Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

LUGEJAKIRI Endisest tantsijast pereema: «Cats» suudab liigutada nii, et pisaradki näpust võtta (1)

Copy
Judi Dench muusikalifilmis «Cats»
Judi Dench muusikalifilmis «Cats» Foto: Universal Pictures

Kuigi pühade vahel kinodesse jõudnud muusikalifilm «Cats» kriitikute poolt üsna üksmeelselt «magama pandi» ja kinokassades kõrbes, hämmastas negatiivsus nii mõndagi muusikalisõpra, kelle jaoks oli tegemist suure elamusega. Kinoportaalile kirjutas arvustuse elus palju tantsimisega tegelenud pereema, kes kriitikutele küüsi näidates filmile hoopis ninast sabaotsani pika pai soovib teha.

«Cats» südames

Filmi vaatama minnes puudusid mul igasugused eelarvamused – nii teadmised kriitikute seisukohtadest kui ka positiivsed ootused. Olin nagu valge leht. Kokkuhoidliku perenaisena valdas mind tilluke rõõm, et suurte detsembrikuiste väljaminekute raames saan nüüd lõpuks ometi Osturallis ettenägelikult ostetud kinopiletid rahulikult realiseerida ja ei pea kahvatult pangakontolt täiendavaid väljaminekuid tegema. Krabasin kaasa seitsmeaastase koolitüdruku, et kodusest arvuti ja teleka vaatamisest talle vaheldust pakkuda, ja läksime kinno. Alustades lõpust, ütlen ausalt, et mul on hea meel, et «Catsi» nägin. Sain toreda ja meeleoluka pärastlõuna, millele lisandus etenduse ajal väike pisaratehetk kõige südamlikuma kaasaelamise ajal. Aga see on ju hea! Piiludes kinos ringi, avastasin, et peale minu oli veel teisigi, kellel silmad veele olid läinud või kes taskurätikut otsisid. Isegi minu esimese klassi lapsele meeldis see film ning pärast küsis ta pidevalt, et kuidas küll need kõrvad ja sabad inimkassidel nii loomulikult liikusid. Ja muidugi jätsid tantsud, need võrratud tantsud lapsele ning minule sügava mulje. Kui film suudab liigutada, nii et pisaradki näpust võtta, siis ei ole vist tegemist päris halva filmiga. Viimastel päevadel aga olen lugenud paari artiklit, kus on filmi kõvasti kritiseeritud ja märgitud, et filmil pole lootustki teenida tagasi selle peale kulutatud 100 miljonit dollarit (hetkel olevat ainult 38 miljonit teeninud). Küll olid probleemiks kassinäod – kord liiga karvane, siis jälle liiga vähekarvane – küll poolikud filmiefektid enne laiale publikule näitamist. Lisaks olevat Andrew Loyd Webberi lavamuusikali loo ja tantsude muutmine fännides pahameelt tekitanud. Mind need ülemaailmsed kriitikute hädaldamised aga ei morjendanud. Maarjamaa lihtpalga saajana jätab mind külmaks, kas tagasi teenitakse 38 miljonit või 100 miljonit. Pole mina peopeal korraga hoidnud 10 000 eurotki paberahas, mis siis veel miljonist rääkida, seega jätab see mind külmaks. Ma läksin vaatama pesueht muusikali, suurepärasel tasemel tantsu ja lauluga. Ja seda kõike ma ka sain. Kinolinal särasid suurepärased tantsuesitused, mis inspireerisid ning panid fantaasia tööle. Eriti meeldis mulle see, et nii tantsijad kui ka näitlejad olid kõik erinevas vanuses, erinevas kehamõõdus ja loomulikes kehavormides (ümarad, tavalised, saledad), mitte ainult piitspeened imekaunid õitsvas nooruses esinejad. Jääb mulje, justkui oleksin kade noorusele – aga ei. On ilus vaadata suurepäraseid esitusi terves inimese eluringis! Kostüümid olid lahedad, rekvisiidid olid taotlusele vastavad. Efekte ei oska ma kommenteerida, aga üle piiri nendega ei mindud ja sellega, mida mina nägin, olin rahul. Ei läinud ma vaatama sõja- või ulmemärulit. Liigsete efektidega oleks film üledoseeritud ja varju oleks jäänud muusikal, tantsud ja laulud ise. Mis puudutab tantsude ja muusika muudatusi võrreldes teatrimuusikaliga, siis on see teatud ajateljel igati tervitatav ja vajalik. Muusikali ja loomingu jaoks tervikuna on lavastaja poolt muudatuste tegemine sõltuvalt tema nägemusest ja eesmärgist ju igati oodatud. See säilitab ja rõhutab algse teose olulisust ning lisab värskust ja kaasaegsust. Kui midagi uut ei sünniks lavastuses, oleks ju ainult üks pidev kordamine. Mõelgem, kui palju erinevaid versioone me teame «Romeost ja Juliast» või «Othellost». Või mida tulevik võiks tuua meie «Tõele ja õigusele! «Catsi» sisulise mõtte jätan igaühele endale lahti mõtestada. Küll aga nimetan sõnu, mis minu jaoks sellega seostuvad: ilu, unustus, noorus, igatsus, vanadus, andestamine, hoolivus, võimaluse andmine, elu. Soovitan «Catsi» vaadata inimesel, kes armastab muusikale ehk suurepärasel tasemel esitatud tantse, head südamesse minevat muusikat, kes mõistavad eluringi tähendust (nooruse melu ning vanaduse taandumist, jalgujäämist, loobumist) ning kes ei ole unustanud unistamist. See on film, mis on vaba poliitikast ja püssidest, ning mida saab vaadata kogu perega (ehkki kõige väiksematele ei ole ehk soovitatav). Võta kaasa vanaema, vanaisa, tädi või onu ning nad on sulle tänulikud.


«Catsi» aluseks on Andrew Lloyd Webberi samanimeline maailmakuulus 1981. aasta muusikal. Filmi lavastas «Kuninga kõne», «Taani tüdruku» ja «Hüljatute» režissöör Tom Hooper. Osades Jennifer Hudson, Idris Elba, Rebel Wilson, Judi Dench, Ian McKellen, James Corden, Taylor Swift ning terve hulk tipptantsijaid, eesotsas Londoni kuningliku balletiteatri esibaleriini Francesca Haywardiga peaosas.

Apollo Kinodes alates 27. detsembrist 2019.

Vaata seansside aegu ja osta pilet siit.

Tagasi üles