11-aastane Hanna-Liisa: mõtle positiivselt ja sul läheb kõik väga hästi

Hanna-Liisa Vunk ja Mari-Liis Männik Foto: Raadio Elmar

Raadio Elmar saates «Ikigai» käis külas Hanna-Liisa Vunk. Hanna-Liisa on alates oma esimesest elupäevast võidelnud keeruliste terviseprobleemidega. Vaatamata erinevatele katsumustele on ta äärmiselt positiivne ja elurõõmus noor neiu.

Hanna-Liisa Vunk sündis seljaajusonga ja vesipeaga ning esimese operatsiooni tegid arstid talle 1-päevasena. Nii temal kui tervel perekonnal on olnud raskeid aegu, aga ometi on nad äärmiselt positiivse ellusuhtumise ja rõõmsa meelega. Arstid ütlesid, et Hanna-Liisa ei hakka kunagi kõndima. Elmari stuudiosse kõndis 11-aastane Hanna-Liisa ise.

Tüdruk on oma olemuselt väga abivalmis ja hoolitsev. «Kõik tuleb sellest, et mu pere on selline, kes tahab kõiki aidata. Usun, et minu abivalmis hoiak on välja kujunenud tänu minu pereliikmetele. Mind on elus väga palju aidatud. Nii ma tunnengi, et kui teised aitavad mind, siis tuleb samaga vastata. Kohe kui ma sündisin, siis avastati, et mul on selja peal mingi imelik mull. Leiti, et see on väga halb ja tuleb kohe opereerida. Arstid eemaldasid selle ja kõik läks hästi,» sõnas Hanna-Liisa rõõmsalt.

Tüdrukul on üheteistkümne eluaasta jooksul olnud ligikaudu kakskümmend operatsiooni, vaatamata suurtele katsumustele on neiu väga optimistliku ja elurõõmsa suhtumisega. «Ma mõtlen alati positiivselt. Mõtlen näiteks sellest, et mulle tulevad palatisse peagi külalised külla. Nad küsivad, kuidas mul läheb ja räägivad minuga juttu. Tuleb lihtsalt hakkama saada. Arstid on öelnud mulle, et ma ei hakka mitte kunagi käima. Nüüd saan aru, et arstid võivad vahepeal eksida, kuid seda üsna harva. Ise peab positiivselt mõtlema, siis läheb kõik väga hästi,» rääkis ta.

Hanna-Liisa unistab sellest, et saab ilma abivahendita kõndima hakata. «See unistus on hetkel veel väga kaugel. Kuid ma teen väga palju trenni, et sinna jõuda. Käin ujumas ja füsioteraapias. Ujumine on seejuures üks mu lemmiktegevusi. Ma tunnen vees, et olen nagu merineitsi. Ma kujutan ette, et mul on vees oma kuningriik, mida peab juhtima. Tegelikult ka päriselus ma unistan, et minust saaks printsess ja kõik minu ümber oleks roosa,» sõnas ta.

Tüdruk rääkis, kuidas ta oma hirmudest üle saab. «Ma hingan lihtsalt rahulikult sisse ja välja. Kui hirmus koht tuleb, siis panen silmad kinni. Sellisel viisil ma rahunengi maha. Näiteks, ma kartsin teha oma esimesi samme, siis kui õppisin füsioterapeudi juures uuesti kõndima. Mul oli sees suur hirm, kuid samas olid ka liblikad kõhus. Ja liblikad mulle meeldivad, kunagi püüdsin ma kogemata ühe ka kinni,» lisas ta.

Füsioterapeudid annavad täna Hanna-Liisale erinevad harjutusi. «Pean tegema seljaharjutusi, et mu selg korda saaks. Hetkel on mu selg vägagi untsus. Jalad on mul aga enam-vähem. Selg valutab iga päev, just armi kohalt. Kui valu on suur, siis pikutan või magan natukene,» rääkis neiu.

Hanna-Liisa käib koolis ja tal on viis klassikaaslast. «Koolis meeldib mulle eesti keel, kuid matemaatika jällegi üldse mitte. Täna oli koolis hullumaja, ma kukkusin mitu korda. Kui ma ratastoolis olin, siis koolis juhtus ükskord selline asi, et mu tuttavad jooksid ja ma tänu sellele kukkusin. Olin korraks veidike shokis, kuid andsin andeks neile. Ma ise vajasin lihtsalt veidi aega, et maha rahuneda, kuigi mu pea ikka hullult valutas,» rääkis neiu.

«Tahaksin luua oma perekonna ja hoolitseda enda laste eest. Soovin oma ema rõõmsaks teha, sest ta tahab varsti vanaemaks saada. Mina tahan aga väga emaks saada. Samas, ma ei tea, kas see on hea mõte, sest pole kindel, kuidas sünnitamisega hakkama saaksin. Samas on olemas ka keisrilõige. Kõik on alati võimalik, siis kui sa tahad, et see on võimalik,» rääkis Hanna-Liisa oma suurtest unistustest.

Kuula täispikka intervjuud SIIT: