ELU24 INTERVJUU Surfav supermees Robby Naish: vesi on muutunud palju puhtamaks

Enamus eestlasi ei tea ilmselt midagi surfilaudur Robby Naishist (56), kes võitis esimese meistritiitli juba 13-aastaselt. Kuid Naishi jaoks, kelle sportlaskontol on 150 turniirivõitu ja 24 meistritiitlit, ei ole võitmine nauding. Viivuks Tallinna tulnud legend rääkis Elu24le oma peadpööritavast karjäärist ja mitte vähem värvikast eraelust.

Purjelauasõitjana 13-aastaselt surfimaailmas ilma teinud Naishist on lõpuks valminud mõtlik ja inspireeriv dokumentaalfilm «Pikim laine», mis järgib 50ndates Naishi ajal, mil teda kimbutasid vigastused ning raskused eraelus.  

Just täna on Tallinnas Pimedate Ööde filmifestivalil «Pikima laine» Euroopa esilinastus ja loomulikult on kohal ka kangelane ise.  

Elu24 võttis Naishiga enne Eesti reisi ühendust, et rääkida filmist, isiklikest ohverdustest karjäärile, surfarite elustiilist, üksildusest ning sellest, et veekogude puhtuse eest võideldes ei tuleks seista kasti otsas.

«Pikim laine» režissöör Joe Berlinger (vasakul) ja Robby Naish (paremal) dokumentaali filmimise ajal Namibias, Lõuna-Aafrikas. Foto: Red Bull Films

Kui režissöör Joe Berlinger sinuga ühendust võttis, kas sa olid kunagi mõelnud, et sinust tehakse dokumentaalfilm? 

Ausalt öeldes on inimesed minu poole viimastel aastakümnetel mitmel korral pöördunud, aga vastasin neile alati eitavalt. Ma polnud lihtsalt valmis, aeg ei olnud õige, ma ei tahtnud tagasi vaadata. Tundsin oma karjääri jooksul, et mu pilk oli tulevikku suunatud ja mul oli veel midagi saavutada. Ma ei tahtnud eriti maha istuda, endale tähelepanu tõmmata ja meenutada «vanu aegu», vaatamata sellele, kui vägevad need olid. Ma tundsin alati, et mul oli vaja ennast veel tõestada.

Aga ühel hetkel tundus, et olen selleks valmis. Eriti, kui asjaolud olid õiged ning film ei oleks lihtsalt tavaline spordidokumentaal. Siis tuli Joe (Berlinger – toim) kampa ja siis ma vaatasin, mida ta seni on teinud. Tema filmide stiil ja see, et tal oli totaalselt teistsuguste filmide taust (ta ei olnud kunagi spordidokumentaali teinud), tundsin, et tema on selleks õige mees. Ta teeb midagi teistsugust, midagi ootamatut. Lootsime teha midagi sügavamat, kui lihtsalt spordiporno ja tulemus on see film («Pikim laine» - toim).

«Pikim laine» filmiti ajal, mil sinu elus olid rasked ajad. Mitte ainult vigastused vaid ka perekondlikud mured. Mis tunne oli seda kõike kaamerate ees läbi elada?

See oli kindlasti väljakutsuv. Kahtlemata minu karjääri kõige väljakutsuvam aeg. Mul on elus väga vedanud ja juhtumisi just siis, kui kõik need asjad kuhjusid ning juhtusid, olin ma kaameratest ümbritsetud. 

Tol hetkel oleks olnud lihtne lahendus neile öelda «minge minema» ja panna kogu projekt pausi peale. Aga tundsin, et «seda ma ju tahtsin». Tahtsin midagi erinevat, tahtsin näidata tõelist, truud ja ausat mina.

See dokumentaal näitab minu haavatavust ja lõppude lõpuks on see päris. See näitab, kus ma praegu oma elus olen ja loodan, et inimesed leiavad sellest inspiratsiooni. Vahet pole, kas nad on noored, vanad, spordiinimesed või mitte, inimesed, kes on jälginud minu karjääri või mitte. 

Tahan, et inimesed näeksid, et sa saad oma unistusele järgneda, kui sa näed vaeva ja tegutsed. Ning mõistaksid, et elus on katsumusi ja takistusi ning sa pead nendest üle saama. Sa ei ole kunagi liiga vana, et õppida ja võtta vastu uusi väljakutseid; kuku, tõuse taas püsti ja proovi uuesti.

Loodetavasti on kogu selles draamas, mida ma dokumentaalis läbi elasin, peidus midagi positiivset. 

Robby Naish (paremal) 1988. aastal purjelauasõidu maailmameistrivõistlustel koos hollandlase Björn Dunkerbeckiga. Foto: imago sportfotodienst/Scanpix

Kas oled oma karjääri ja elu jooksul tundnud, et sul on mõningate väljakutsetega rohkem kaotada kui võita?

Terve oma karjääri vältel, kui nüüd aus olla, ei ole ma võitmist nautinud – ma lihtsalt vihkan kaotamist. Väiksest peale oli minu liikumapanevaks jõuks hirm kaotuse ees. Isegi enne tiitlivõite vihkasin ma kaotamist rohkem, kui ma tahtsin võita. 

See hirm on mind läbi elu saatnud (ettevõtetes, majanduslikult, spordis) ja kaotamine on miski, mida ma ei naudi. Võitmine... jah, see on okei. Aga ma tunnen kaotamisest palju suuremat valu, kui tunnen rõõmu võidust.

Kuidas sa end vaimselt ja füüsiliselt motiveerid?

Minu jaoks käivad käsikäes vaim, keha ja hing – see on tervik, mida pead kontrollima ja tasakaalus hoidma. Ma proovin elada viisil, et need kolm on koos nii tihti kui võimalik. 

Ma ei joo, ma ei suitseta, ma ei kasuta narkootikume, ma ei ole pidutseja – olen oma elustiili kohta väga kaalutlev.

Olen terve elu proovinud olla keskendunud, püüdnud õigesti elada ja tegutseda, treenida õiget viisi, et vaim, keha ja hing oleksid kooskõlas. Kui üks neist ei ole kohal, tekib sportlasena probleeme. Kui juhtud ennast vigastama, siis su keha ei tee koostööd, aga kui su vaim ja hing ei ole ka paigas, siis on väga raske vigastusest tagasi tulla.

Sa võid iga päev jõulsaali minna ja näha välja nagu Herakles, aga kui su vaim ja hing ei ole kohal, siis ei ole sa õigesti meelestatud. Sinust ei saa edukat sportlast, vahet pole, kui heas vormis sa oled. 

Teatud intensiivsus ja keskendumine on vajalikud. Ma ei joo, ma ei suitseta, ma ei kasuta narkootikume, ma ei ole pidutseja – olen oma elustiili kohta väga kaalutlev. Mingil moel on mul palju vedanud. Aga juhul kui ebaõnn aeg-ajalt kimbutab, on vaja energiat, et sellega toime tulla. 

Kas sa oled vahel tundnud, et oled rohkem oma elustiilile andnud, kui oled sellelt vastu saanud?

Ei... Mul on ülimalt vedanud, et olen oma elu just niimoodi veetnud. Kui peaksin seda kõike kordama, teeksin seda uuesti. Mul vedas, et sündisin õigel ajal õiges kohas: komistasin õigel ajal enda jaoks sobiva spordiala otsa.

Rohkem kui korra on mul kohutavalt vedanud ja need üksikud korrad, kui mu teel on takistused olnud, on tühised võrreldes sellega, mida ma olen neist õppinud. Ma armastan seda, mida ma teen ja teeksin seda kõike uuesti.

Robby Naish 2017. aastal. Pildil on Naish kaks aastat pärast dokumentaali «Pikim laine» filmimise algust, 2017. aastal. Foto: Red Bull Films

Lisaks vigastustele, kas veespordis on teisigi ohte, näiteks haisid? 

See on midagi, mille peale ma tihti ei mõtle. Haid on vees, aga nad tavaliselt kardavad meid palju rohkem kui meie neid. 56-aastaselt, olles selles keskkonnas elanud terve oma elu, tean isiklikult nelja inimest, keda on hai rünnanud. Ükski neist ei saanud tõsiselt vigastada. 

Arvestades, kui palju ma olen vees aega veetnud, on see suhteliselt ebaharilik nähtus. Keskkond, kus veesporti tehakse, on uskumatult turvaline võrreldes kogu ekstreemspordi omaga. Kui oleksin sportlasena sama kaua teinud ükskõik millist teist spordiala (lumelaua-, rula- või krossisõitu), oleks mu keha juba ammu alla andnud. 

Õnneks olen aga kogu oma karjääri jooksul kukkunud vette ja vesi on väga päästev. Aeg-ajalt võid luu murda nagu mina enda vaagnaluu ja jala murdsin, aga need on 40 aasta jooksul ainsad tõsised vigastused, mis mul on olnud. 

Vesi on suurepärane keskkond, kus noorena või vanana mängida.

Filmis «Pikim laine» käib läbi termin «waterman» («veemees» - toim,), mida on selle all silmas peetud ja mida see tähendab sinu jaoks? 

Huvitaval kombel on see termin nüüd meie maailmas, meie universumis üsna levinud. Eriti Hawaiil on sellest saanud võrdkuju mehele, kes elab ja hingab ookeani. Kes teeb paljusid asju vees: surfab, purjetab, püüab kala, sukeldub jne. 

Ookean on mänguväljak. Ma armastan seda [...] aga mulle meeldib veest välja tulla.

Tavaliselt ma ei võta «veemehe» terminit omaks. Ma ei söö kala, ma ei saa paadis olla, sest jään merehaigeks. Minu jaoks on ookean mänguväljak. Ma armastan seda, see on minu kirik, see on minu jaoks oluline koht. Aga mulle meeldib veest välja tulla. Tahiiti suunas päikseloojangu poole purjetamist pean ma üheks kõige armetumaks tegevuseks, aga «veemehed» unistavad sellest.

Mina pean ennast rohkem surfilaua sõitjaks kui «veemeheks». Minust palju pühendunumad mehed on «veemehed», mehed, kes surfavad, kalastavad, tahavad alati vees või vee all olla. Mulle meeldib vette mängima minna ja siis sealt välja tulla.

Surfar Kai Lenny (vasakul) ja Robby Naish (vasakul) aerusurfilaudadega. Naishi võib pidada Lenny mentoriks, Lenny ise kutsub Naishi veespordi superkangelaseks. Foto: Red Bull Films

Kogu sinu elu on seotud vees mängimisega, tiirelnud lainetel sõitmise ja nende püüdmise ümber. Kas ja millal sa plaanid lõpetada?

Ma loodan, et ei lõpetagi. Lõpetaksin, kui ma seda enam ei naudi või kui minu keha või vaim mingil hetkel ei luba mul seda enam teha. Eks aeg näitab, kumb esimesena juhtub. Ajal on komme asju muuta, mõnikord kiirelt, vahel aeglaselt. 

Armastan siiani seda, mida teen ning mul on praegugi selle vastu kirg. Õnneks olen siiani piisavalt tervislik ja vormis, et seda kõike veel ülimalt nauditaval tasemel teha.

Aga eks näis, võin ühel päeval kindlameelselt üles ärgata ja otsustada, et olen lõpetanud ning lähen teen midagi muud. Kuigi ma ei oska seda ette kujutada, aga see on võimalus. Samas loodan, et ma teen seda kuni olen 80-aastane. 

Dokumentaalis on juttu sellest, et sul on alati olnud eesmärk, eriti võistlustel osaledes, ja «Pikim laine» ise räägib kõige pikema laine püüdmisest. Mis järgmiseks? 

