Eesti mustkunsti vanameister Erich Udras saab 14. novembril 80-aastaseks. Kui 1977. aastani oli Erich ainus mustkunstnik Eestis, siis täna on tal kolleege oluliselt rohkem. Suurt enamust neist võib näha ka juubeliõhtul Tallinnas Mustkunstiteatris galaetendusel.

Erichu elu on olnud niivõrd kirev, et mõnda seika on lausa raske uskuda. Aga eks elu ongi üllatusi ja uskumatuna näivaid kokkusattumusi täis. Eriti, kui juhtud olema mustkunstnik. 

Erich Udras sündis 14. novembril 1939 Ivanovka külas, Omski oblastis pere esimese lapsena. Talle järgnesid veel kaks venda ja üks õde. Kuigi Erichu lapse- ja nooruspõlv möödus Siberi avarustes, on tema juured Eestis. 

Erichu isapoolne suguvõsa on pärit Võrumaalt Kääpa külast ning emapoolne suguvõsa Väike-Maarjast. 

Omamoodi kirev persoon oli Erichu emapoolne vana-vanaema, isanimega Mattiisen. Tema oli nimelt Väike-Maarja nõid ning elas väidetavalt 110-aastaseks. «Ta ravis inimesi, tundis psühholoogiat ja ravimtaimi,» on Erich välja uurinud. 

KÜLMALE MAALE

Mõlemad vanaisad sõitsid Siberisse vabatahtlikult, kuna seal jagati tasuta maad. Eestis oli maa ostmine niivõrd kallis, et tavaline inimene ei saanud seda endale lubada. Nii rakendasidki mõlemad vanaisad (teineteisest sõltumatult; siis veel üksteist ei tuntud) hobused vankrite ette ja võtsid ette pika teekonna Siberisse.

Erichu isapoolne vanaisa asus teele varakevadel, kui lumi oli sulanud. Siberisse jõuti novembris-detsembris.

Minek nägi välja nagu mustlaslaager - kogu elu oli vankritele kuhjatud. Sõideti, söömiseks peatuti tee ääres, tehti süüa ja sõideti edasi. Kui raha sai otsa, jäädi taaskord kuskil seisma, uuriti, kellel võiks olla töökäsi vaja, tehti juhutöid… 

Kui emapoolne vanaisa teele asus, oli tal 12 last. Kolmeteistkümnes, Erichu ema, sündis teel olles. Mõlemad vanaisad jõudsid lõpuks Novosibirskisse, ent erinevatesse küladesse. Maad jagati vastavalt perekonna meeste arvule: iga mehe või poisi eest sai 2 hektarit. 

ISA KOHTAB EMA

Juba väga noore poisina sai Erichu isast karjapoiss. Suvel käis karjas ja talvel õppis rätsepa käe all õmblemist. Poiss oli andekas ning pärast paari aastat õpet kinkis vana rätsep oma õmblusmasina Erichu isale. 

Temast sai rändrätsepp, kes käis külast külla, õmmeldes soovijatele riideid. Kellel oli vaja pintsakut, kelle lapsel uut särki, kelle naabrimehel pükse… Elas kliendi juures ja muudkui õmbles.

Nii ringi rännates tutvuski ta oma tulevase abikaasa, Erichu emaga. Õige pea noored abiellusid. 

Kentsakas juhtum koeraga päevasel ajal

Annal, Erichu emapoolsel vanaemal oli koer. Laika, väga tark. Muidu süsimust, aga käpad olid valged. Ka nina peal ning otsaesisel olid valged laigud.

Erich sai temaga väga hästi läbi – kohe, kui ta vilistas, tormas koer tema juurde. Kuue aastasena käskis Erich koeral istuda ning endale silma vaadata. Koer kuuletus koheselt ja ühel hetkel avastas Erich, et koer hakkab värisema. Värises nii, et Erichul hakkas temast lausa kahju.

Erich pööras pilgu kõrvale ning koer rahunes sedamaid maha. Nagu ta koera poole vaatas, hakkas too jälle värisema.

