HÄIREKESKUS KUULEB ⟩ 10 inimest ja 15 000 telefonikõnet: just nii palju kordi tuli vastata sarihelistajate kõnedele
30. detsember 2019, 13:50
Hädaabinumbrile 112 helistatakse aasta jooksul veidi vähem kui miljon korda. Kuid nende kõnede hulgas on ka neid, mis võiksid pigem olemata olla. Olgu need siis sarihelistajate järjekordsed «tühjad» kõned või laste rumal nali, mis noorte vigurdajate meelehärmiks lõpuks üsna ebameeldiva jätku leiab.
«Me ei saa häirekeskuses kellegi abipalvet halvustada või eelarvamustega võtta. Sel hetkel, kui inimene helistab numbrile 112 on meie eelduseks see, et tal on reaalne mure, millele ta soovib abi saada,» rääkis häirekeskuse Põhja keskuse ennetuse koordineerija Krõõt Kaldma Elu24-le.
Pooltest kõnedest, mis häirekeskus saab on aga tõesti olukorrad, kus inimene ei peaks neile helistama, kuna tema probleem pole häirekeskuse võimuses lahendada. «Aga kuulamine ja arutlemine on mõnikord ka abi inimesele,» tõdes Kaldma.
Samas tekitab see häirekeskusele suuremat töökoormust ja pikemaid ootejärjekordi.
Sarihelistajad
Kui aastas otsib häirekeskusest abi hinnanguliselt kolmandik Eesti elanikkonnast, siis on ka neid, kes helistavad numbrile 112 tuhandeid kordi.
2018. aastal helistas kümme inimest häirekeskusele kokku 15 433 korda ja nende võimaliku abivajaduse väljaselgitamiseks kulus päästekorraldajatel 147 töötundi.
«Peame iga kõne puhul veenduma, et kas hädaabinumbri valinud inimene vajab abi või mitte. Peamiselt on need inimesed kas joobes või vaimsete probleemidega,» rääkis Kaldma.
Naise sõnul on enamus sarihelistajatest eakad ja reaalset abi on neil olnud vaja vaid vähesetel kordadel.
«See on meie jaoks tõsine probleem, sest need inimesed vajavad abi, aga seda ei saa anda ei häirekeskus, pääste, politsei ega kiirabi,» lausus Kaldma.
Tegemist on peamiselt sotsiaalse juurestikuga probleemidega, mille puhul proovitakse senisest rohkem teha koostööd kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatega.
«Mõnikord räägib helistaja lihtsalt seosetut juttu, teine kord jällegi sõimab või räägib asjadest, mis reaalsuses pole võimalikud,» avaldas Kaldma kõnede sisu.
Iga sellise kõne puhul tuleb siiski aru saada, kas helistaja vajab abi või mitte, kas juhtunu kirjeldus vastab tõele või on tegemist haigusest tingitud ettekujutusega.
«Igal juhul on päästekorraldajal vaja aru saada, mis on inimese probleem. Kahjuks on vaimsete probleemidega kimpus olevate inimeste puhul seda keeruline telefoni teel ka teha, aga anname endast alati parima,» rääkis Kaldma.
Õnneks on häirekeskusel koostöös kohalike omavalitustega ka juba esimesed edulood, millega seoses on õnnestunud nende inimeste kõnede tulva vaigistada.
«Inimene, kes varem helistas 16 000 korda aastas, pole nüüd mõnda aega helistanud. Muidugi ei tahaks seda ära sõnuda,» mainis Kaldma.
Laste rumal nali
«Kõige ebameeldivam olukord oli selle aasta sügisel seotud juhtumiga, kus häirekeskusesse kõne teinud laps andis teada järve kukkunud eakaaslasest,» kirjeldas Kaldma.
Selgus, et tegemist oli hoopis tahtlikult tehtud valeväljakutsega ja edasi tuli lastel kohtuda politseiga.
«Tahame kõigile lapsevanematele südamele panna, et kodus oleks lastele räägitud sellest, et hädaabinumber 112 on mõeldud vaid hädaabikõnedeks,» tuletas Kaldma vana tarkust meelde ja lisas, et sellise nalja tulemusel võib keegi jääda halvimal juhul abita ja kaotada oma elu.
«Lisaks sellele võib öelda, et koostöös politseiga suudame me häirekeskuse tööd häirinud või valeväljakutseid tegevad inimesed ja nende asukoha tuvastada,» hoiatas Kaldma.
Taolised naljakõned on Kaldma kinnitusel pigem erandlikud, kuid nendesse suhtutakse täie tõsidusega. «Vajadusel kaasame nende lahendamisesse ka politsei, sest hädaabinumber on mõeldud inimeste aitamiseks ja tegelikult on valeväljakutse kõige halvem asi, mida keegi saab teistele inimestele teha,» lisas Kaldma.
Nädalalõpp ja palgapäev
Häirekeskuse töös annavad oluliselt rohkem tunda ka palga- ja pensionipäevad, mis toovad kaasa suurema abivajaduse. Rohkem asju «juhtub» ka nädalalõppudel.
«See on tingitud alkoholi tarbimisest ja selle tagajärjel sattuvad inimesed erinevate probleemide küüsi,» tõdes Kaldma.
