Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Fotod: PÖFFi Moekino avamisele kogunes trendikas seltskond

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Reedel, 15. novembril sai Apollo Kino Solarises stardi PÖFFi Moekino eriprogramm, mille avafilmi kogunesid vaatama säravad moehuvilised ja meelelahutustegelased. Vaata fotodelt, millised moeinimesed üritust väisasid!

Kohal olid nimekad stilistid, blogijad ja lauljad, kellest enamus olid vastavalt riietussoovitusele üleni mustas. «Mood ümbritseb meid tegelikult palju laiemas mõttes kui ainult rõivakunstis,» kommenteeris PÖFFi Moekino koordinaator Marin Sild ning lisas, et just sellest on nad tänavu lähtunud ka filmivalikus. «Toome eestlasteni kaasaegse filmikunsti parimad pärlid, mis käsitlevad meid ümbritseva keskkonna ja elustiili muutumist ning tulevikutrende.

Pimedate Ööde Filmifestivali Moekino eriprogramm kestab kuu lõpuni Tallinnas Apollo Kino Solarises ja Tartus Elektriteatris, kus linastuvad hetke kuumimad moe-, kultuuri- ja elustiilifilmid. Filme juhatavad sisse mitmed valdkonna eksperdid ja tuntud inimesed. 28. novembril linastuva filmi «Kes sinu tegi» eel kõneleb näiteks Tartu Ülikooli robootika dotsent Karl Kruusamäe, mil määral mõjutavad meie elu robotid ja tulevikutehnoloogia.

Uuri Moekino programmi lähemalt siit.

15. novembrist 1. detsembrini linastub PÖFF Moekino raames Tallinnas ja Tartus kokku kaheksa dokumentaalfilmi, mis vaatlevad moodi kui elustiili laiemas seoses, heites pilgu tänasele maailmale: kus me oleme, kust tuleme ja kuhu suundume.

Programmi avab Itaalia režissööri Beniamino Barrese film «Minu ema kadumine», mis vaatleb ilu läbi aja ja käsitleb soovide konflikti ema ja poja vahel. 1960ndate Itaalia supermodell Benedetta, kellest sai võitlev feminist, on otsustanud katkestada kõik sidemed tuttava maailmaga. Tema foto- ja videokunstnikust poeg soovib aga kokku panna portreefilmi, millele ema mõistagi vastu seisab.

Linateos, mis kandideerib tänavu ka Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinnale, sisaldab nii humoorikaid kui ka kurvemaid hetki ning puudutab iga vaataja hinge.

Norra režissööride Benjamin Langelandi ja Stian Servossi filmi «Üks ja ainus Aurora» peategelane on Norra sensatsiooniline laulja ja laulukirjutaja Aurora Aksnes, kes tõusis juba 16-aastaselt tähelepanu keskpunkti. Nii nagu Aurora pole tavaline popmuusik, pole ka tema läbielamistest rääkiv film tavaline: see on teekond kunstniku kõige sügavamatesse hingesoppidesse.

Charles Riley ehk Lil Buck on getost päris noor mees, kellest sai tänu julgusele, uuendusmeelsusele ja eksperimenteerimisele Ameerika tuntumaid hiphopitantsijaid. USA režissööri Louis Wallecani «Lil' Buck: tõeline luik» on suurepärase operaatoritööga dokumentaalfilm, mis naelutab ekraani ette ka vaataja, kes tantsimisest suurt midagi ei tea.

Soome režissööri Iiris Härmä film «Kes sinu tegi?» tõstatab küsimuse, kas inimkond suudab säilitada oma unikaalse identiteedi üha kiiremini areneva tehisintellekti kõrval. Mis saab inimkonnast siis, kui masinad õpivad käituma nagu meie? Üllatav ja kaasahaarav film esitab eksistentsiaalseid küsimusi, mis puudutavad meid kõiki.

Kanada režissööri John Walkeri «Sitapead: teooria» filosofeerib humoorikalt ühe inimtüübi üle, kellega me kõik puutume kokku igapäevaelus. Värskendav ja haarav dokumentaalfilm, mis põhineb Aaron Jamesi populaarsel raamatul, on korraga naljakas ja mõtlemapanev, garanteerides vaatajale hea tuju.

Alfred George Bailey film «Näita mulle pilte. Jim Marshalli lugu» on justkui põnev nostalgiaretk roki hiilgeaega, mille üks geeniusi ei hoidnud käes kitarri, vaid fotokaamerat. Bob Dylan, Johnny Cash ja Janis Joplin on vaid mõned muusikud, kelle usalduse Jim Marshall võitis ja rokiajaloo kõige märgilisematele piltidele püüdis.

Dokumentaalfotograafiaga puutume kokku ka Selina Milesi filmis «Martha Cooper, tänavakunsti ristiema». Martha Cooper elas 1970ndatel New Yorgis kaasa grafiti sünnile, pildistades seda, mille vastu oli välja kuulutatud totaalne sõda. Tema raamatust «Subway Art» sai grafitipiibel, mis mõjutas selle kunstivormi arengut kogu maailmas.

Elizabeth Carrolli film «Ei midagi peent» portreteerib 92-aastast inglannat Diana Kennedyt – Mehhiko toidukultuuri Indiana Jonesi –, kes uuris ja talletas kõike Mehhiko traditsioonilise toidu kohta ja on oma teadmisi maailmaga jaganud juba üle 60 aasta. Film kõneleb pühendumisest, traditsioonide austamisest, autentsusest, taaskasutusest, loodusest ja sellega kooskõlas elamisest.

Moekino seansse juhatavad sisse oma ala professionaalid Joan Hint, Lepatriinu, Eghert-Sören Nõmm, Karl Kruusamäe, Virgo Siil, Kristjan Lepp, Rain Tamm, Anrike Piel ja Evelin Ilves.

Tagasi üles