Pildid ja video: sõja tõttu 40 aastaks lahutatud ema ja tütre taaskohtumine toob pisara silma

1975. aasta aprillis oma 3-aastasest tütrest loobuma pidanud Vietnami naine sai taas oma lapsega kokku. 

Kui USA väed 1975. aastal Vietnamist pärast kakskümmend aastat kestnud konflikti lahkusid, kartsid tuhanded Ameerika sõdurite kõrval riigi põhjaosas toimuva vastu võidelnud lõuna-vietnamlased seda, mis ees seisis.

Päästeoperatsioonide käigus viidi koos täiskasvanud vietnamlastega riigist välja ka ligi 3000 last, kellele leiti USAs uued pered, kus nad turvaliselt üles kasvasid.

Nende laste hulgas oli Leigh Mai Boughton Small, Vietnami naise ja USA sõduri tütar, kirjutas Reuters

«Ma kasvatasin teda üksi. Siis aga jõudis sõda linna ja mul tekkis paanika, sest teised ütlesid, kui ma Maid ära ei saada, siis «nad» (Põhja-Vietnami väed - toim) tapavad ta,» rääkis oma lapsest loobunud Nguyen Thi Dep südantlõhestavas intervjuus. 

«Mul oli hea elu ja ma kasvasin üles heas peres. Mul on kahju, kui sa tundsid kuidagi teistmoodi ning ma ei süüdista sind üheski sinu otsuses,» vastas tütar emale.

Leigh Mai adopteeris üks New Englandi keskklassi pere. 

Leah Mai ja tema bioloogiline ema Nguyen said uuesti kokku tänu mitmele juhusele,  Vietnami heade samariitlaste abile ja sugulasi ühendavale veebilehele. 

Pärast aastatepikkuseid otsinguid kohtus nüüdseks 47-aastane Leigh Mai 17. novembril Vietnamis Ho Chi Minhi linnas oma bioloogilise ema Nguyen Thi Depiga. 

Kohtumine algas kohmetute kallistustega. 70-aastane Dep kartis, et tütar pettub emas. Oli ju ajaga ilusast noorest emast saanud «vana ja hall ning kole ja kõhn naine», nagu Nguyen ise ütles.

Leigh Mai tuli kohtumisele koos abikaasa Jeffi ja kolme lapsega. Naine rääkis, et ei tunne ema vastu pahameelt, et ta temast loobus. 

Pere vaatamas pildialbumit, mille tütar emale kinkis.

FOTO: Reuters / Scanpix

Tütar kinkis emale oma medaljoni ja mälestustega pildialbumi. «Ma armastan sind ega ole vihane või kurb,» ütles Leigh Mai emale. 

Nguyen kinkis oma lastelastele traditsioonilised Vietnami punased sularaha sisaldavad ümbrikud. 

Kaua teineteisest lahus olnud ema ja tütar kallistasid, nutsid ja naersid.

Leigh Mai mõistis kohtumisel, et aastakümneid tagasi ei kaotanud ta mitte ainult oma bioloogilise ema, vaid terve oma Vietnami perekonna. 

«Seal oli armastus ... ja tädid ja onud ning ma ei mõelnud sellele kõigele kunagi,» rääkis Leigh Mai.

Tütar ei suutnud enne aru saada ka sellest, kui raske oli tema emal võtta vastu otsus saata oma tütar kiiruga välismaale teadmata, mis teda ees ootab. 

Saigoni kaootiline evakueerimine

1975. aasta aprillis valitses Saigonis paanikatunne, kui Põhja-Vietnami armee ja nende lõunatiib Viet Cong lähenesid linnale.

Käis kiire Saigonis elanud Ameerika tsiviilelanike ja sõjaväelaste ning kümnete tuhandete Lõuna-Vietnami tsiviilisikute evakueerimine.

Nguyen, kes töötas alguses teenijana ja seejärel Saigonis asunud USA armee kasarmus telefonioperaatorina, tutvus Leigh Mai isa Joe O'Nealiga just seal. 

Naine kaotas O’Nealiga kontakti pärast seda, kui mees koju saadeti. See juhtus vahetult pärast 1973. aasta Pariisi rahulepingu allakirjutamist. Väike tüdruk, kelle ema pani nimeks Phuong Mai, oli isa lahkudes peaaegu aastane. 

Dep kirjutas ka pika kirja O’Nealile, kuid see saadeti tagasi. Hiljem sai naine teada, et O'Neal oli tegelikult abielus ja tal oli Lõuna-Carolinas pere. 

Depi Ameerika ja Vietnami sõbrad käskisid tal oma tütar operatsiooni «Babylift» raames Ameerikasse saata, sest muidu tulevad Põhja-Vietnami sõdurid ja tapavad ta.

«Ma sattusin paanikasse ja otsustasin Mai ära saata. Sellest ajast, kui ma tema äraviimise paberi esitasin, kulus vaid nädal, kuni ta lennuki peale pandi,» rääkis Nguyen.

Emast ja tütrest tehtud ühine pilt

FOTO: Reuters / Scanpix

Paljud lapsed, kes operatsiooniga «Babylift» uutesse kodudesse saadeti, olid orvud. 

Teised lapsed saadeti välismaale lootuses, et neil on seal parem elu. Sõja lõppedes loodeti oma lastega taaskohtuda. Kuid Vietnami ja USA suhted normaliseerusid alles 1995. aastal. 

Viimati, kui Nguyen oma tütart lastekodus, kus ta lendu ootas, nägi, ütles ta Leigh Maile, et ta läheb oma nägu pesema ja lahkus tagaukse kaudu. «Siis aga ütles tema (tütre) instinkt talle midagi ja ta karjus «Ema ei mine». Ausalt öeldes soovisin sel hetkel vaid ümber pöörata ja ta endaga koju viia,» rääkis Nguyen. 

Selle asemel kõndis Nguyen lennujaamast kesklinna ja ütles oma ülemusele, et lasi tütrel minna. 

Nguyen mõtles tehtu üle, kuni talle tundus, et ta aju plahvatab pingest. Naine nuttis kuude kaupa. «Mu isa ei rääkinud minuga kaks kuud,» rääkis Dep. 

Pärast seda tegi naine äraelamiseks «igasuguseid töid». 

«Elu solgutas mind korralikult.»

Kuid Nguyen ei loobunud kunagi lootusest Leigh Mai leida. 

Ta võttis aastate jooksul ühendust erinevate vahendajatega ja kirjutas isegi kirja endisele USA senaatorile Edward Kennedyle, kes juhtis 1975. aastal operatsiooni «Babylift» käsitlevat senati allkomitee istungit. Vastust ei saanud naine aga kunagi. 

Hea elu

Leigh Mai teadis juba varases nooruses, et ta on lapsendatud ja pooleldi vietnamlane, kuid kellelgi polnud aimugi, kes ta vanemad olid. Operatsiooni «Babylift» lapsed saabusid USAsse väheste dokumendiga või puudusid need üldse. 

Sellest hoolimata nautis Leigh Mai head elu õnnelikus keskklassi kodus New Englandis koos õe ja vennaga, kes olid samuti lapsendatud. 

«Mul oli alati suurepärane kodu ja pereelu. Ma tegelesin lihtsalt tavaliste teismeliste asjadega, ega mõelnud minu rahvusest rääkivatele asjadele,» rääkis naine.

Ehkki ta mõtles aeg-ajalt oma emast, tekkis tal sügavam tahe naine üles otsida alles siis, kui ta oli 27-aastane. 2000. aastal äsja abiellununa teadis ta, et soovib lapsi. 

Leigh Mai ja tema adoptiivema Mary Beth Boughton läksid Vietnami, et ta bioloogiline ema üles leida. 

Nende ainsad vihjed olid Leigh Mai Vietnami nimi, linn, kus ta sündis ja lastekodu, kuhu ta enne operatsiooni «Babylift» paigutati. 

Lastekodu pearaamatus olid kirjas aga vaid nende laste nimed, kes sattusid sinna pärast Saigoni langemist 1975. aasta mais. 

«Niisiis jõudsime järeldusele, et kommunistid hävitasid kõik selle, mis oli olnud enne neid,» tõdes Leigh Mai.

Leigh Mai loobus otsingutest ja aastad möödusid. 

Kuid siis hakkasid internetis levima erinevad DNA veebisaidid, mis aitasid inimestel oma tausta ja peresidemeid avastada. 

Umbes neli aastat tagasi esitas Leigh Mai DNA-proovi saidilemancestry.com, saades aeg-ajalt kattuvuse oma kauge nõbuga. 

2019. aasta septembris sai Leigh e-posti aadressilt ancestry.com e-kirja, mis teatas, et on leitud tema lähedane sugulane. Seejärel saabus veel teinegi kiri, kus seisis: «Ma arvan, et sa oled mu õde. Sinu Vietnami ema otsib sind.»

Bonnie Ludlowi-nimelise naisega sõnumite vahetamise käigus sai Leigh Mai teada, et neil oli sama isa, kes suri 2011. aastal, kuid neil olid erinevad emad. 

«Ja ma arvan, et sealt edasi toimus kõik nagu üks suur plahvatus,» sõnas Leigh Mai.

Naisi aitas 30-aastane Vietnami mees nimega Vu Le, kes oli lugenud artiklit Nguyeni tütre otsingutest ja tahtis teda aidata.

Ta leidis Bonnie nimel kirjutatud Joe O’Neali järelehüüde, otsis Bonnie üles ja rääkis talle poolõest, keda naine polnud kunagi varem kohanud.

Taaskohtumine

Nguyen jaoks oli Leigh Mai alati jäänud 3-aastaseks lapseks. «Nähes teda täiskasvanud naisena, kellel on pere, pole ma enam nii emotsionaalne kui siis, kui ma vaatasin tema fotosid ajast, mil ta oli väike laps,» sõnas Nguyen pärast kokkutulekut.

Kuid kohtumine ja teadmine tütre Ameerika-elust andis talle kergendustunde.

«Ma armastan teda väga ja olen rahul, sest Mai on suureks kasvanud ja tal on oma perekond. Ta suudab iseenda eest hoolitseda, erinevalt varasemast ajast, kui ma alati muretsesin, kas mu laps on endiselt elus? Kui ta on, siis mis elu tal on? Ma olin mures, et tal on raske,» rääkis Nguyen. 

Tütar kinkis emale uue nutitelefoni, et nad saaksid iga päev ühenduses olla.

FOTO: Reuters / Scanpix

Leigh Mai soovis oma bioloogilise ema endaga koos ka USAsse tuua, kuid  Nguyen eelistab oma lihtsat elu Vietnamis. 

Ta töötab koolis majahoidjana ning sõidab endiselt rattaga tööle. 

Tänu moodsale tehnoloogiale saavad ema ja tütar siiski iga päev kontaktis olla. 

«Ma tahan, et ta saaks videote abil ikkagi osa meie elust, asjadest, mis meie laste, minu ja Jeffi elus toimuvad. Loodetavasti saab tema uus iPhone teda selle juures aidata,» ütles Leigh naerdes.

Tagasi üles