Kuidas on häirekeskusel lood aga nn kuuseisuga? Öeldakse ju ikka, et täiskuu muudab psüühiliselt ebastabiilsemad inimesed aktiivsemaks. «Oma hüpotees kuuseisuga meie töötajate seas siiski on ja see puudutab seda, kui kokku satub palgapäevade nädalalõpp ja täiskuu,» rääkis Kaldma.
Sellele vaatamata julgustab Kaldma kõiki helistama ka siis, kui õnnetus on juhtunud alkoholi või narkootilise aine mõju all. «Inimelu on kõige olulisem ja seepärast ei tohiks olla miski takistuseks hädaabinumbrilt abi kutsumisel,» lisas naine.
Kõnede arv väheneb
2019. aasta 11 kuuga tehti häirekeskusesse 877 631 kõne. Pöördumiste hulk on aastatega vaikselt vähenenud. 2018. aastal helistati hädaabinumbrile 994 514 korda ja aasta varem 981884 korda. «Seda saab selgitada sellega, et Eesti elu on muutunud turvalisemaks ja inimesed pööravad tähelepanu oma isiklikule turvalisusele,» rõõmustas Kaldma.
Samas märgatakse näiteks lähisuhtevägivalda rohkem ja nende kõnede hulk on jällegi suurenenud. Ka PPA juhtivkorrakaitseametnik Toomas Malva kinnitas Elu24-le, et iga aastaga kasvab lähisuhtevägivallaga seotud väljakutsete arv.
Alates tänavu 23. detsembrist kuni 26. detsembrini sai politsei 195 lähisuhtevägivallaga seotud väljakutset. Möödunud aasta samal perioodil oli neid väljakutseid 178. «Väike tõus lähisuhtevägivallaga seotud kutsetes ei tähenda, et kodudes vägivallatseti möödunud pühadega võrreldes rohkem. Inimesed, nii vägivalla all kannatajad kui ka kõrvalseisjad, näiteks naabrid, annavad nendest juhtumitest aina enam teada,» selgitas Malva.
2019. aasta esimese 11 kuu jooksul vajati kiirabi, politsei ja pääste kohest abi 360 406 korral. Enamikel juhtudel vajavad Eesti inimesed abi terviseprobleemide tõttu. Nende puhul on peamised hädad seotud kõhu ja vererõhuga.
Häirekeskuses töötab kokku 219 inimest ja kõnedele vastamine toimub neljas regionaalses keskuses Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Keskmiselt vastatakse häirekeskuses 2600 kõnele ööpäevas, mis teeb keskmiselt seitse kõnet ühes tunnis päästekorraldaja kohta. «Kõige rohkem pöördutakse häirekeskuse poole kella 17 ja 19 vahel,» avaldas Kaldma.
«Oleme esmane lüli abivajaja ja abiandja vahel. Meie töö ei ole lihtne ja me ei tea kunagi, mis meid võib oodata kõnele vastates aga me anname endast alati kõik, et inimene saaks soovitud abi,» lubas Kaldma, et ka uuel aastakümnel tehakse kõik selle heaks, et abivajajateni võimalikult kiiresti jõuda.
Kõigile Eesti inimestele soovib häirekeskus uueks aastaks oskust olla ümbritseva suhtes tähelepanelikud, olles valmis aitama vajadusel ise ja abi kutsuma.
«Hoolige ja hoidke end ümbritsevaid inimesi. Ühtlasi täname, et te meid enda abistamisel usaldate,» lõpetas Kaldma.
Hädaabinumbrile 112 helistamise meelespea:
* Ütle esimesena, mis juhtus, kas keegi on saanud viga ja vajab abi.
* Ütle võimalikult täpne aadress või kirjelda oma asukohta. Võid päästekorraldajale öelda ka oma täpsed koordinaadid.
* Kuula päästekorraldaja juhiseid, tema ülesandeks on sind aidata. Vasta küsimustele – need on vajalikud selleks, et olukorda õigesti hinnata ning anda päästjatele, politseile ja kiirabile võimalikult palju vajalikku lisainfot.
* Lõpeta kõne alles siis, kui kogu vajalik info on edasi antud ja päästekorraldaja seda lubab. Kui ohus on kellegi elu või vara, saadetakse abi välja juba kõne ajal. Lisaküsimuste esitamise tõttu ei viibi abi saatmine – see on juba teel.
* Kui olukord muutub, anna sellest kindlasti teada.
* Hoia oma telefoniliin vaba, et sulle saaks vajadusel tagasi helistada.
* Õpeta hädaabinumbri kasutamist kindlasti ka lastele. Õnnetus, kus on vaja kiiresti tegutseda, võib juhtuda ka siis, kui laps on üksi kooliteel või kodus. Kõige parem on sellistes olukordadest tegutsemist õpetada läbi mängu. Mäng on lapse töö, ei tekita hirmu ja aitab õpitut paremini meeles pidada.
* Hädaolukorras helista alati kõigepealt 112-le, mitte näiteks lähedastele. On olukordi, kus iga sekund loeb ja selleks, et abi kiiremini kohale jõuaks, peaks häirekeskus olema esimene, kellele olukorrast teada annad.
Allikas: 112.ee