«Ole tähelepanelik, olen tumedanahaline mustlane,» seisab näitlejatar Alina Serbani T-särkidel, mida ta kannab. Elu24 uuris, mida ta selle sõnumiga öelda tahab ja mida on «Mustlaskuninganna» filmil meile kõigile õpetada?

Alina Serban (32) on Rumeeniast pärit roma näitleja ja kirjanik. Möödunud nädalal käis ta Eestis Pimedade Ööde filmifestivali ajal, kui Tallinnas linastus film «Mustlaskuninganna». 

Kui Serban oli kõigest 8-aastane, kaotasid tema vanemad kodu ja olid sunnitud kolima isa pere juurde. Mõni aasta hiljem läks ta ema vanglasse ja Alina veetis teismeea lastekodus, kust ta läks otse ülikooli.

Alina sai tuntuks alternatiivteatri lavatükiga «I Declare at My Own Risk» - see oli monotükk, mille naine oli ka ise kirjutanud. Serbani autobiograafilisest loost inspireeritud näidendit etendati paljudes Euroopa riikides, sealhulgas Rumeenias, Ungaris, Prantsusmaal ja Itaalias.

PÖFFi must vaip Coca-Cola Plazas. Filmi «Mustlaskuninganna» linastus.   

FOTO: Sander Ilvest

Sa oled sündinud Rumeenias. Kas sa elad seal jätkuvalt?

Jah. Praegu elan seal. Ma olen elanud ka Londonis ning mitmesuguste projektide tõttu reisin väga palju.

Milline on elu Rumeenias praegu?

Poliitikast rääkides valitseb seal suur kaos, nagu kõikjal. Praegu on meil presidendivalimised ja me ei tea, kumb kandidaat on hullem, seega üritame valida vähem hullema.

Tähistame ka kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise 30. aastapäeva. Paljud asjad on muutunud, aga mingid asjad on tänaseni problemaatilised, nagu näiteks korruptsiooni ja vaesuse küsimus. Rumeenias on väga palju vaesust.

Romade kogukond, kust mina pärit olen, vaevleb ilmselgelt vaesuses, kuna riigis on suur erinevus romade ja mitteromade vahel. Romad, kuigi neil on samasugune potentsiaal nagu igal teisel inimesel, ei saa samasuguseid võimalusi ega ligipääsu ressurssidele.

See on ajalooline probleem, mis ulatub tagasi orjaaega, holokaustini ja kommunismini – me polnud kunagi võrdsed ja meile ei antud tegelikult mitte kunagi võimalust olukorda võrdsustada.

See on kahtlemata kauaaegne ja süstemaatiline probleem. Kuna loomulikult on ka suurepärased rumeenlasi, kes pole rassistlikud ja kes üritavad romasid liitlastena aidata.

See on ühtlasi ka Euroopa probleem, kuna Euroopa Liit pole kunagi võtnud arvesse seda, et romad on kõige suurem vähemusgrupp Euroopas, aga samas ka kõige diskrimineeritum.

Kuidas romasid kõige rohkem diskrimineeritakse?

Eluaseme küsimustes, aga ka seoses ligipääsuga haridusele ja töökohtadele. See on selgemast selgem, et sa ei saa elada normaalset elu, kui sul pole kohta, kus magada ja kui su lapsed ei käi koolis. Need on inimeste põhiõigused. 

Sellepärast ongi see lugu, mida me räägime, väga oluline. Kuna lõpuks ometi on meil roma naise perspektiiv ja lõpuks ometi räägime me väärikusest. Me keskendume sellele, mis tunne on üksikemana, romana, immigrandina Saksamaal oma väärikuse, austuse ja parema elukvaliteedi eest võidelda.

See heidab valgust eri aspektidele ja mitte ainult romade aspektidele. Ka universaalsetele aspektidele, nagu näiteks naiste vastupidavusvõimele.

Me kõik teame, kuidas me emad on võitlejad, superkangelased ja emalõvid. Me lisasime loole ka barjäärid, mida nii paljud naised kogevad – vaesus, diskriminatsioon jne. Lisaks muidugi ka etniline probleem.

Mida tähendab «Mustlaskuninganna» sinu jaoks?

«Mustlaskuninganna» on minu kui roma ja naise jaoks eriline pühendus neile, kes tavaliselt ei saa eriti tähelepanu. See on inimestest, kel on raske. Inimestest, kel juba generatsioone pole samu privileege nagu teistel.

Kuna ma tean ka, mis tunne on olla immigrant – ma olen Ühendkuningriigis elanud ja ma tean, mis tunne see on, kui sul puudub tööluba ja sa pesed kuskil nõusid poole väiksema palga eest, mida britid sama töö eest saaks.

Näiteks Hüseyin (Hüseyin Tabak, «Mustlaskuninganna» režissöör – toim) on kurdi päritolu. Tema ema võitles ka Saksamaal meeletult selle eest, et talle (Hüseyinile – toim) ja ta õdedele head elu pakkuda.

See film ongi pühendus tema emale. Ka minu emale, kes töötas terve elu koristajana, et minul oleks riided seljas ja et ma oleks kogu klassis kõige puhtam tüdruk, kuigi meil polnud kodus isegi sooja vett.

See on enamat kui kunst. See loob silla selliste seinte vahele, mille olemasolust meil aimugi pole.

Kui me räägime näiteks romadest, kurdidest ja üleüldiselt immigrantidest, siis seda tehakse hirmust. Inimesed kardavad, et me tuleme ja võtame nende töökohad, et me tahame ainult asju saada, aga kui sa lõpuks seda filmi näed, siis mõistad, kui väga näiteks minu karakter Ali näeb vaeva, et ta lapsed saaksid koolis vaid häid hindeid, et nad räägiks vaid saksa keeles, et nad sulanduksid massi.

Tal on öö- ja päevavahetused, ta teeb kõik, et ka tema tütar saaks koolireisidel käia nagu teised lapsed. Ja ikka tema tütart kutsutakse mustlaseks, tema tütart kiusatakse koolis – täpselt nii, nagu väga paljusid romadest lapsi päriselus. Nii paljudes riikides.

Näitleja Alina Serban Tallinnas.

FOTO: Tairo Lutter

Väljend «mustlane» on tegelikult ka Eestis levinud. Selgita palun, mis vahe on sõnal «roma» ja «mustlane»?

Mustlane on alandav väljend, mis ei sobi meile.

Me tuleme Indiast ja väljend «roma» on miski, mida me kasutame oma traditsioonilises keeles. See on väga sarnane «rumeenlasega», aga sel pole nendega mingit pistmist. Sarnasus häirib rumeenlasi väga, aga mida me teha saame? Me nimetasime end romadeks juba India-aegadest. 

Kõik teised väljendid, mida inimesed meile annavad, on alandavad väljendid, et suruda meid mingisse kasti, ilma meilt küsimata, kuidas me tahaks, et meid kutsutakse.

Rumeenias kasutatakse ka terminit «țigan», mis on väga-väga alandav ja see termin on seotud orjusega. Me olime seal enam kui 500 aastat orjarahvas. Mõned ajaloolased ütlevad, et see on võib olla kõige pikem orjus maailmas. 

Seega sõna «țigan» oli tol ajal võrdne sõnaga «ori». See on nagu afroameeriklaste jaoks n-tähega sõna, Rumeenias on «țigan» meie jaoks samatähenduslik.

Romadest ei räägita nii palju, kuna me pole piisavalt esindatud poliitikas ja üleüldse avaliku elus. Seetõttu on tekkinud inimesed, kes räägivad lugusid meie eest või presenteerivad meid ainult kerjajatena, mis ei vasta üldse tõele.

Kas ma saan õieti aru: inimesed võtavad teie rahva loo rääkida nii, nagu see kuuluks neile ja teevad seda teie eest? 

Just nimelt. See on väga pikka aega olnud ka okei, et mõned inimesed esindavad n-ö hääletuid, aga see pole enam lahe. Ei-ei-ei. Me tuleme ja räägime meie loo omaenda vaatenurgast.

Tulles korra veel filmi juurde tagasi. Kui ma selle kohta lugesin ja ka sind kuulan, tundub, et tegu on filmiga, mida oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske teha. Vastab see tõele? 

Ma pean ütlema, et see on film, milles on lootust. Hüseyinil näiteks tuli linastusel väga hea mõte (toimus 20. novembril Tallinnas – toim). Ta palus inimestel, kes pärast filmi end positiivselt tundsid, käed tõsta ja kõik tegid seda.

Seda ma silmas peangi. Ma ei taha, et jääks mulje, nagu tegu oleks raske filmiga, mida vaadata, kuna see pole seda. See on film kõikidest inimestest. See on film, mis keskendub isa-tütre suhetele ja kõik saavad sealt selle universaalse tunde kätte. See räägib ka raskustest ja soovist oma elukvaliteeti parandada ning sellega saavad kõik inimesed mingil määral samastuda. 

Minu jaoks oli see au, et sain lõpuks selle loo rääkida. Kui ma esimest korda käsikirja lugesin, ütlesin kohe, et see räägib minu emast ja see oli minu jaoks kirjutatud.

See on sada protsenti minu ema lugu. Ma mängin teda. Seega väga suure osa ajast mängisin ma oma ema. Ausalt öeldes oli ta minu suur inspiratsioon.

Kas see tegi protsessi sinu jaoks kuidagi lihtsamaks?

Jah, sest minu ema pingutas kogu aeg austuse nimel. Ta ütles mulle alati, et sina austa teisi inimesi ja küsi neilt sama vastu. Hoia pea püsti, sinus on väärikust. See on viis, kuidas sa peaksid endasse suhtuma.

Seega vaatamata vaesusele suutis ta alati vahet teha vaesusel ja viletsusel. Mis on kaks täiesti erinevat asja. See mõjutas suuresti mu karakterit ja samuti ka see, et Hüseyin rääkis tihti oma emast ja kuidas ta ema nägi laste nimel vaeva.  

Mulle meeldib, et see film näitab ka nende inimeste poolt, kes Saksamaal tööd ei leia, kes on hädas, kel pole täiuslikku saksa keele oskust jne. Lisaks näitab see ka spordimaailma, mis pole lihtne maailm. Samas on see aga maailm, kus ka naised saavad olla tšempionid.

See film segab kokku eri maailmad, aga samas kannab üht ja sama sõnumit, milleks on vastupidavus ja paindlikkus. 

Näitleja Alina Serban Tallinnas.

FOTO: Tairo Lutter

Kas oled pidanud kunagi mõnest fimirollist loobuma näiteks oma uskumuste või tõekspidamiste tõttu?

Jah, stereotüüpilistele rollidele. Lugudele, mis solvaks igaüht, aga eriti veel romat. Ma ütleks, et paljudel inimestel on head kavatsused, ma tõesti kipun uskuma, et inimesed on loomult pigem head kui halvad. 

Kui nad otsustavad kajastada lugusid sel moel (stereotüüpselt, solvavalt – toim), siis teevad nad seda pigem teadmatusest, nad ei ürita olla pahatahtlikud. Seega jah, ma olen kindlasti pidanud mitmele projektile ära ütlema.

Kuna ma olen ka kirjanik ja režissöör, siis ütlen ma sellistele inimestele tavaliselt, et kui see teema käsitleb minu kogukonda ja sa pole roma, siis räägime asjad läbi. Kui me jõuame kokkuleppele, siis saame koostööd teha. Kui sa aga ennast peale surudes minu kogukonnast ja kogemustest rääkida tahad, siis ma pigem ei tööta sinuga. Eriti, kui sa surud peale stereotüüpseid ideid.

Kujutage näiteks ette, kui mina teeks filmi Eesti meestest – olles ise naine Rumeeniast. Kindlasti küsiks paljud inimesed, et miks sina sellist lugu teed ja kuidas sa teemale lähened? Mulle küll meeldiks, kui sel juhul kogemustega inimesed annaksid mulle teada, kas ma olen õigel teel või mitte.

Samas on väga kurb ka see, et ma ei saa väga palju rollipakkumisi, sest paljud inimesed näevad mind ainult kui romat. Vähemalt Rumeenias. 

Tavaline on ka, et näeme stereotüüpseid rolle, sest mehed kirjutavad tavaliselt lugusid meestest, kes on valged. Kui ta on naine, siis sa ei näe minusuguseid naisi rollides, kus nad on haavatavad. Minusugused inimesed võetakse pigem mängima mõnda eksootlisemat rolli või siis pahalast.  

Seda seetõttu, et väga paljude meeste jaoks on «haavatavus» heledapäine. Tänu jumalale on lood muutumas mitmekesisemaks.

Näiteks on mul väga valus, et mul pole võimalik saavutada oma täielikku potentsiaali, sest mind ei kutsuta casting'utele nii nagu teisi rumeenlasi, kuigi ma näen välja nagu väga paljud rumeenlased.

Vahel ma tunnen, et ma olen nagu ükssarvik, kel on sarv otsa ees. Seda seepärast, et ma ütlesin avalikult välja, et ma olen roma ja ma ütlen seda alati ka edasipidi välja. Ometigi ei tähenda see seda, et ma olen ainult roma. 

Esiteks olen ma tavaline inimene ja teiseks näitlejanna, siis alles režissöör. Ma hakkasin režissööriks tegelikult seetõttu, et soovisin, et ka minu häält oleks kuulda. 

Rääkides nüüd sinust kui naisest filmitööstuses, kuidas sa end tunned? Mida sa arvad sellest, et naisi kujutatakse tihti seksobjektidena?

Mul on hea meel, et olen saanud olla filmides, kus sellist asja ei esine.

Näiteks Hüseyin pole kordagi käitunud sellisel moel, mis oleks mind ebamugavalt tundma pannud. Ma tundsin end turvaliselt ja see on nii oluline. Ma tundsin end ka turvaliselt, sest sain talle öelda, millega ma nõustun ja millega mitte ning tema kuulas. Nii tegime käsikirjas palju muudatusi.

Kui su nina ees on nii palju uksi sulgunud, hakkad sa neid lõpuks peaga avama.

Küll aga naeran ma alati, kui näen filmides seda, kuidas naisi portreteeritakse väga stereotüüpsel moel. Näiteks kui ma ise töötan naistega ja palun oma näitlejal näiteks olla haavatav, siis ta mängib seda väga stereotüüpsel moel ja ma saan aru, et mehed on pannud ta niimoodi käituma.

See on võlts, sest tegelikult ei käitu naised niimoodi. See on nii võlts, kust kohast see tuleb? Siis ma sain aru, et see näitlejatar on nii palju meessoost režissööridega koostööd teinud, et ta hakkas käituma vastavalt stereotüüpsetele ootustele. 

Ma arvan, et me vajame rohkem lugusid naistest, kes ei mahu rumalatesse ja objektina käsitletavatesse rollidesse. Seetõttu ma armastan ka «Mustlaskuninganna» filmi. Ta on ema ja mitte ainult ema. Kui ta läheb poksiringi, siis ta võitleb ainult enda eest. See on tema kirg, see on tema aeg, mil ta tunneb end elavalt. Mulle meeldib see.

Lisaks meeldiks mulle, kui rohkem naisrežissööre tuleks ja räägiks lugusid oma perspektiivist. Loodetavasti sellised festivalid nagu see siin (PÖFF – toim) toovad mitmekesisust. Me pole veel seal. Me tõesti pole. Ma näen seda, sest ma olen käinud nii paljudel kohtumistel, kus ma olen olnud ainuke naine, ainuke roma, kes sinna pääseb.

Kui su nina ees on nii palju uksi sulgunud, hakkad sa neid lõpuks peaga avama. Selleks, et inimesed kuulaksid.

Muutus peab tulema me kõigi seest. Ma ei ütle, et ainult mehed on süüdi. See on pigem süsteem, mis töötab ainult mõne inimese kasuks, aga üldiselt teeb selline narratiiv meile kõigile haiget. Seda seepärast, et narratiiv, kus me näeme mehi ainult naisi objektina käsitlemas, teeb ka meestele haiget.

Näiteks filmis «Alone at my Wedding», millega ma käisin ka Cannes'i filmifestivalil, porteteerisime me meest ja naist väga naturaalsel moel. Meest, kes pole vägivaldne. Meest, kes ütles oma naisele, et ta austab teda. Meest, kes ei võtnud oma naist kui seksobjekti.

Naine ei tahtnud omakorda tema raha ja isegi, kui nad ühel hetkel lahku lähevad, ütleb ta mehele ikka, et ta austab teda. Ma tunnen, et meil on vaja selliseid lugusid, kus me näeme inimlikkust, väärikust ja vastastikust austust mehe ja naise vahel. Mitte ainult vägivaldset meest, kes joob, ja naist, kes on seksobjekt ilma pea ja hääleta.

Näitleja Alina Serban Tallinnas.

FOTO: Tairo Lutter

Ma leidsin sinust internetis ühe pildi, kus sa kannad sõnumit: be aware, dark-skinned gypsy (ole tähelepanelik, olen tumedanahaline mustlane - toim, ingl k). Mida sa sellega öelda tahad?

Särgi tagaküljel on tegelikult lause: «Olen roma ja üllataval kombel ei röövi ma sinu lapsi». Tegin selle T-särgi ka prantsuse keeles.

See on tehtud vastuseks sellele, mis meedias toimub. Meedia ja poliitika on väga kallutatud. See esimene ingliskeelne T-särk oli vastuseks hullusele meedias, kui kajastati lugu väikesest blondist roma tüdrukust, kes leiti romade laagrist ja ta oli heledam kui ta vanemad. Meedias oli narratiiviks ingellikult heledapäine tüdruk versus tumedanahaline mustlane. Nad ei suutnud uskuda, et heledapäine tüdruk võiks kuuluda tumedapäistele vanematele. Nad olid pahatahtlikud.

Ma olen selles veendunud, et ainult romadega võid sa veel niimoodi käituda. Sa ei saaks sellist asja teha näiteks moslemite kogukonnale. Sa ei saaks minna moslemite juurde ja nähes blondist tüdrukut võtta ta vanemate juurest ära. Ilma tagajärgedeta. 

Nii juhtus ühe roma perekonnaga. BBC ja kogu ajakirjandus näitas väikest tüdrukut ja portreteeris teda blondi inglina, ta vanemaid aga tumedanahaliste mustlastena. Ma sain aru, kui halvasti see lugu oli räägitud ja kuidas heledapäine selles kontekstis tähendas inglit ja mustanahaline oli halb. 

Lisaks ka see, kuidas romad mõisteti meedias kohe süüdi ilma kohtuotsuseta. Seetõttu ma tegingi särgi, et öelda, et kuigi ma olen küll roma, ei kavatse ma sinu lapsi röövida.

See kõik tuleb väga vanast stereotüübist, ma ei tea, kas teil ka siin sellist on, et mustlased tulevad ja varastavad teie lapsed? See on nii rumal stereotüüp, millest mulle räägiti juba siis, kui ma olin ise alles väike tüdruk.

See tuleb tegelikult holokausti ajast, mil juute ja romasid kõiges süüdistati ja samas ka kardeti. Hirmu ja ignorantsusega kaasnebki see, et kuna on hirm, et nad teevad meile midagi halba, siis tuleb nende vastu vägivaldne olla.

See on midagi sellist, mis juhtus märtsis Prantsusmaal. Internetis levisid võltsuudised, et romad varastavaid lapsi ja ma arvan, et kuskil loos räägiti isegi valgest kaubikust. Loomulikult muutusid inimesed romade vastu vägivaldseks, sest nad olid hirmul, et romad teevad neile midagi. Nad oli vägivaldsed oma kujutlusvõime, kõlakate ja ignorantsuse põhjal.

Ma näen seda ju ka endaga juhtumas. Näiteks lennujaamades valitakse tavaliselt just mind läbiotsimiseks ja ma saan aru, keda nad rohkem valivad. Need on inimesed, kel on minuga sarnane nahatoon.

Kuna me lihtsalt pole veel nii lähedased, tekitab hirm jätkuvalt vägivalda. Seetõttu ma kannan neid T-särke, et südamelt ära rääkida ja ma teen seda, sest mul on platvorm ja ma tahan seda kasutada.

Samas räägin ma vastu ka roma struktuuridele, kes minu arvates piisavalt ei tee. 

Kas võib siis öelda, et su kogukonna kohta tekivad stereotüübid ja  negatiivne reputatsioon puhtalt hirmu põhjal? 

Jah. Alati on lihtsam olla ignorantne, kui kuulata ja olla kriitiline selle suhtes, mida sa kuuled. Näiteks, kui kümme inimest ütlevad sulle, et keegi on kuri, siis sa usud ka, et just seda nad on.

Kunst tervendab. See on kui plaaster haavale, sest me tuleme empaatiaga, me toome sulle lähemale need näod, mida sa nii väga kardad.

Romasid pole kunagi konteksti pandud. See, mida me praegu näeme, on ajaloo teene. Me mõtleme neist, nagu vahel ka moslemitest ja mustanahalistest mõeldakse, et nad ei taha tööd teha, nad tahavad ainult toetusi saada. See on miski, mida rahvuslased ja paremäärmuslased tahavad, et sa usuksid.

Populistide narratiivid tulevad tavaliselt siis, kui midagi muud on toimumas. Näiteks valgete ülemvõim paneb sind mõtlema, et vähemusi tuleb süüdistada, kui nad teevad midagi ja nad ei taha, et sa fookustaksid sellele, mida nad teevad või varastavad. Selline asi on näiteks Brexit.

Seepärast ongi kunst väga oluline, sest kunst tervendab. See on kui plaaster haavale, sest me tuleme empaatiaga, me toome sulle lähemale need näod, mida sa nii väga kardad. Täpselt nagu «Mustlaskuninganna». 

«Mustlaskuningannat» nähes saame aru, et oleme tegelikult väga sarnased. Me tahame tegelikult samu asju – olla armastatud, austatud ja hoolida oma lähedastest. See on kõik tegelikult. Meil on väga palju ühiseid asju, palju rohkem tegelikult kui neid, mis meid eraldab. 

Mida paremäärmuslased praegu teevad, on see, et nad tekitavad meis hirmutunnet ja keskenduvad asjadele, mis meid eraldavad ja kujutavad paljusid meist väga ebainimlikul moel – loomadena, kes teevad teistele kõrgematele inimestele haiget. See on ilmselgelt täielik bullshit.

Miks peaks eestlane minema kinno ja vaatama «Mustlaskuningannat»?

Ma polnud enne linastust eestlastega kokku puutunud, aga need inimesed, kes minuga saalis istusid, tulid pärast filmi minu juurde, silmad märjad ja kallistasid mind.

Mehed, naised, eri vanustes ja ütlesid erinevaid asju, mis neid filmi puhul kõnetasid. Üks inimene tuli mu juurde ja ütles, et ta isa oli hiljuti surnud ja see lugu rääkis seetõttu temaga. Üks mees ütles mulle, et see film tuletas talle meelde, kui väga ta austab sporti. Üks teine ütles aga, et tal on oma lastega ka raske, mistõttu see lugu teda kõnetas.

Mul polnud enne seda aimugi, et see võiks nii paljusid inimesi kõnetada.

Naljakas on seegi, et keegi ütles mulle, et eestlased – palun paranda mind, kui ma eksin – ei näita oma emotsioone väga kergelt välja. Minu jaoks olid nad tol õhtul aga nagu iga teine inimene, keda ma kohanud olen.

Ma vannun, et see juhtus. See juhtus, sest iga inimene, kes seda filmi vaatama tuleb, on liigutatud. See puudutab inimeste elukogemusi ja jääb alatiseks looks, mida mäletada.