Praegu ma lihtsalt sõidan mööda elu lainet ja vaatan, kuhu see mind viib. 

Hirm kaotuse ees häirib mind tõsiselt ja kui ma sean endale eesmärgi, siis ma loon endale läbikukkumise võimaluse.

Ma ei ole kunagi, isegi dokumentaali filmimisel, otseselt eesmärkidele pühendunud. Ma olen sihtmärkidele orienteeritud. Püüan olla milleski hea, aga ma ei ole kunagi seadnud endale eesmärke, mis on «edukate inimeste» puhul ebaharilik. Lugedes edukate ja motiveerivate inimeste kohta, siis nad ütlevad alati «sa pead seadma endale eesmärgid» ja see on nii imelik, sest ma ei ole endale kunagi eesmärki seadnud.

Ma proovin anda endast parima, proovin end eduks üles töötada ja mul olid sihid, aga minu jaoks on sihid eesmärkidest erinevad. 

Hirm kaotuse ees häirib mind tõsiselt ja kui ma sean eesmärgi, siis ma loon endale sellega läbikukkumise võimaluse. Sel viisil mõeldes ei saa ma kunagi läbi kukkuda, saan alati teha natuke paremini, natuke paremini, natuke paremini ja loota parimat. 

Praegu ma elan lihtsalt oma elu, vaatan, mis järgmisena juhtub, mida ma olen ühelt spordilt teisele liikudes juba pikalt teinud. Koos spordialadega arenenud ja aidanud seda arendada purjelauast lohesurfini, sellest aerusurfilauani ning nautinud igat päeva. 

Tehes sporti, kus oled üksinda lauaga lainete keskel, tundub kaugelt vaadates üpris eraklik. Kas sa tunned ennast vahel üksildasena? 

Ausalt öeldes, ma armastan olla üksinda ja ma olen üpris iseseisev isiksus. 

Mulle meeldib üksi sõita, üksi treenida, ma ei helista oma sõpradele, et lähme surfama. 

Kuid tegelikult on kogu veesport väga sotsiaalne, seda ühendab tõeline kogukond, mis paljudele just meeldibki. See tore grupp inimesi üle kogu maailma leiab omavahel kohe kontakti. Kuigi surfarid elavad mingil määral nii-öelda nomaadielu, on nad sotsiaalses kontekstis üksteisega väga ühendatud.

Mulle meeldib üksi sõita, üksi treenida, ma ei helista oma sõpradele, et lähme surfama. Mulle meeldib see tegevus, aga ma olen selles natuke iseseisev. Mul on palju tuttavaid, aga vähe häid sõpru ja see on minu valik, sest ma olen veidrik, kellega ei taheta rääkida (naerdes - toim). 

Ma lihtsalt olen selline, mulle meeldib üksi olla. Mulle meeldib individuaalsport (ma tundsin selle järele vajadust juba lapsena) rohkem kui tiimisport. Ma hindan sõprust ja teisi inimesi, aga ma armastan olla omaette. 

Robbie Naish 2017. aastal pikima laine otsingul Lõuna-Aafrikas. Foto: Red Bull Films

Sa alustasid oma spordikarjääri purjelauasõitjana, see spordiala on aga aastatega muutunud vähem populaarseks. Kuidas on see sind mõjutanud?

Noh, ajad muutuvad, sport areneb, kultuur areneb... purjelaud ei ole tõesti enam nii populaarne kui vanasti. See ei häiri mind. See on siiani spordiala ja paljud teevad seda päevast päeva. 

Vahet pole, mil viisil, peamine on see, et inimesed veedaksid aega vees, nautides loodust ja nautides neid laineid. Ma ei ole kunagi olnud purist, paljud sõidavad ainult purjelauaga ja kõik. Nad vihkavad lohesurfareid, surfarid vihkavad SUP-laudureid, lohesurfarid vihkavad purjelauasõitjaid. Mina ei ole selline, mina võtan kõik omaks ja ei näe nendes midagi negatiivset.