Sel hetkel astus tuppa vanaema ja ahhetas: „Ah! Koer jäi haigeks! Kus väävel on?«

Vanaema otsis väävli välja ja hakkas seda taldrikule kraapima.

„Ei ole vaja, vanaema!» selgitas Erich, „Ma vaatasin talle silma ja millegipärast ta hakkas värisema.«

Loomulikult ei tahtnud vanaema seda uskuda, ent kui Erich talle seda demonstreeris, ei jäänud tal muud üle, kui käsi laiutada: „Kuule, kas sul on vana-vanaema kombed küljes või?» 

Loomkatsetelt liikus Erich edasi inimkatsete juurde ning proovis sama korrata ka teiste lastega. Vaatas mõnele lapsele silma ja avastas, et tolle pea hakkab rinnale vajuma.

„Kui ma ütlesin „Magage!« siis nad jäid magama,» kinnitab Erich.

Ka kassi-koera suutis Erich magama panna.

Toona ei osanud Erich kuidagi selgitada, miks nii juhtub. Seda, et tegu on hüpnoosiga, sai ta teada alles aastaid huljem.  

KOOLIPÕLV SIBERIS

Kooli algus oli raske - Erichu kodune keel oli eesti keel. Koolis aga oli Eesti lapsi vaid kolm, kõik ülejäänud olid venelased. Seega toimus ka õppetöö loomulikult vene keeles. Terve esimene kooliaasta möödus suures segaduses – Erich ei osanud vene keeles rääkida, lugemisest-kirjutamisest rääkimata. 

Tundides osalemise asemel eelistas poiss neist viilida ja end kuhugi ära peita. Õpetajadki loobusid Erichule märkuste kirjutamisest - ta ei osanud neid nagunii lugeda.

Aega mööda õppis Erich siiski vene keele selgeks ning hindedki paranesid. Kahtedest-kolmedest said neljad-viied. 

KULDSETE KÄTEGA POISS

Juba poisipõlves paelusid Erichut tehnoloogia ja leiutised. Koolis sai ta endale hüüdnimeks Kulibin, vene leiutaja ja mehaaniku Ivan Kulibini (21.04.1735 – 11.08.1818) järgi. Eks ikka seetõttu, et ka Erich pidevalt midagi välja mõtles ja leiutas.

Erich Udras

FOTO: Erich Udrase erakogu

Erichu unistuseks oli saada lenduriks. Kaheksandas või üheksandas klassis ehitas ta hiiglasliku tuulelohe, mis lendas kümne meetri kõrgusel ning mida oli vaja lausa mootorrattaga üles tõmmata. Et see lennates ei laperdaks, lisas poiss lohele luugid. Nende juhtimiseks vedas ta trossid mootorratta käepidemeni. 

Noore leiduri käte all valmis ka mootorsaan. Kahe sõbraga leiti üks vana mootor. See ei olnud enam töökorras, ent poiste jaoks ei olnud parandamine suur väljakutse. Mootorsaani ees oli üks ja taga kaks suuska, seda viis edasi taga asuv 80 cm diameetriga propeller.

Reedel saadi saan valmis ning tehti ka õues väike tiir. Suurem katsetamine planeeriti laupäevaks – sel õhtul ei pidanud õppima. Ent hommikul kooli jõudes ootas poisse ees miilits halva üllatusega: „Kas see oli teie oma?«

Keegi oli öösel mootorsaani kirvega tükkideks lõhkunud. Erich on kindel, et tegu oli kolme kohaliku poisiga: „Huligaanid! Nad ei tahtnud, et me seal midagi teeks.»

Kadeduseks oli ka põhjust – Erich võitis pidevalt kohalikel võistlustel.

Näiteks kui võisteldi selles, kes oskab kõige paremini puutööd teha, tegi kaheksandas klassis õppiv Erich raamaturiiuli. Riiul oli kenasti lihvitud ja lausa läikis. Mis aga kõiki hämmastuma pani - Erichu ainsad töövahendid olid kirves ja klaas! Klaasi lõi ta kildudeks ning kasutas klaasikilde lihvimiseks. Õpetajad ei suutnud uskuda, et kirvega on üldse võimalik nii peent tööd teha! 

HALL KARDINAL

Poisi peas sündis ka krutskeid. Näiteks elektrilise kella, mis helises täpselt sama moodi nagu koolikell, ehitas Erich juba kuuendas või seitsmendas klassis.

Kui lapsed selle kella klassiruumis olevasse ahju peitsid, tundus, nagu löödaks koolikella. Ka õpetaja suudeti ära petta ning koolipäev lõppes tavapärasest varem.

Märkimist väärib, et Erichu leiutatud elektrikell oli sisuliselt üks-ühele koopia elektrikellast, mida poisid alles mitu aastat hiljem, kümnendas klassis õppima hakkasid.

Samuti pani ta klassiruumi laelambid kiikuma, nii et õpetaja ei saanudki aru, kes neid liigutab (hakka või kummitusi uskuma) ning jättis kooli kolmeks päevaks elektrita, nii et ka kogenud elektrik ei suutnud viga üles leida.

Kuna direktor teadis, et Erich on hea tehnilise taibuga, palus ta abi lühise leidmiseks. Erich lubaski aidata - ja õige pea säras koolimaja taas tuledes. Kooli poolt avaldati poisile muidugi suurt tänu. Selle peale, et tema krutskeid täis mõistus on elektrikatkestuse taga, ei tulnud ükski õpetaja.

Õigemini - Erich ise ei teinud ühtegi pahandust. Ideed olid küll alati tema omad, aga teostuse (ja seega ka süü, kui pahandus peaks tulema) jättis ta klassivendadele. 

HÜPNOTISEERITUD ÕPETAJAD

Seitsmendas klassis jäi Erich kord aknast välja vahtima.

„Ära vaata aknasse," kurjustas õpetaja. „Vaata mulle suhu!»

Erich tegi nagu kästud. Vaatas, vaatas ja avastas ühtäkki, et õpetaja suu hakkas lahti vajuma. Vajus täitsa pärani. Seejärel ronis õpetaja toolile, sealt lauale ja hakkas jalga üles tõstma.

Mine tea, mis veel edasi oleks juhtunud, aga keegi tõukas Erichut ning poiss võpatas transist välja. Ka õpetaja hüppas laualt maha ning jooksis direktori juurde: „Ma rohkem ei lähe sinna klassi!«

„Miks, mis juhtus?» imestas direktor.

„Ma ei saa ise ka aru,« oli õpetaja hämmingus, »Ma ei saa Udrase poole saa vaadata. Nii kui ta mulle silma vaatab, ronin ma millegipärast lauale!"

Direktor muidugi naeris selle peale, ent kutsus siiski klassist 2-3 tüdrukut õpetaja juttu kinnitama. Segaduses kutsus ta lõpuks Erichu välja: „Mis jama seal oli? Mida te teete, et õpetaja laua peale ronib?»

„Õpetaja ütles mulle, et pean tema suud vaatama. Ma tegin nagu kästud, aga õpetaja tegi suu lahti ja ronis laua peale,« õigustas Erich, „Ega mina ei ole süüdi!» 

„Mine klassi!« käratas direktor.

Õpetaja puudus kaks päeva koolist, ent kolmandal oli tagasi. Loomulikult tekkis Udrasel vastupandamatu soov uuesti proovida. Kui õpetaja ja poisi pilgud kohtusid, juhtus jälle sama moodi. Seekord tõstis õpetaja aga jala nii üles, et sukkpükstes olnud auk ilmus nähtavale. Terve klass naeris ja näitas näpuga.

Lõbu kestis seni, kui Erichu selja taga istuja teda joonlauaga tonksas. Erich ärkas transist ning õpetaja pistis taaskord jooksu: „Nii kaua, kui Udras on klassis, mina enam füüsika tundi ei tule!»

