Kaks Viljandimaa naist otsis kuu aega lõunapoolkeral maailma kõige ilusamat paika

Lihavõttesaare kivikujud. Neid on selles reas kakskümmend. Foto: Urve Siimon

Kui viljandlased Urve Siimon ja Heli Raud olid internetist lugenud ümber maailma reisi teadet, läksid nad kohe Kauba tänava alguses olevasse Go Travel Cassandra büroosse ning panid oma soovi kirja. Nõnda saidki töökaaslastest reisikaaslased.

«Singapuris õhkasin, et oh kui ilus. Austraalia tundus kaunim olevat. Jõudsime Uus-Meremaale — veel kaunim! Aga Cooki saared olid siis alles nägemata,» räägib Heli Raud ning nendib, et reisivaimustus ei taha kuidagi üle minna.

«Singapuris oli nii mõnus ja soe. Austraalias oli veel soojem — 30 kraadi,» lausub Urve Siimon, kes on kahest reisikaaslasest vähem jutukas ehk nagu ütleb Heli: «Urvel on faktid, aga minul emotsioonid.»

Kõige imetlusväärsemat kohta polegi

Kaks viljandlannast reisiselli leiavad, et kauneid kohti ei saa võrrelda, sest need on erinevad. Üks koht pole ilu poolest teisest peajagu üle.

Aga muidugi palmid. Palm loob põhjamaalasele reisitunde. Parim, mida ta oskab endale ette kujutada, on koht heledal liival palmi all ja võimalus sealsamas jalad sooja vette susata. Urve nägi palme esimest korda oktoobrikuus Tenerifel, Heli esimesed olid Singapuris.

«Kui me Singapuris lennukist väljusime, võtsid meid vastu soojus ja lillelõhnaline õhk. Kõik õitses,» meenutab Heli jõululaupäeva muljet esimesest suurest peatuspaigast.

Urve jahutab õhinat: «Aga siis selgus, et kümne inimese pagas oli kuhugi maha jäänud.» Viimased reisikaaslased said kohvri kätte tund enne Singapurist lahkumist.

Singapur üllatas kuutteistkümmet eestimaalast peale lõunamaise ilu suure puhtusega. Ilmselt on seal alati puhtusest lugu peetud. Ja Singapuris on kõige ilusam lennujaam, oskavad selle reisi osalised paarikümne lennujaama nägemise järel võrrelda.

Jõulud Singapuris

Hotellis öeldi eestlastele, et kesklinnas on suured jõulupidustused. Teada oli ka alguse kellaaeg südaöö kandis.

Koos oli tohutult palju rahvast. Inimesed kiljusid ja karjusid elevusest ja rõõmust ning kõigil olid käes aerosoolipudelid, millest nad üksteisele kunstlund peale pihustasid. Viljandlannad ootasid selle lärmi keskel poolteist tundi pidustuste algust, kuni lõpuks taipasid, et just niisugused need ongi.

Muusika, mis kõlas, oli eestlastele üdini tuttav: need olid meie endi jõululaulud. Olid ka kuusk ja sellel kunstlumi ning lumememmgi. Kuusk nägi välja selline, nagu see on Rovaniemist laia ilma levinud. Singapuris kujutlevad inimesed, et jõuluvana saabub helikopteriga ja toob lund.

«Nende ettekujutus jõuludest on meie omast erinev. Singapur on ju rahvaste paabel,» sõnab Urve.

Uus aasta tuli kaks korda

31. detsembri keskööl oli eestlastest reisiseltskond Uus-Meremaal Aucklandis. Miljonilinn üllatas viljandlasi sellega, et nad on oma kodulinnas näinud suurejoonelisemat ilutulestikku. See kestis vaevalt neli-viis minutit.

Tänavad olid uusaastaööl suhteliselt vaiksed, ööelu peaaegu polnudki. Ka suures hotellis oli juba õhtul täiesti vaikne.

Hommikul lendas seltskond Cooki saartele. «Ootamatult olime tagasi 31. detsembri hommikupoolikus,» seletab Heli.

Nad olid lennukis ka sel ajal, kui uus aasta saabus Eestisse. Stjuardess tõi nende soovil šampanjat ning nõnda astusid nad tänapäevase Eesti kombe kohaselt 2007. aastasse.

Cooki saarestiku viieteistkümnest saarest ühel, Rarotongal, võtsid nad uut aastat vastu kolmandat korda, seekord rannas palmi all.

Cooki saared on kui paradiis

«Internetist valge liiva, sinise mere ja roheliste palmide pilte vaadates tundub, et värvid pole päris. On küll. Need värvid on isegi veel erksamad. Puhub mõnus tuul ja levib lillelõhn,» jutustab Heli Raud. «Ma polnud millekski niisuguseks valmis. Ma ei olnud osanud sellisesse paika soovida.»

Urve Siimon jätkab: «Nii Rarotonga kui Aitutaki saare lennujaamas võeti meid vastu elava muusikaga.»

Rarotonga rannajoone pikkus on ainult 32 kilomeetrit, mis on üks paras jalgrattaots. Seal on ka mägesid, kõrgeim neist on peaaegu kaks meie Suurt Munamäge.

Alt vaadates tundus, et tipus kasvab heleroheline rohi, ning Heli soovis sinna minna. Tegelikult oli üleval tihe sõnajalamets, mis ulatus üle pea. Paarikümne minuti kraapivas tihnikus kahlamise järel tipu ründajad taganesid, liiati oleksid nad pimeduse kätte jäänud.

Kolme laguunist välja ulatuvat ja palmidega kaetud maaosa sõitsid viljandlased vaatama kajakiga. Need seisid hotelli ees kummuli, tuli ainult aerud küsida ja minna.

«See sõit oli tohutu elamus,» õhkab Heli.

«Õnn, et läksime laguunile hommikupoolikul. Õhtupoolikul, mõõna ajal, oleksime korallidele kinni jäänud,» lisab Urve.

Seltskond veetis nendel palmisaartel terve nädala. See oli ühtlasi puhkus pärast tempokat avanädalat.

«Arvan, et Cooki saared jäävad mu mällu alatiseks,» lausub Heli.

Koaaladest sekvoiametsani

«Koaalad on uimased: nad söövad kõhu eukalüptilehti täis ja magavad,» kõneleb Urve, kui jutt nähtud loomadele ja taimedele läheb.

Nad polnud varem näinud ei koaalat ega kõrget, meie pajuga sarnanevat eukalüpti. Nad teadsid, et Austraalias möllavad metsatulekahjud, kuid polnud kuulnud, et eukalüptimetsad vajavadki tulelõõma — muidu puude viljad ei valmi ja seemned ei avane. Nad nägid ka metsa, mida tuli oli alt kõrvetanud.

Kui põhjamaa inimene satub soojale maale, läheb ta ujuma hommikul enne ja pärast sööki, lõunal ajal ning õhtul mitu korda.

«Meri oli sinine ja palmid õõtsusid tuules. Tormasime kohe ujuma,» meenutab Heli. Kuid et laine oli liiga kõrge, läksid nad vette piiratud alal, kus surfasid lapsed.

Urve: «Oleksime äärepealt läinud sinna, kus oli krokodillide, haide ja meduuside oht.» Hiljem nad mõistsid, et võõral maal tuleb kõigepealt silte lugeda ja alles siis tegutseda.

Krokodillid nende loomulikus keskkonnas jäidki nägemata. Ka kängurud sattusid ette vaid looduspargis — olid sellised toidetud ja julged.

Cooki saartel panid maailma uudistajaid imestama palmide plekk-kraed, mis pidavat olema kookosekrabide vastu. Uus-Meremaal kandsid samasuguseid kraesid puidust elektripostid. Ilmnes, et opossumite pärast, kes muidu üles ronivad ja lühiühenduse tekitavad. Nemad nägid opossumeid ainult maantee ääres surnuna.

Nad kohtusid ka Uus-Meremaa rahvuslinnu kiiviga, kuigi see tiivuline tegutseb ainult öisel ajal. Turistide uudishimu arvestades on lindudele loodud sobivad tingimused.

«Imetlesime kõrgeid merelaineid ja võõraid taimi, mida me leidsime arvutul hulgal,» räägib Heli.

Üks neist oli nauni, mis meenutab rohelist käbi. Seda pigistatakse mahla sisse ning jook saab siis väga maitsev. Tipanid on aga meeldiva lõhnaga. Nende õite kohta öeldakse: kui naine paneb selle vasaku kõrva taha, on ta kellegagi seotud, parema kõrva taga olev õis näitab, et ta on vaba, ning kui õis on pandud keskele, ei tea õiekandja isegi, kas ta on vaba või mitte. Rändureile pandi tipanikee kaela Cooki saarte lennujaamades.

Üks põnev kõrge põllutaim oli taro. Sellest keedavad kohalikud putru.

Cooki saartel pakuti hommikueineks vaid puuvilja ja jogurtit. Üks väga maitsev vili oli kollast karva papaia. Seda põnevam oli hiljem seista papaiaistanduse kõrval.

Uus-Meremaal nägid rändurid aga hiigelkasvuga looduslikku aaloed, sekvoiametsa ja teepuud.

Iguassu juga, Atacama kõrb ja Rotorua geisrid

Iguassu asub Brasiilia, Paraguay ja Argentina piiril ning neid kolme riiki viljandlannad korraga ka nägid.

«Viibisime veemängu kohal ja see on kirjeldamatu,» ütleb Heli.

Urve viib aga kuulaja vastandlikku olukorda — Tšiilis keskmiselt 3000 meetri kõrgusel asuvasse Atacama kõrbesse. Seal oli palav, väga palav, umbes 38 kraadi. Atacamat nimetataksegi maailma kuivapooluseks.

Sealses soolakõrbes tuli prillid ette panna, et õhus pihustunud sool silma ei tungiks. Aga oh üllatust: soolajärve ääres jalutasid roosad flamingod.

Kui seltskond oli soolakõrbest läbi, tundus, et hakkab sadama. Hakkaski ja sissetallatud rada muutus kohe ligaseks. Kes pilgu bussiakendel hoidis, nägi kaugemal lumemütsidega kaetud Ande.

«Uus-Meremaal pole palju palme. Seal üllatab maoori kultuur,» seletab Heli. «Seal elavad ilusad inimesed, kes oskavad imekaunilt mitmehäälselt laulda.»

«Me olime nende laulu ja tantsu ajal kui pingi külge naelutatud,» lisab Urve. Põnevad olid olnud ka pulkadest seelikud, mida kandsid nii naised kui mehed. Aga niisama huvitav oli sõita bussiga termaal-alale, võimsate mudaallikate ja geisrite juurde. Koha nimi on Rotorua.

«Uus-Meremaa suvi on temperatuuri poolest eestlasele väga sobiv — pole liiga palav,» rõhutab Heli.

Bussisõidul geisrite maale nägid turistid nii lamba-, hobuse-, veise- kui hirvekarju. Põhilised on siiski lambad. Neile räägiti, et Uus-Meremaal peetakse iga inimese kohta kümmet lammast. Aga laasi on kunagisel metsarikkal maal alles vaid kümme protsenti. Seal kasvavad teiste seas sekvoia ja teepuu.

Teepuudest kõneldes põikavad reisisellid jutus tagasi Austraaliasse, mis olevat huvitavam ja mitmekesisem, kui nad korraga seletada suudavad.

«Austraalias andsid aborigeenid meile oma külastuskeskuses etenduse,» meenutab Urve. «Eriti avaldas muljet, kuidas kava tegi kaasa kolmeaastane poiss. Hiljem nägin teda isaga inglise keeles kõnelemas,» lisab Heli.

Naistele ei tundunud pärismaalased sugugi õnnetuna ning nad järeldavad, et jõuga oma loomulikust keskkonnast eemale toodute uus põlvkond on mugava eluga harjunud ja naudib seda.

Austraalias põikasid rändurid ka merele riffi uudistama. Klaaspõhjaga kaater võimaldas ilma sukeldumata koralle ja põnevaid kalu vaadata.

«Me pole veel rääkinud Tahiti ja Moorea saarest Prantsuse Polüneesias. Moorea rannajoon on mõnikümmend kilomeetrit, see saar on imeilus,» ohkab Heli.

Oleks palju aega, jätkuks juttu kauemaks.

Kokku oli naistel 29 päevaga 21, koos vahemaandumistega aga 23 lendu.

Ümber maailma 29 päevaga

23. detsembrist 19. jaanuarini Singapur Malaka poolsaarel, Cairns ja Sydney Austraalias, Auckland Uus-Meremaal, Cooki saared (Uus-Meremaa), Tahiti saar Prantsuse Polüneesias, Lihavõttesaar (Tšiili), Santiago ja Atacama kõrb Tšiilis ning Iguassu juga ja Rio de Janeiro Brasiilias.

Reisi hind 100 000 krooni.