Mõni veespordiala muutub populaarsemaks, teine vähem populaarseks, minu jaoks on kõik hea. Mõni spordiala on korraks rambivalguses, siis kaob ja nii ongi. Mina ei ela minevikus, 1987. aastas, mil purjelaud oli tipus. Ma võtsin sellest osa, olen selle üle uhke, see oli imeline aeg aga nüüd ma võtan osa ka tänapäevastest spordialadest. 

Tunnen selle üle uhkust, et olen saanud ennast pidevalt muuta ja armastan seda, kui saan edasi areneda. Ma sõidan siiani purjelauaga, kuid tegelen ka lohesurfi ja paljude teiste aladega. 

Oled veetnud praeguseks aastakümneid oma elust vees; kui suuri muutusi oled märganud ookeanide puhtuses ja milline on sinu kui veesportlase arvamus veekogude reostuse kohta?

Minult küsitakse, kas olen seotud ookeanireostuse vähendamisega, siis ma vastan, et olen seotud tegevustega ja spordialadega, mis sunnivad inimesi loodusesse minema ja siduma selle oma igapäevaeluga. Miski ei tee sind keskkonnaga lähedasemaks, kui see, et lähed välja, lähed vette, tuul puhub näkku, vesi läheb suhu, tunned ja näed ümbritsevat, kõnnid mööda liivaranda ning koged päevast päeva seda, mida me loodusele teeme.

Selle asemel, et seista kasti peal karjudes ühest konkreetsest probleemist, ma edendan spordialasid, mis seovad inimesi loodusega. Arvan, et see on parim, mida ma teha saan. 

Hea on see, et selle 40 aasta jooksul, kui olen veespordiga tegelenud, on vesi muutunud puhtamaks.

Ning muidugi pole midagi hullemat, kui võisteldes satub sulle kilekott laua külge ja segab sinu kiirust või avastad purjetades, et oled sattunud toru otsa, mis juhib merre olmeheitmeid. Rändad kuskile ja kogu rand on pärast vihma täielikult prügi ja plastmassiga risustatud. Ookeanis olles muutub see suureks osaks sinu universumis.

Hea on see, et selle 40 aasta jooksul, kui ma olen veespordiga tegelenud, on vesi muutunud puhtamaks. Teadlikkus on suurem!

Kui me 80ndatel Jaapanisse läksime, oli rand pärast vihma plastiga nii kaetud, et sa ei oska seda isegi ette kujutada. Nüüd on seal palju-palju puhtam. Isegi Hiinas, mis on üüratult kasvanud, on palju puhtam. Praegu ollakse teadlikumad kui 30–40 aastat tagasi, mis on väga tähtis ja see on oluline esimene samm. 

Ning mida rohkem ma suudan inimesi veega, veespordi ja loodusega ühendada, seda paremaks meil läheb. 

ROBERT STAUNTON NAISH

Naish sündis 23. aprillil 1963 Ameerikas, California osariigis.

1976. aastal, kõigest 13-aastasena edestas ta kõiki täiskasvanuid ning võitis purjelauasõitjana oma esimese maailmameistritiitli. Peale pikka karjääri ning 24 tiitlivõitu hiljem edestab ta praegugi neid, kes on sündinud pärast tema sportlaskarjääri algust.

Lisaks purjelauale on Naish professionaalne lohesurfar ja SUP- laudur. Praeguseks võistlemisest loobunud Naishil on oma edukas purjelaua- ja lohesurfifirma ning ta osaleb surfiüritustel üle kogu maa.

Naish, kes elab Hawaiil, on kahel korral lahutatud ning mõlemast abielust on tal üks laps.

50-aastasena võttis Naish ette sihtmärgi püüda pikim laine, millest valmis ka dokumentaalfilm «Pikim laine».

«Pikima laine» režissöör on Joe Berlinger ja film valmis koostöös Red Bulliga. 

Tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali raames toimub «Pikima laine» Euroopa esilinastus.  

Vaata filmi treilerit siit: