/nginx/o/2019/11/20/12751957t1hd1f8.jpg)
Rusikatega õhku ei vehi siin ükski tükk. Kõiki neid PÖFFi külmaverelisi kangelasi suunab soe süda, mis lööb vaid jõulise filmielamusega, kuid järgib igaüks omal moel Chuck Palahniuki deviisi: “Sa ei ole oma töökoht. Sa ei ole oma pangaarve. Sa ei ole oma rahakoti sisu. Sa ei ole oma ülikond. See on su elu ja see lõpeb minuti haaval.”
Pingeline tööpäev on siinsete filmide kõrval nohu ja nende vaatamisele pühendatud aeg ennast väärt. Aeg-ajalt on lihtsalt sellist karastust vaja, et näha üle pseudoprobleemide, märgata abivajajaid elu keerulistes situatsioonides ja muidugi tunnetada ka iseennast viimase vindini kruvitud olukordades, mida päris omal nahal siiski kogeda ei tahaks. Niisiis, mis siin pikalt mõelda — aeg söösta PÖFFi võistlusprogrammide karmikäelisse valimiku ringi.
Maailma esilinastus
“Tukkuv linn” on silmapaistvalt originaalne veretarretaja. Meelepärane elamus neile, kes ei pelga, kui film neid tunnikeseks kinopingile naelutab ja vastukarva süžeega rabab. Erakordselt tugeva visuaalse keelega põnevusfilm Vietnami filmikunsti lipulaevalt haarab vaataja peadpööritavasse märulisse, kus seisavad vastamisi introverdist kanatapjana töötav Tao ning kolm võigast gangsterit. Nende vahel kütab üles tundeid ning heitlust elu ja surma peale nooruke prostituut.
Rahvusvaheline esilinastus
PÖFFi programm on täis tõeliselt tugevaid naisi ning “Mustlaskuninganna” toob suurele ekraanile ühe neist. Kahe lapse üksikema, endine lapspoksija Ali satub läbi juhuse “Miljoni dollari tüdruku” loosse, mis selles Saksamaa filmis on kõike muud, kui hollywoodilik muinaslugu. Näitlejatöö selles filmis on sama tugev kui Alina Serbani löögid underground poksiringis, mida veab võrdvääriliselt dramaturgilises raskekaalus Tobias Moretti, kes maadleb oma rollis viinakuradi ning murtud unistustega.
Maailma esilinastus
Elu Haiiti ja Dominikaani piiril asuvas väikelinnas Malpasos on igas mõttes mustvalge. See sotsiaalkultuuriline dualism lõikab kahe venna vahele, kellest üks on albiino, väljakutseid täis lõhe. Esimeseks murdepunktiks saab poistele vanaisa surm, mis viib neid linna elama, kus vaadatakse mööda vohavast kuritegevusest, kuid mitte ebaharilikust albiinost, keda vennal nüüd kaitsta tuleb. “Malpaso” muudab silmapaistvaks omanäoline dünaamika pea pilvedes ülendava dramaturgia ja brutaalselt kahe jalaga maa peal püsiva realistliku olustiku vahel.
“Oleg” on keha kananahaga katvalt karm vaatamine, mis on väärt oma emotsionaalset hinda. Eriti nende teisel pool mõistmist olevate inimeste puhul, kes lahtise käega pillatud arrogantsiga viskavad halvustavaid “kalevipoja” silte inimeste külge, kelle lugu ja põhjuseid nad ei tea. Oleg lahkub kodumaalt Lätist oma pere juurest, et Belgias saadud tööga neid üleval pidada. See ei ole lugu aasta isast. See on mõrkja huumoriga üle valatud portree mehest, kelle suurimaks paheks on tema lihtsalt manipuleeritav sinisilmsus.
Maailma esilinastus
Kargelt stiilne film noir varitseb mööda Berliini hämaraid nurkasid, kus pime palgamõrvar Momo koristab tänavatelt prügi asemel inimesi. Lisaks pimedusele ja palgamõrvari antagonismile pöörab filmi süžee pea peale tõik, et jahtivast mõrtsukast saab saatusliku empaatia keerdkäikude tõttu hoopiski saak. “Pime palgamõrvar” paneb pead ja vere voolama ning kõdistab närvi viimse taluvuspiirini.
Rahvusvaheline esilinastus
Finky taskud on Šotimaale saabudes täidetud suurte unistuste ning ülemuselt varastatud rahapatakatega. Elul on aga teised plaanid, mis naelutavad mehe ratastooli ja omakorda groteskist elavasse tsirkusetruppi pilkamise ning piinamise sihtmärgiks. “Finky” on pööraselt intensiivne nii dramaturgiliselt kui ka oma visuaalses keeles. Lähim analoogia siinkohal näib olevat painajalikult sõge unenägu, mis rabab kummastavalt omanäoliste tundekanalite kaudu.
/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)