Mati Meos: mees, kellel on isiklik lennukipark

Lennundusmuuseumi asutaja Mati Meos Ülenurmel Foto: Ain Protsin / Scanpix

Raadio Elmar saates «Ikigai» käis külas Eesti Lennundusmuuseumi asutaja ja juht Mati Meos. Saatejuht oli Tambet Ind.

Lennundusentusiast Mati Meos meenutas raadio Elmar saates, et on suhtunud õhulaevadesse suure huvitundega juba alates varajasest poisipõlvest. «See on päris kummaline, et mäletan lennukeid sellest ajast, kui veel nii väike olin. Elasime perega Jõgeva ja Mustvee vahelise maantee ääres, Jõgeva ja meie vahelt lendasid kolme kaupa Tu-4 tüüpi lennukid. Mul on meeles mälestus, kuidas mul jalad poriloigus olid ja samal ajal vahtisin lennukeid. Ma võisin olla siis ligikaudu 4-aastane,» sõnas mees.

Mees rääkis, et noorena oli tal soov saada hävituslenduriks. «Läksin Tallinna Tehnikaülikooli õppima. Teisel kursusel tuli aga nii suur lendamise soov peale, et tahtsin juba eksameid hakata tegema. Mul oli siiski nõuandjaid, kes soovitasid, et ma seda lollust ette ei võtaks, nüüd saan aru, et neil oli õigus. Sel ajal veel eestlastest pilootidel, näiteks hävitus- ja sõjalenduritel ei lubatud Liidu vabariigis teenida. Eesti kuulsad lendurid teenisid tol ajal hoopis Sahhalini kandis ning kaugel polaaraladel. Mind takistas hävituslenduri piloodi õpingutel mõte, et pean kodust nii kaugel olema, teiseks ma ei tahtnud võõra rahva hulgas olla. Kuid piloodipaberid ma siiski kätte sain. Nõukogude aja lõpus toimusid kuulsa purilendur Hillar Linki eestvedamisel esimesed mootorlennuki pilootide kursused. See väljaõpe leidis aset Tartus ja kokku oli õppimas seitse poissi. Ma tegin selle kursuse läbi ja sain kätte erapiloodi litsentsi. See ettevõtmine oli tol ajal nii suur asi, et paberid andis meile isiklikult üle vene katselendur ja kosmonaut Igor Volk,» lisas Meos.

Meos tunnistas, et lendamist ta ei karda, kuid teinekord tekitab mõni situatsioon veidike kõhedust. «Kui suur lennuk satub suurtesse vertikaalsetesse õhuvooludesse, siis tõmbab kangeks küll. Kuid minu iseloom on selline, et mis tulema peab, see tuleb. Ära väga pabista,» rääkis mees.

Meos kirjeldas, et iseseisvaid lende on tal õnnestunud teha kolme erineva lennukiga. «Nendeks mudeliteks on olnud väikelennukid Vilga-35, Jak-18 ja Jak-12. See on eriline tunne, kui esimest korda lähed soololennule. Õhku saad küll, kuid siis mõtled, kuidas sinna maha küll saada. Maandumise osas on alati veidike kõhe tunne,» kirjeldas ta.

Mati Meos on asutanud lennundusmuuseumi ning selle ettevõtmise verstapost kuulub üheksakümnendate lõpuperioodi. «See idee sai alguse 1999. aasta viimastel päevadel, sisuliselt võib öelda isegi aasta 2000. Unistused oma lennundusmuuseumist olid juba nõukogude aja lõpus. Tartus oli strateegiliste lennukite lennuväli. Mingil hetkel võeti mõningad lennukid relvastusest maha ja siis tekkisid minul ka esimesed muuseumi ideed. Garnisoni ülemaga sain isegi jutule, kuid siis võeti ta mingil põhjusel, ilmselt korruptsiooni tõttu, maha. Jutt ja idee jäid küll õhku, kuid ajad läksid väga segaseks. Tulid lennukite vahetused, rahvusvaheliste lepete järgi pidi TU-16 mudelid kohapeal ära lõhkuma. Meil ei olnud kohalikus omavalitsuses ühtegi julget meest, kes oleksid toetuse andnud vanade lennukite hoidmiseks ja vastava muuseumi avamiseks,» rääkis mees.

«Lennundusmuuseumi asutamine oli nagu sundkäik. Mul oli korralikke mudeleid juba nii palju, et pidin nende jaoks ühe maja ehitama. Mis sa siis ikka sellele kohale nimeks paned? Nii tuligi muuseum! Järk-järgult hakkas asi aga edasi arenema. Mäletan seda, et selles majas olid algselt mudelid ja Piirivalve kinkis meile sümboolse hinnaga helikopteri Mi-8. Siis tegimegi muuseumi avamise. Perekonna tuttavatest ütles üks mulle tagantjärgi, et ta ei uskunud, et ma selle ettevõtmisega hakkama saan. Kui päris aus olla, siis ma ise ka imestan. Kui õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis, siis mäletan, kui rootslased said valmis uue hävituslennuki Viggen-37. Vaatasin seda lennukit toona rahvusvahelistest ajakirjadest ja unistasin, et küll oleks uhke, kui ka meil oleks siin selline mudel. Nüüd ta ongi olemas, aeg teeb ikka imesid,» sõnas Mati Meos. 

Mees rääkis, millised on tema jaoks olnud läbi ajaloo kõige põnevamad lennukid. «Esimesena meeldis mulle kuulus lääne hävituslennuk F-4 Phantom II, see on ühte tüüpi ehitatud suurima arvuga lennuk lääne maailmas. See on ligikaudu seitsmes riigis veel relvastuses, kusjuures esimesed eksemplarid lendasid Vietmani sõjas. Teise lennukina tooksin välja Viggen-37. Lisaks tooksin välja ka ameeriklaste lennukid, kuid muuseumis ei ole neid kahjuks mitte ühtegi. Ameeriklased on militaarlennukite osas välismaalastega suhtlemisel suhteliselt kitsid ja bürokraatlikud. Ameeriklaste F-15, F-16 ja F-18 on kõik sellised mudelid, mida tahaks hirmsasti ka Eestisse saada. Minu suur lemmik on ka venelaste Suhhoi Su-27, mis on Venemaa relvastuses olev mitmeotstarbeline hävituslennuk. See lennuk tegi maailmas kõige esimese kobra manöövri. Toon teiste seast välja ka ameeriklaste hävituslennuki F-22 Raptor, mis on kõige võimsam nähtamatu ülehelikiirusega lennuk,» sõnas lennundushuviline Mati Meos.

«Maailmas on nii, et lennukite põlvkonnad on relvastuses ligikaudu nelikümmend aastat. Huvitaval kombel, kõikides riikides vahetatakse nad enam-vähem ühel ajal välja. Kui sellest eelmisest lainest on nelikümmend aastat möödas, siis tulevad lennukid turule. Kui sul raha nende soetamiseks pole, oled ka kohe ilma. Siis on vaja taaskord nelikümmend aastat oodata. Väga tore oleks, kui saaksime siia kahemootorilise hävituslennuki Eurofighter Typhooni, me peame seda mudelit kolmkümmend aastat ootama, kuid ma ei ela enam nii kaua,» muigas Meos.

Muuseumi juht lisas, et reisilennukite kohale toomine oleks täna väga ebapraktiline. «Need lennukid on lihtsalt nii suured! Peaksime need seibideks tegema, siia tooma ja uuesti kokku panema. Reisilennukite häda on see, et neid saab eksponeerida ainult lennuväljadel, kus nad on võimelised maanduma. Loomulikult olen ma väga huvitatud ka nendest lennukitüüpidest ja jälgin huviga nende arengut. Üks kõige muljetavaldavamaid reisilennukeid on olnud minu jaoks Boeing-707, seda loetakse esimeseks õnnestunud lennukiprojektiks maailmas. Alguses oli küll venelaste TU-104 ja inglaste Komeet, kuid ameeriklased võtsid jõuga maailmas selle turu enda kätte,» rääkis ta.

Kuula täispikka intervjuud SIIT: