Vigurdavate rebaste saarel võib lasta hea maitsta soolasiial ja rüübata päris piima

Kinnisvara. Foto on illustratiivne.

FOTO: Helgi Kaldma

Kui mu käest küsiti, kuhu seekord sõidan, kostsin, et lähen Ruhnu saarele rebast vaatama. Olin just näinud «Postimehes» fotot reinuvaderist, kes turnib Ruhnu Liise talu aida katusel.

Vahel osutuvad naljad tõeks. Meie turismigrupist poole, kuusteist inimest, võttis Ruhnus vastu just Liise talu ja järgmisel hommikul olime sellesama rebasega silmitsi. Ta tuli tagumisest aiaväravast, hüppas laua aset täitvale laiale veskikivile ning poseeris ligi hiilivatele fotograafidele seda- ja teistpidi. Järgmiseks etteasteks valis reinuvader laste kõnnipuu ja selle järel peatus ta pojengipõõsa naabruses, kuid siis juba mingite satikate pärast.

 

«Pildistasin, jah, mina ja panin kodulehele. Sealt ajaleht mu foto leidiski,» tunnistas kohaliku muuseumi direktor ja kooli käsitööõpetaja Märt Kapsta, kui ta oli ekskursioonirahvale saare minevikku, muuseumi ja kirikuid tutvustanud ning vastas küsimustele.

Rebasepreili on ammune tuttav

Muuseumi direktor ja oma saare tutvustaja on ühtlasi Liise turismitalu peremees. Seetõttu on rebasepreili tema ammune tuttav. Looma pildistas ta üksnes seepärast, et too käitus ebaharilikult: ronis mööda müüri ja lagunenud seina vana aida katusele ning puhkas seal, esimesed käpad ühel ja tagumised teisel pool harja.

Kui peremees autot putitas, vaatas rebane seda pealt. Kui mees korraks ära käis, olid müürile jäetud töökindad kadunud. Kui ka teine paar kahtlaselt haihtus, oskas peremees punasekuuelist kahtlustada. Ja siis nägi ta juba oma silmaga, kuidas rebane silkas üle tee, tema kinnas hambus, kaevas naabri aeda augu ja poetas varastatu sinna. Ninaga mulda peale lükata oli juba kerge vaev.

Liise talu puhkemajades on alailma võõraid. Ühel päeval juhtus, et ukse alla jäetud jalatsite seast oli ootamatult kadunud lätlanna mokassiinipaar. Pererahvas teadis, kust otsida. Kingad leitigi, ainult ühelt oli pael kadunud.

Peaaegu sama lugu juhtus minu reisikaaslase ketsiga. Ta jättis jalanõud pärast matka meie neljakohalise majakese ette tuulduma. Peagi oli üks kets ootamatult keset õue, pael maas ja pooleks. Varganägu ise oli kadunud.

Märt Kapsta arvab, et noor rebane hakkas Liise talus käima pärast seda, kui kassidele Bin Ladenile ja George Bushile oli pandud kalapäid — rohkem, kui kõutsid süüa jaksasid. Kui aga kassivolaskid oma toidukausi juures valvavad ja turtsuvad, minevat rein siiski eemale.

Ruhnu saarel elab palju rebaseid, seda näitavad nende kaevatud augud metsatee ääres. Ka kitsi olevat palju, ent mitte ainsatki jänest, mutti ega rästikut. Puuke on, kuid neid polevat põhjust peljata.

Ruhnu liiklusmärgid

Saarel elanud karust on peale mälestuse järel hoiatav liiklusmärk ristmikul keset kõrget männimetsa. Ruhnlased said osa lätlaste kingitud rohkem kui 40-kilogrammisest šokolaadikarust ja naerda nende tehtud 11-minutise joonisfilmi üle. Film jutustas, kuidas karu naabrite arvates saarele jõudis, mis tema ja saarlastega juhtus ning kuidas mesikäpp lõpuks Kuramaale ujus.

Ruhnu rahvas on kindel, et nende karu jõudis õnnelikult Kuramaa randa, sest varsti pärast looma kadumist hakkasid Läti, seni karudeta riigi ajalehed kirjutama mesikäpa värsketest jälgedest. Lätlased endale Ruhnut ei saanud, kuigi mõni aeg tagasi hirmsasti tahtsid, aga said lõpuks vähemasti saarel käinud karu.

Ruhnul endal on midagi muud, mille üle uhkust tunda: need on eurorahaga laiendatav Ringso sadam ning kolm ja pool kilomeetrit kõva kattega teed sadamast saare keskele talude vahele. Hüvasti, pori! Aga loendamatu arv lookeid mahub sellele teele praegugi ning liiklusmärgid annavad tunnistust kohaliku rahva huumorimeelest.

Kui sadam ja selle rajatised ning nende kõrval olev lennuväli on selja taha jäänud ning kahel pool püüab pilku lehtpuudega segatud männimets, näitab liiklusmärk purjekate sissesõidu keeldu.

Veidi edasi, aga ikka metsatee ääres hoiatab märk kalade eest, nii nagu mandril märgistatakse põtrade ülekäiguradu.

Erinevalt karust kalu saarel siiski näeb. Muuseumi andmetel elab siin koguni kaks kutselist kalurit ning küllap mõistavad teisedki saarlased merest hõbedat kätte saada. Igatahes Liise talu köögist jõudis turistide hommikulauale soolasiig ning sama talu asutatud kauplus müüs siiga nii soolatult kui suitsutatult.

«Parem kui lõhe!» kiitsid sööjad, jättes vorsti- ja singilõigud puutumata.

Kui küsida, võib turismitalus saada toidu kõrvale ka päris piima. Märt Kapsta andmeil elab saarel 70 veist, neist 40 lüpsilehmad. Kogu toodang jääb saarele, liitri eest küsitakse viis krooni. Mis inimestest üle jääb, selle joovad vasikad.

Jäljed viivad Gustave Eiffeli juurde

Ruhnu vana tuletorni juurde minek nõuab tiidsat läbi metsa astumist. Enne veel, kui 39,5 meetri kõrgune metalltorn kõrgeks kasvanud puude vahelt paistma hakkab, annab maastik märku Nõukogude vägede endisest tegevusest. Samas kohas tegutsevad praegu Eesti piirivalvurid, sest üsna vana torni naabruses asub üks kõrgeid maste, millele pandud seadmete abil pole nähtamatu ükski taeva- ja meresõiduk. Tänapäevased mastid on muuseas viljandlaste ehitatud, üks neist sada meetrit kõrge.

«Te ei pääse torni,» hoiatas üks piirivalvur mäest üles rühkivaid uudishimulikke.

Nii oligi. Üleni roostekarva torni kaitses uhiuus lukk. Isegi meri jäi kõrgete puude tõttu nägemata, ainult kohin kostis kõrvu.

Esimese, puidust tuletorni sai Ruhnu 1646. aastal. See ei pidanud tuulele vastu. XIX sajandi teisel poolel võeti nõuks Prantsusmaalt Le Havre’i tehasest tellida metallist torn. Metalldetailid liideti erilisel viisil, mis annabki võimaluse eeldada, et samas firmas töötanud noor insener Gustave Eiffel katsetas uut meetodit, mida ta kasutas hiljem maailmakuulsat torni projekteerides.

15. jaanuari «Õhtuleht» teatas kui täistõde: «Ruhnu saarel kõrgub kuulsa Eiffeli torni terasest esiisa.» See seisab kõrgel kaldanõlval aastast 1877 ning püsib praegugi, ent tegevuseta.

«Miks me sisse ei saa?» pahandas mõni meie hulgast. «Miks Ruhnu loobub sellest rahast, mille oleksime valmis ülevalt avaneva vaate eest maksma?»

Piirivalvurid ei osanud nendele küsimustele vastata.

«Vanasti oli saarel 27 rannarootslaste pikka lõuna-põhjasuunalist vundamendita maja, praegu on alles üksainus ning seegi hakkab käest kaduma,» seletas giiditööd tegev Märt Kapsta. «Mujal selliseid ei näe.»

Pikk küürakas maja

Katusepinda on sel 850 ruutmeetrit. Pikk katus hoiab keskelt küüru, sest selles kohas asub kahe-kolme meetri kõrgune avatud koldega reheahi. Seda köeti vaid kord kuus leivateo pärast. Lagi oli ainult elutoal. Maja ühes otsas paiknesid vankrikuur ja küün. Loomadele oli omaette hoone, ka liha, kala, teravilja ja rõivaid hoiti kaugemal aitades.

Ajaloolased on kindlaks teinud, et küüraka maja palgid on lõigatud 1686. aastal. Vahepeal on hoone küll lahti võetud ja uuesti kokku ehitatud. Eelmise sajandi seitsmekümnendail aastail õnnestus Ruhnu külanõukogul ajalooline maja säilitada kui Kihnu-Ruhnu mängudeks vajalik.

Seda vajatakse praegugi kui muinsust ja muuseumi, sest senine on saare vanavara arvestades tibatilluke. Küürakat ei saadud isegi kaitse alla võtta, sest kinnistu kuulus rootslasele. Nüüdseks on takistus kõrvaldatud ja kultuuriminister on rääkinud remondiraha andmisest.

Giid osutas teeäärsele punasele verandaga elamule, mille kaks eakat rootslasest venda on korda teinud ja milles nad suviti mõne nädala elavad. Osa hütte on aga lagunenud ja võssa kasvanud ning kinnistud on müügi ootel.

Ruhnu vald tahab seada tingimuse, et rootslased müüksid oma maa üksnes saarel alaliselt elavatele inimestele.

Kirikuid on saarel koguni kaks ning need on vaatamisväärsused. 1643. aastal ehitatud puukirikut peetakse Eesti ja isegi Baltikumi vanimaks puitehitiseks. Sellest vaid paari meetri kaugusele kerkis 1912. aastal kohalikest maakividest pühakoda. Uhked ja kasutusel on mõlemad.

Ruhnust on Kuramaale 36, Kihnu 52, Kuressaarde 65 ja Pärnusse 85 kilomeetrit. Laev, mis lubas peale võtta 99 inimest ja mitte ainsatki sõidukit, kui ehk jalgratas välja arvata, kulutas Munalaiu ja Ringso sadama vahelisel teel pisut üle kolme tunni. Ta käib vaid neli korda nädalas ega lähe merele siis, kui tuult on üle 13 palli. Nii et reisibüroo Comtour grupil olnuks võimalus päev või paar üle planeeritud aja saarel veeta, ent kesksuvine meri oli armuline.

Elu käib meretaguste reeglite järgi

Suvel on alaline ühendus ka Saaremaaga. Ruhnu kaks kauplust toovadki oma moona Kuressaare ladudest. Ja on veel regatid, mis on Ruhnu endale igasuviseks vahepeatuseks võtnud. Selgi nädalavahetusel läks neljas võistlusklassis Kuramaa poole kolmteist purjekat.

Talvel on ainus liiklusvahend lennuk. Ilma igasuguse liikluseta võib saare ja mandri vahel kuluda terve kuu või rohkemgi.

Eraldatus on alati põhjustanud erilise olukorra, aga andnud ka vabaduse. Saarlased püüdsid hülgeid ja kalu ning harisid maad; nad maksid suuri makse ja elasid vaeselt, kuid polnud orjad.

1944. aasta augusti algul jätsid rootslased Ruhnu maha, välja arvatud kaks meest, ning sõitsid koos varandusega Juhani nime kandval laeval Rootsi. Kui Eestis erastamiseks läks, said sõjapõgenikud oma maad tagasi. See moodustab praegu 60 protsenti valdustest.

Muidugi asutati ka Ruhnule kolhoos, nimi oli Kommunismi Majak, ja loomulikult pidi too läbi tegema sunniviisilise, aga mängult vabatahtliku ühinemise. Ruhnu maad neelas alla Audruranna kolhoos, mis asus mandril Audrus. Seepeale jooksis enamik eestlasi saarelt ära. Kolhoos lõpetas 1972. aastal.

Praegu on üpris palju neid, kes saare eraldatust igatsevad, enamasti küll ainult suveks. Seda enam on põhjust au anda neile, kes saart hinges hoiavad ja arendavad. Üks neist on Luise Jõers, kelle kohta keegi suvesaarlane ütles, et teisi nii ettevõtlikke Ruhnul pole. Tema ongi Liise talu perenaine, kes on kolm kinnistut liitnud ning majutab ja kostitab rahvast. Märt Kapsta on selle nägusa ja tegusa proua vääriline partner.

Ka president Toomas Hendrik Ilves sõi hiljuti Ruhnus käies Liise talu lauas.

On veel üks abielupaar, teisel teine nimi — Vilve Ratasepp ja Rainer Kolts (pildil). 21 aastat tagasi suunati nad põllumajandusakadeemia järel saarele metsateadust arendama, sest keset merd on isevärki looduslikud tingimused.

Eesti riigil praegu sellist huvi pole, küll aga on paar rajanud saarele kodu ja selle juurde imelise aia, kus kasvavad valge ja kollane mänd, Serbia kuusk, hiigelelupuu ja ebaküpress. Viimati nimetatut Eesti mandril ei näe.

Tasus astuda Rainer Koltsi kõrval, kui ta saarel loodusekskursiooni tegi.

Ruhnu saar

Ruhnu kerkis merest umbes 10 000 aastat eest ja asustati 4000 aastat tagasi.

• Esimest korda mainiti 1341. aastal.

• Pikkust 5,2 ja laiust 3,8 kilomeetrit, pindala 11,36 ruutkilomeetrit.

• 30 protsenti saare pindalast on riigimetsa all ja kiriku käes, 60 protsenti kuulub rootslastele ja 10 protsenti nendele, kes saarel alaliselt elavad.

• 1942. aastal elas saarel 389 inimest, praegu on 60 alalist elanikku.

• Kuulub Saare maakonda ja moodustab Ruhnu valla, mille eelarve on 2,5 miljonit krooni.

Allikas: Ruhnu muuseum

Tagasi üles