Põhivõistlusprogrammist leiab armastuse kõik värvid — kuldselt helkivast nostalgiast kuni jääkülmalt lõikavate mõrkjate toonideni välja
/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
24. november 2019, 09:38
/nginx/o/2019/11/24/12761196t1hbf9e.jpg)
Öeldakse, et armastus on kõige vastus. Ütlemiste keskel elu ennast kogedes ilmneb aga, et armastus tõstatab pigem rohkem küsimusi, kui vastuseid annab. Heal juhul moodustavad need küsimused võrestiku, mille najal elus kasvada. Halvemal juhul matavad oma raskuse alla unistused, sihi ja rõõmu olemisest.
Ja kui nüüd otsapidi mõtlema hakata, siis ühe kõikehõlmava armastuse asemel on elu täidetud ju hoopistükkis erisuguste armastustega, mida tunneme oma pereliikmete, partneri, sõprade ja kõige muu hea-parema ning teinekord ka pahelise suhtes. Iga üks neist isemoodi kaalu ja jäljega — mõni paneb elu järgi janunema, teine ajab lihtsalt kartulit jooma. Põhivõistlusprogramm võtab nüüd need armastuse avaldumisvormid luubi alla ja pakub filmielamustena vastuseid igat sorti loomusele ning lõpuks ka Uno Loobile.
“Kuldsed hääled” on oma meisterlikus teostuses omamoodi armastuskiri filmikunstile. Nõukogude Liidus lääne filmide dubleerimisega ilma teinud abielupaar emigreerub Iisraeli, kus letialusel VHS-kassettide äril puudub aga endine staatus ja sära. Nii tuleb hilises keskeas kuulsal filmide dubleerijal Ryal oma häälega hoopis erootikaliinil leiba teenima hakata, mis toob äraspidiselt naise ellu rohkem põnevust, kui tema abielu seda viimastel aastatel teinud on. Lugu täis kelmikat huumorit ja tõeliselt võluvat ajastufilmi elamust.
Tõsielul põhinev film avab sügava psühholoogilise draamana naiseks olemise tahkusid islamistlikus maailmas ning seeläbi maailmapilti sügavamalt, kui inforead uudistereportaažides seda suudaksid. Filmi režissööri Narges Abyari film “Hingus” võitis mõned aastad tagasi PÖFFil grand prix´. Nüüd toob Abyar kinolinale loo naisest, kelle abielu Pakistani piiri ääres muutub pärast õndsat mesinädalat süsimustaks reaalsuseks maailmas, mille korraldus käib meeste rusikareeglite järgi. “Täiskuu aegu” pole küll lihtne vaatamine, kuid sellevõrra väga oluline ära näha, et paremini teada ja mõista.
Julia Robertsi poolt kehastatud prostituudist karakterit ning tema elulugu filmis “Pretty Woman” on romantiseeritud ja idealiseeritud tänaseks juba kahe kümnendi jagu. Kui romantiline oleks see film olnud aga siis, kui armujaks poleks olnud hurmav rikkur, keda kehastas Richard Gere? “Laura Durandi veider tagaajamine” on võimalus elada kaasa kurikuulsa 90ndate prostituudi südame vallutamise loole ilma Hollywoodi glasuurita ja oma mitme kraadi võrra kurioossemate süzeekäikude läbi, mida tuleb selles kahe sõbra teekonnafilmis ette rohkem kui küll.
Vastuolulise muinasjutuna hargnev draama toob vaatajani loo orvuks jäänud pimedast neiust, kelle elu ainsaks lootusekiireks on saada nägijaks tänu väga kallile silmaoperatsioonile. Tüdrukul endal operatsiooniks raha ei leidu, mida jagub aga rikkurist vanahärral, kelle maailmas eksisteerivad heategude asemel kahjuks vaid tehingud. Mees lubab operatsiooni eest tasuda tingimusel, et vanuse poolest tütreks sobiv neiu vastutasuks temaga magab. Moraali, usu ja suurte tunnete ümber keerlev dostojevskilik lugu mõjub emotsionaalselt nagu kahe teraga mõõk.
Filipiinide saareriigis domineerib ühtpidi katoliiklus ja teisalt levib kulutulena AIDS. Need kaks justkui üksteist välistavat äärmust rebivad katki teismelise Kaleli sisemaailma, kelle isa on preester, kuid HIV-i nakatunud poisi enda argipäev kõike muud, kui õnnis Jumala teenimine. Selleks pole elu hammasrataste vahele jäänud Kalelil õigupoolest võimalustki ühiskonnas, mis teda igal teisel sammul üha uuesti ära põlgab ja maha salgab. Jõuline ja liigutav film sellest, kuidas mõnikord satutakse halvale teele mitte kurjade kavatsuste tõttu, vaid meeleheitlikult armastust otsides.
Kirest pulseeriv ja palavalt haarav armastuslugu otse Mexico City südamest, mille linnaaluses metroomaailmas kohtuvad ühel saatuslikul päeval näitlejana tööd otsiv Ernesto ja tänavakunstnik Belén. Peadpööritav tunnetekeeris, mis võtab kohati klassikalise armukolmnurga vorme, uurib, kus piirilt lõpeb ütlemata jäänud tõde ning algab vale ja kas näilisuse pinnale saab rajada tõelisi tundeid. Sügava tundeilma taustal haarab “Marionett” lisaks ka oma paeluvate karakteritega, mis tekitavad äratundmise momente nii elust enesest kui metafoorilisel tasandil.
“Tagasi kodus” toob vaatajani armastuse, mis võtab üha uusi vorme ema ja ta lapse vahel seni, kuni ühel hetkel saab otsa antud aeg. Chang-Rael tuleb pöörduda New Yorgist tagasi oma lapsepõlvekoju, et valmistada oma vähki surevale emale viimne õhtusöök, mis poeb sügavatesse korea traditsioonidesse ja omakorda sealsesse kulinaaria kunsti. Kuigi “Tagasi koju” süžee põhineb väga traagilisel sündmusel, jätab film palju hingamis- ja sisemist analüüsiruumi ning liigutab seeläbi mõtteid eluliselt vältimatu teema ümber ilma tundeid ja hingerahu lõhkumata.