Arheoloogid avastasid Kesk-Norras Vinjeøras samas paigas kaks laevamatust, millest teine matmine oli toimunud 100 aastat esimesest hiljem.
Video: arheoloogid leidsid Norras samas paigas kaks viikingi laevamatust
Hauapanuste järgi arvatakse, et sinna maeti ühe kogukonna kaks kõrget liiget, sest paadimatused said vaid need, kes olid tähtsal positsioonil, teatab lifeinnorway.net.
Norra arheoloogide teatel oli viikingitel, kes domineerisid 700 – 1100 pKr, kombeks matta juhte ja nende järeltulijaid samasse kääpasse.
Arheoloogid leidsid esmalt 9. sajandil laevaga maetud naise ja kui nad sügavamale kaevasid, leidsid nad ka mehe, kes oli maetud suuremas laevas, mille pikkus oli 10 meetrit.
Uurimine näitas, et kui naine suri, siis kaevati varem maetud mehe haud lahti, et sinna juurde saaks matta ka naise. Naine koos oma laevaga pandi mehe laeva sisse ja haud aeti taas kinni.
«Olin varem kuulnud, et viikingid matsid juhte samasse paika, kuid ma ei olnud varem oma silmaga näinud, et üks matmislaev oleks olnud teise sees,» sõnas väljakaevamist juhtinud arheoloog Raymond Sauvage.
Ta lisas, et Norras Tjøllingis leiti 1950. aastatel mõned laevamatused, kus oli kaks laeva, kuid need olid kõrvuti ning lavematuseid on leitud võrdlemisi vähe.
Nüüd leitud skelettidest loodetakse saada DNAd, et selle abil luua pilt, kes nad olid ja millised võisid välja näha.
«Lisaks oli selle mehe ja naise matmispaik valitud ebatavaline, otse kalju äärel, vaatega fjordile. Kunagi võis see koht olla nagu mälestusmonument,» selgitas arheoloog.
Sauvage'i sõnul on Kesk-Norra Vinjeøras kaksikmatus varasemast ajast kui seni vanim teadaolev viikingi paadimatus, mis tähendab seda, et see on Frangi riigi ajastust.
Arheolooge üllatas see, et naisele oli hauda kaasa pandud esmeid, mis pärinesid Inglismaalt ja Iirimaalt, kaasa arvatud ristikujuline pross, mis võidi sellele naisele tuua mõnelt rööv- või sõjaretkelt nimetatud paikadesse.
Arheoloog Aina Heen Petterseni sõnul näitab prossil olev muster, et tõenäoliselt on see pärit Iirimaalt ja kunagi oli see osa hoburakmetest.
«Viikingitel oli kombeks kanda ehetena asju, mille otstarve oli hoopis teine. Selle prossi tagaküljel on mitu kinnitust ja neid kasutati nahast rihmade kinnitamiseks rakmete külge. Selle eseme uus omanik pani külge nõela, et seda saaks kasutada prossina,» lisas Pettersen.
Viikingite ühiskonnas olid retked kaugetele maadele tähtsal kohal, olid need siis sõjalise või kauplemise eesmärgiga. Sellistes retkedes ei osaletud ainult uute alade hõivamise ja väärtesemete saamise eesmärgil, vaid ka perekonnas staatuse tõstmiseks.