Kamtšatka poolsaare Surmaorg võtab elu loomadelt, kuid võib võtta ka inimestelt

Kamtšatka maastik Foto: Frans Lanting/picture alliance /Scanpix

Venemaal Kamtšatka poolsaarel asuv org, mis on kaks kilomeetrit pikk ja 500 meetrit lai, leiti 1930. aastatel ja kohe märgati, et see on ohtlik. 

Tegemist on vulkaanilise piirkonnaga, millest on leitud sadu surnud loomi ja linde, kellel ei ole välispidiseid vigastusi, teatab iltalehti.fi. 

Seal orus loomi küttida üritanud jahimeestel tekkis tugev peavalu ja –ringlus ning nad lahkusid kiiresti. Arvati, et kiire lahkumise tõttu jäid nad ellu. 

Jahimehed rääkisid, mis nendega juhtus ja see kummaline org tekitas paljudes huvi. 1940.- 1950. aastatel üritasid mitmed uurimisekspeditsioonid ja seiklejad oru saladust lahendada, kuid see ei õnnestunud. Osa neist seiklejatest jäid seal väidetavalt kadunuks ja see kasvatas paiga müstilisust veelgi.

Kohalikud andsid orule nimeks Surmaorg, kuna nende andmetel on seal ligi 100 inimest kadunuks jäänud. Samas ametlikud andmed nende kadumise kohta puuduvad.

Ametlikult avastati see org nõukogude vulkanoloogi ja seismoloogi Vladimir Leonovi ja ta kolleegide poolt 27. juulil 1975.

Nad leidsid orust palju surnud linde ja loomi, kaasa arvatud karusid, rebaseid ja närilisi.

Nad uurisid surnud linde ja loomi, kuid ei leidnud neilt mitte ühtegi välist vigastust, märke haigusest või võitlusest. Uurijatele jäi mulje, et loomad lihtsalt heitsid magama ja ei ärganud enam.

Nii teadlased kui kohalikud märkasid, et suuremad loomad läksid orus surnud väiksemaid loomi sööma, lootes saada kerget saaki, kuid surid ka ise seal.

Vulkanoloog Leonov teatas raadio teel võimudele surnud loomadest ning kohale saadeti sõjaväekopter, milles oli keegi major ja kolm zooloogi, kes tegid seal ühele surnud karule lahkamise, et saada ta surma põhjus teada.

Nad võtsid karust osi kaasa, et neid laboris edasi uurida, kuid ta surma põhjus jäi ikkagi saladuseks.

Pärast Leonovit ja ta kolleege uuris seda orgu veel mitu teadlaste gruppi, kes leidsid kokku eest surnuna 13 karu, 9 rebast, 3 ahmi, 86 hiirt, 19 ronka, üle 40 väiksema linnu ja 1 kotka.

Nõukogude kuulus karuteadlane Vitali Nikolajenko külastas seda kummalist orgu samuti 1975. aastal.

Kamtšatka maastik Foto: Frans Lanting/picture alliance /Scanpix

Ta jälgis ja uuris sealseid karusid ning tema ülestähenduste kohaselt olid karud orgu saabudes hea tervise juures. Ta leidis ühe isakaru jäljed, mis näitasid, et enne surma see karu tuikus märgatavalt ja tal oli liikumisega raskusi.

Nikolajenko pani enda puhul tähele, et orus olles tekkisid tal hingamisraskused, valu kopsus ja pearinglus. Teadlane lahkus sealt kiiresti ja hea tervis taastus.

Hiljem Surmaorus hukkunud lindudele ja loomadele tehtud lahkamine näitas, et nad lämbusid seal olevate vulkaaniliste mürgiste gaaside tõttu.

Uurimise kohaselt ei ole selles orus peaaegu üldse hapnikku, on vaid vulkaanilised gaasid, mis kahjustavad hingamisteed ja kopse.

Teadlaste sõnul ei ole seal «mäda kanamuna» lõhna, mis viitaks väävlile. Sega võib seal loomadelt elusid võtta ja inimestele terviseprobleeme tekitada süsinikdioksiid, mis pärineb vulkaanilisest tegevusest. Kui süsinikdioksiidi on väga palju, siis võib see tekitada lämbumise.

Hoolimata hoiatusest, et seal on tervisele ohtlik, on see paik matkajate seas populaarne.

Kamtšatka Surmaoru lähedal on vulkaan, mille jalamil on palju geisreid, millest ei eraldu mürgiseid gaase ja see loodusime ei sea tervist ohtu. 

Kamtšatka geisrite org Foto: Frans Lanting/picture alliance / Scanpix