klauslit, mis teatab: «Filmis kujutatud isikud on välja mõeldud ning kõik sarnasused tegelike isikutega, olgu nad elavad või surnud, on juhuslikud.» Mõnikord me ei mõtle sellele, teinekord jällegi aga tundub see teade kummaline, sest sarnasused tegelike isikutega on justnimelt põhjuseks, miks me mõnda filmi üldse vaatame. Miks seda klauslit aga üldse vaja on?

Ei pea olema «šerlok», et tabada ära: USAs saab ju iga asja pärast kohtusse kaebuse teha ja arvata võib, et põhjused on legaalsed. Umbes samamoodi, nagu vanasti televisioonis igal sammul soovitati nähtut kodus mitte järele proovida või miks tööstuskaupadel sagedasti hoiatus kirjas oli, et «see ei ole söömiseks». Elementaarne, nii just ongi: tegu on kaitsva klausliga, millega Hollywoodi stuudiod ütlevad lahti vastutusest kõikvõimalike tegelike inimeste ees, kes tunnevad, et ekraanitaies kuidagi nende isikut ekspluateerib.

See pole aga alati nii olnud – ning siin sisenebki mängu Rasputin, täpsemalt aga 1932. aasta film «Rasputin ja tsaarinna» (Rasputin and the Empress). Nimelt kaebas habetunud müstiku 1916. aastal omaenda kätega (ehkki veel paari monarhisti kaasabil) teise ilma saatnud Romanovite prints, 46-aastane Feliks Jussupov filmistuudio MGMi kohtusse, väites, et Rasputini surma ei kujutata filmis õigesti.

Pariisis elav Jussupov oli tol ajal vaesunud aristokraat, kes nägi ameeriklaste filmis võimalust oma sissetulekuid suurendada. Kuna mees oli Rasputini kuulsusest juba piraka penni teeninud, kui avaldas memuaarid, milles jutustab ka mehe tapmisest, siis ei läinud läbi tema esialgne kaebus, et film tema mainet rikub ning temast «mõrtsuka teeb». Küll aga võeti tõsisemalt tema kaebust, et film kahjustab tema abikaasa mainet, kuna Rasputin filmis naise vägistab. Jussupov kaebas, et kui teda tuntakse ära mõrtsuka rollis, siis seostatakse tema filmi-abikaasat kindla peale tema naisega. Asja ei teinud lihtsamaks fakt, et MGM reklaamiski filmi kui tõsielul põhinevat ning filmi eel näidati kinodes klauslit: «See film räägib impeeriumi hävitamisest ning mõned selle loo tegelased on siiani elus, mõned aga surid vägivaldset surma.»

MGMi palgal olnud filmitoimetaja oli tegelikult sellele faktiveale ülemuste tähelepanu juhtinud ning hoiatanud ka võimaliku kohtuasja eest. Selmet spetsialisti nõu kuulda võtta, stuudio hoopis vallandas selle toimetaja – vägistamisstseenist pidi saama filmi leivanumber ning keegi ei tahtnud kuuldagi selle väljajätmisest.

Irina Jussupov kaebaski MGMi kohtusse ning sai valurahaks 125 000 dollarit. Lisaks kannatas MGM kõvasti kahju, kuna filmi pidi levist ära võtma ning vägistamisstseeni eemaldama. 

Üks kohtunik pakkus siis MGMile mokaotsast välja, et filmi eel näidatav tekst võiks ju igaks juhuks just vastupidist väita – siis ei saa keegi kobiseda ega kohtusse kaevata. Mõeldud-tehtud! Suurt rahalist kahju kannatanud MGM otsustas sellest hetkest peale iga filmi puhul kuulutada, et tegu on väljamõeldisega ning asi ants, isegi kui see tundub täiesti ebaloogiline. 

Tänasel päeval on klausel siiski kasutusel, ent selge on see, et mõistliku kaebuse korral ei piisa ühest lausest, et kohtuasja vältida. 

Vaata ka videot, mis asja visuaalselt selgitab: