Viljandimaa metsamees Mihkel Maala naasis oktoobri keskel kolmenädalaselt loodusreisilt Madagaskarilt, kus ta sai kodumaistele kuuskedele vahelduseks imetleda haruldasi vihmametsi.
Kolm nädalat Madagaskaril koos baobabide, leemurite ja vihmametsa valgete laikudega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tahtsin näha midagi sellist, millest olen ainult kuulnud või lugenud,» põhjendas Mihkel Maala, miks ta valis oma reisisihiks just Madagaskari. «Mind tõmbasid puutumatud vihmametsad ja pärismaalaste külad, programmis lubatud öökõndimised ja see, et reisijuhiks oli loodusemees Hendrik Relve,» kõneles mees, kes töötab Metsamaahalduse aktsiaseltsi Viljandi piirkonnas metsaülemana.
Unistuste reisi sai Maala ellu viia tänu tööandja kingitusele. Nimelt oli Metsamaahalduse emafirma Vestman Grupp, kes möödunud jõulude ajal pidas kümnendat aastapäeva, oma kauaaegseid töötajaid premeerinud reisikupongiga. Mihkel Maala ja tema Raplamaa kolleeg panid kingitusele omast taskust raha juurde ning sõit maakera teisele poolele võis alata.
Kahekümneliikmeline grupp alustas teekonda 26. septembril ning sellesse kuulus veel kaks Viljandi inimest. Lennumasinaid appi võttes jõudsid nad Pariisi kaudu Madagaskari pealinna Antananarivosse poolteise päevaga.
Tagantjärele leiab Mihkel Maala, et reis läks suurepäraselt. Veidi mängis rolli ka see, et Albion Reiside omanikud olid ise grupiga kaasas ning huvitatud uute paikade avastamisest.
Kõigi kolme nädala jooksul saatis eestlasi kohalik giid, kes oskas nii mõnegi keerulise olukorra osavalt lahendada.
Maala pajatas, et eriti meeldisid talle Madagaskari põlisrahva malagasside siirus ja lihtsus.
«Öeldakse, et seal elab 17 miljonit inimest, kuid ega nad täpselt üle loetud ole,» kõneles mees. «Elanikke loendatakse seal majade järgi ja lapsi hakatakse registreerima alles siis, kui nad kooli lähevad. Sünnikuupäevadel pole mingit tähtsust.»
Sünnipäevadest olulisemaks peavad malagassid hoopis lahkunuid. Auväärsed surnud maetakse viie kuni seitsme aasta möödudes ümber hauakambritesse, mille seinad kaunistatakse iseloomulike joonistuste ja ornamentidega. Ümbermatmisega kaasnevat suurejoonelist tseremooniat õnnestus näha ka eestlastel.
Maala tõdes, et kolmandik Madagaskari elanikest on koondunud pealinna ümber nagu Eestiski. Linnades elavaid malagasse on turistid ja valge rass muidugi rohkem rikkunud kui külarahvast.
Maapiirkondades elatakse endiselt looduse järgi nagu juba aastatuhandeid. Kui väljas on valge, käib külas elu. Pärast loojangut, mis on kella kuue paiku õhtul, jäävad inimesed vaikseks ning siis hakkavad tegutsema metsaelukad.
Rannikul käib elu peale päikese ka tõusude ja mõõnade järgi, mis mõlemad vältavad kuus tundi.
Külastasid kuulsat baobabide alleed
Esimene piirkond, kuhu eestlased pealinnast Tanast (nagu kohalikud seda hellitavalt kutsuvad) suundusid, oli läänerannik. India ookeani ääres asuvas Morondava linnas on seni käinud vaid üksikud turistid. Kohalikud on aga külaliste tulekuks valmistunud ning neil on välja pakkuda heal tasemel majutuskohad. Nii mõnigi kostitas väsinud teelisi külma õllega.
Tegemist on paigaga, kus on säilinud kuivad troopilised metsad ning eestlasedki said seal imetleda Madagaskari sümboliks kujunenud baobabe ehk ahvileivapuid. Neil õnnestus ära käia ka maailmakuulsal Baobabi alleel, mis asub Kirindy looduspargis.
«Need olid tõeliselt uhked puud,» tõdes Mihkel Maala. «Kujutage ette tüvesid, mis on tunduvalt võimsamad kui meie Tamme-Lauri tamm ja mis on kahekümne viie meetri kõrgused.»
Põlispuude huviline Hendrik Relve ei suutnud alleel käies kiusatusele vastu panna ning mõõtis ühe tüve ära. Ta sai ümbermõõduks kuusteist meetrit.
Oma raamatus «Põlispuud» on Relve kirjutanud, et ahvileivapuud on kuivaperioodil inimestele ja loomadele lausa elulise tähtsusega. Nende paks tüvi on end siis vett täis imenud ja pakub janustele juua.
Ahvileivapuude puitunud kestaga viljad on toiduks nii loomadele kui inimestele. Puude seest tühjaks jäänud tüvesid kasutavad malagassid isegi eluruumina.
Kuivaperioodil on baobabid raagus, sest nii väldivad nad lehtede kaudu vee aurumist. Siis meenutavad nad puud, mis on juured ülespidi maasse torgatud.
Piroogi omanikuks 600 krooniga
Läänerannikul tegid eestlased päevaseid rännakuid ümberkaudsetesse küladesse, mille elanikud toituvad enamasti kalapüügist. Merel käivad nad piroogidega, mis Mihkel Maala sõnul sarnanevad meie ühepuulootsikute ehk haabjatega.
«Nemad muidugi ei laota neid, vaid leiavad kohe nii jämeda puu, millest lootsik valmis teha,» lausus Maala. «Rääkisime ühe mehega, kes ütles, et toksib piroogi valmis kuu ajaga. Ta oli nõus selle mulle müüma meie rahas 600 krooni eest. Kui oleks olnud võimalik, oleksin hea meelega lootsiku lennuki peale upitanud.»
Maala lisas, et kuigi kaardilt vaadates on läänerannik teid täis, muutub enamik neist vihmaperioodil, mis kestab detsembrist aprillini, läbitamatuks. Kui meil sajab aastas vihma umbes seitsesada millimeetrit, siis Madagaskaril tuleb viie kuu jooksul maha viis meetrit sademeid.
«Ka meie saime paar päeva vihma ja sadu oli tõesti väga tugev,» nentis Maala. «Kui seal peaks pikemat aega vihmaga olema ja end kuivatada ei saaks, läheks hallitama küll.»
Vihmasel ajal tuleb inimestel külade vahel kõndida jalgsi või seebuga. Maala rääkis, et peale kalapüüdjate ja maitseainete kasvatajate on malagasside hulgas palju karjapidajaid. Seebu on kõrge turjaküüruga kodustatud veis. Temast saab nii piima kui liha. Neid kasutatakse nii töö- kui veoloomana.
«Seebu kanda on kõik, mis seal teha on vaja,» tõdes mees, kes nägi koos grupiga ka reedeti peetavat seebuturgu.
Nood küüruga veised ongi kõige suuremad loomad, kes Madagaskaril elavad. Ehkki saar asub Aafrika idarannikul ja on mandrist eraldatud vaid Mosambiigi väinaga, seal Mustale Mandrile iseloomulikke loomaliike pole.
«Kuigi mulle meeldib geograafia, ei teadvustanud ma endale enne Madagaskarile jõudmist, et tegelikult ei ela seal ninasarvikuid, elevante, lõvisid ega kaelkirjakuid,» kõneles Mihkel Maala. «Inimestele ohtlikke loomi seal peaaegu polegi, kui mõni mürgisem ämblik või konn välja arvata. Nendega pole aga põhjust kontakti luua.»
See-eest on Madagaskaril palju taime- ja loomaliike, keda leidub üksnes sel saarel. Floora ja fauna on seal väga omapärased tänu sellele, et Madagaskar eraldus Aafrika mandrist ligi 40 miljonit aastat tagasi. Saare taimestik ja loomastik on sellest ajast saadik saanud muust maailmast sõltumatult püsida ja areneda.
Maala jutu järgi on inimesed saarele siiski ka võõrliike toonud, näiteks asustanud mõnda jõkke Niiluse krokodille. «Nad on aga aru saanud, et kui võõras loom sisse tuua, võib see hakata loodusele vastu töötama,» lisas ta.
«Omal ajal oli sinna asustatud üks linnuliik, kes oskas hästi ritsikate parvi vaos hoida. Need linnud aga vaatasid, et Madagaskaril on muudki head toitu, ning nüüd on nad levinud nii metsadesse kui linnadesse ning on üsna tüütud tegelased,» vahendas mees kuuldut.
Nägid suurimat leemurit
Pärast esimest nädalat võttis reisiseltskond suuna Ida-Madagaskari poole. Teel vaatasid nad nii riisipõlde kui külasid.
Paar päeva veetsid eestlased Perineti looduskaitsealal, mis on pealinnale kõige lähemal asuv troopilise vihmametsa kaitseala. See on koht, kus on kõige tõenäolisem võimalus kuulata maailma suurima leemuri indri hõikeid.
«Nägimegi teda. Kihvti kosmilist häält teeb,» lausus Mihkel Maala ning selgitas: «Indrit ei saagi mujal näha kui ainult Madagaskaril. Teda ei ole võimalik Euroopa loomaaedadesse tuua, sest ta vajab iga päev söögiks 43 liiki puude lehti ja seda ei suuda keegi tagada.»
Hendrik Relve on oma 2004. aastal «Eesti Looduses» ilmunud Madagaskari reisikirjas märkinud, et indrid on maailma suurimad leemurid. Nende pikkus ulatub tublisti üle poole meetri ja kaal üle viie kilo. Paar aastakümmet tagasi oli see liik välja suremas, kuid nüüd on nende arvukus Perineti rahvuspargis taas tõusuteel.
Relve nendib ka seda, et teadlaste arvates olid poolahvid kunagi levinud maakera paljudes paikades, kuid pärast ahvide ilmumist on neid jäänud vaid Madagaskarile ja selle lähisaartele. Lisaks indritele võib seal kohata veel mitut leemuriliiki.
Edasi viis reisigrupi teekond Ida-Madagaskari sadamalinna Taomasini. Selleks tuli ette võtta kuue tunni pikkune bussisõit, mille jooksul said huvilised tutvuda sisemaa põllumajanduse ja Madagaskari ühe sümboli ränduripuuga.
Mihkel Maala sõnul õnnestus neil sõita riigi ühel vähestest korralikest asfaltteedest. Selle ääres võis märgata siniseid tähekestega märke, mis andis tunnistust, et tee rajamist on toetanud Euroopa Liit.
Sadamalinnast sõideti lennukiga edasi Maroantsetrasse, kust avaneb ainus juurdepääs Maosala poolsaarele Kirde-Madagaskaril. See on teadlastele ja rännumeestele üks põnevamaid ja avastusrikkamaid paiku.
Valgete laikudega poolsaar
Poolsaarel on üks Madagaskari suuremaid vihmametsi, mida inimene pole senini täielikult avastanud.
«Kui kohalikku kaarti vaatasime, leidsime, et sellel poolsaarel on veel valgeid laike,» jutustas Mihkel Maala. «Seal on uurimata alasid, kus võib leiduda igasuguseid avastamata liike: puid, putukaid, linde või mida tahes!»
Eestlaste ööbimiskoht asus poolsaare tipus Tampolos ning sinna pääses ainult meritsi. Kolme tunni mootorpaadisõidu kaugusel ootas ees seitse hütikest, kus tuli läbi ajada loomulikult elektri ja sooja veeta.
Seiklejad jäid poolsaarele kaheks päevaks ning Mihkel Maala nägi seal nii raiumata ürgmetsi kui korra kirvehoopide saagiks langenud metsi.
Poolsaare otsast tagasi sõites tuli mootorpaadis olijatel üle elada torm.
Vaatamata kolme meetri kõrgustele lainetele, lõppes kõik õnnelikult.
Enne kaldale jõudmist põikasid rändajad sisse läheduses asuvale inimtühjale Nosy Mangabe saarele, kus vanasti peatusid vaid meremehed.
Robinsoni rand mereröövlite saarel
Reisi viimased neli päeva viibis grupp Madagaskari idarannikul asuval Sainte Marie saarel, mis on 57 kilomeetrit pikk ja kaheksa kilomeetrit lai.
Tegemist on ajalooliselt kõige kuulsama mereröövlite saarega, mille valis XVII sajandil oma peatuspaigaks mitu maailmakuulsat piraati. Saarel asub teadaolevalt maailma ainuke piraatide kalmistu. Eestlasedki käisid seal ära.
Tänapäeval on Sainte Marie üsna tihedasti asustatud. Mihkel Maala sõnade järgi on läänerannik täis kalurikülasid, hotelle ja kämpinguid. Neis algab elu koos päikesetõusuga ning keerleb peamiselt ookeani ümber.
Peale kalapüüdmise tegelevad saare elanikud maitsetaimede kasvatamisega. Eestlased nägid, kuidas sirguvad ja valmivad nelk, kaneel, vanill ja piprad. Nad võisid imetleda ka ananassi ja banaani kasvamist.
Reisi eelviimasel päeval tegi Maala koos mõne grupikaaslasega veel ühe põneva käigu.
«Hendrik luges ühest ingliskeelsest raamatust, et saare otsas peaks olema üks koobas, kus elavad nahkhiired,» rääkis ta. «Rentisime siis jalgrattad ja sõitsime sinna. Teel kleepis meile külge üks kohalik reisijuht, kuid tuleb tunnistada, et ilma temata poleks me seda kohta ilmselt üles leidnud.»
Saare tipus avanes seiklejate ees 20 meetri sügavune kõrgete võlvidega koobas. Selle sees kuuldud kihin ja vilin andsid tunnistust, et ümberringi lendab sadu nahkhiiri.
«Koopa seinad olid täis nelja-viie sentimeetri pikkusi prussakaid, mida õudusfilmide tegijad pidavat filmimas käima,» jutustas Maala.
Taas päevavalguse kätte jõudnud, märkasid mehed, et kivide vahelt viib ookeani äärde väike rada.
«Läksime alla ja leidsime tõelise Robinsoni ranna!» muljetas Maala. «Vesi lainetas ja kallas oli tihedalt kookospalme täis. Need kasvasid, nagu ikka, veidi viltu ja maa oli kookospähkleid täis. Keegi ei korjanud neid.»
Maala jutu järgi kasvavad kookospalmid viltu sel põhjusel, et pähklid otse vette kukuksid. Kõva kaitsekestaga vili võib maailma meredes hulpida paar aastat, enne kui oma õige koha leiab. Alles pärast seda, kui ookean pähkli kaldale uhub, ajab too endale juured alla ja hakkab kasvama.
Mihkel Maala ütles, et Robinsoni rannas viibimine oli üks tema reisi eredamaid elamusi. «Käid inimtühjas rannas ookeanivees ujumas. Siis toksid kaikaga kookospähkli alla, lööd tal kupli pealt ära ja jood piima. Mida rohkemat võiks veel tahta! Tundsin, et see rand on mulle õige koht!»
Teine asi, mis Maalat võlus, oli malagasside elamisoskus.
«Nad elavad nii mõnusalt ja ratsionaalselt. Neil pole vaja nii palju asju kui meil. Nende kodu on sama suur kui mõne meie inimese riidekapp ning köök asub veel eraldi onnis. Ja kuigi peredes on keskmiselt kuus last või rohkemgi, ei kuule seal maal lapse nuttu.»
MADAGASKAR
Madagaskari Vabariik
Riik India ookeani lääneosas, 400 kilomeetrit Aafrika kagurannikust.
Pindala 595 790 ruutkilomeetrit.
Riigikeeled malagassi ja prantsuse keel.
Rahvaarv ligi 17 miljonit.
99 protsenti rahvastikust malagassid, kes kuuluvad 18 etnilisse rühma. Vähesel määral komoorlasi, prantslasi ja teisi rahvusi.
Saare esimesed asukad olid IV—VIII sajandil Kagu-Aasiast tulnud malai-polüneesia hõimud. Araabia kaupmehed jõudsid saarele VII sajandil. Esimese eurooplasena nägi Madagaskarit 1500. aastal portugali meresõitja Diogo Dias.
Aastail 1787—1896 oli Madagaskar kuningriik, saart valitsesid kohalikud kuningad ja kuningannad.
1896. aastal kuulutati Madagaskar Prantsuse kolooniaks.
1960. aastal saavutasid malagassid pärast mitut ülestõusu iseseisvuse.
Allikad: internet, ENE
VIHMAMETSAD
Inimene asustas Madagaskari kõigest kaks tuhat aastat tagasi. Üsna kiiresti hakkasid polüneesia-malaisia päritolu hõimud sealset loodust tugevalt mõjutama. Luuleiud on osutanud, et just siis hakkasid paljud loomaliigid seal välja surema.
Liikide huku peamine põhjus ei olnud niivõrd otsene jaht, kuivõrd loomade elupaikade hävitamine. Põllumaade ja koduloomadele paremate rohumaade saamiseks aletati ja põletati metsi ning savanne.
Seda tehakse Madagaskaril tänapäevalgi. Samavõrra, kui kasvab saare elanikkond, kahaneb sealsete metsade pindala.
Madagaskari riik hakkas oma säilinud põlislooduse pärast tõsiselt muretsema alles 1980. aastate keskel. Seal leidub praegu ohtralt rahvusparke ja kaitsealasid. Küsimus, kuidas kasvavat elanikkonda tulevikus ära toita ja samal ajal loodusrikkusi säilitada, on aga teravalt päevakorral.
Allikad: Hendrik Relve, «Madagaskaril, leemurite ja kameeleonide maal», «Eesti Loodus», nr. 3/2004