Ja nii ei pidanudki Erich rohkem füüsikas käima. Andis lihtsalt eksami ära ja kõik.

Veidi hiljem tuli neile keemiaõpetajaks noor, äsja ise kooli lõpetanud tüdruk. „No nii ilus nagu oleks joonistatud," ei ole Erich ka aastakümneid hiljem kiitusega kitsi.

Loomulikult tahtis poiss ka tema peal oma võimeid katsetada. Mõte küpses plaaniks umbes siis, kui uus õpetaja oli juba nädalajagu tunde andnud ning tundis õpilasi ka nimepidi.

Õpetaja kirjutas tahvlile midagi ning pöördus siis klassi poole vaatama. Tema ja Erichu pilgud kohtusid. Mõnda aega vaadati üksteisele silma, ent siis õnnestus õpetajal pilk lahti rebida ning taas tahvli poole pöörduda.

Ta lõpetas teema seletamise ja ütles: „Noh, täna olete vabad, minge rahulikult koju. Aga Erich, sina jää, ma tahan sinuga natuke rääkida!»

Erich jäi oma pinki istuma. Kui kõik teised olid lahkunud, istus õpetaja tema kõrvale ja pani käe poisi õlale: „Oh sind… Jumal andis sulle sellise jõu, sellised teadmised, sellised võimalused, aga sina tegeled mingi mõttetu jamaga! Sa peaksid õppima ja meditsiinikooli astuma. Sul on väga tugevad hüpnotisööri võimed."

Erich polnud millestki sellisest varem kuulnudki: „Aga mis see on üldse?»

„See on hüpnoos,« selgitas õpetaja. "Näed, kui kiiresti sul õnnestub kellelegi otsa vaadates muuta ta uimaseks ja magama panna."

Õpetaja ja Erich vestlesid veel pikalt ning poiss hakkas esimest korda hüpnoosi olemusest aru saama.  Pärast seda juhtumit Erich koolis rohkem hüpnoosiga ei mänginud.

Kentsakas juhtum sööma õppimisega

Oma uusi teadmisi hakkas Erich katsetama naabripoisi peal. Naaber oli vesipea. kes ei olnud võimaline iseseisvalt sööma - ema pidi teda söötma.

Erich vaatas ja mõtles, et mispärast poiss ei söö. Et mõtted ilma tegudeta edasi ei vii, pani Erich poisi magama ja õpetas ta hüpnoosi all sööma.

Kui ema koju tuli ja seda nägi, imestas ta: „Mis poisiga juhtus?»

„Ma panin ta magama ja õpetasin ta sööma,« ütles Erich, nagu see oleks kõige igapäevasem asi maailmas, „Mispärast sa pead teda söötma? Ta võib ise süüa, ta on juba 16 või 17 aastane!»

Nädala pärast sõitis Moskvast kohale haiget jälgiv professor. Astus tuppa ja imestas – laps sööb!

„Kuidas ta sööma hakkas?« oli ta pea keeletu, „Kas keegi on teda veel ravinud?»

„Ei, mu naabripoiss pani ta magama ja õpetas sööma,« selgitas ema.

„Kuidas – pani magama?» ei saanud professor aru.

„Mina seda ei tea, pani magama ja kõik!«

„Aga kas ma saaksin seda poissi näha?»

Vanem poeg saadetigi Erichu järele: „Moskvast tuli professor, kes tahab sinuga rääkida.«

Erich, toona kümnenda klassi õpilane, tahtis muidugi pesuehtsat professorit näha.

Oma tegusid selgitada ta siiski ei osanud. Selle asemel demonstreeris ta, kui kergelt tal hüpnotiseerimine õnnestub. 

ESIMENE MUSTKUNSTITRIKK

Oma esimese mustkunstitriki tegi Erich 8. klassis. Nende kooli tuli esinema mustkunstnik, kes laenas Erichu klassiõelt ühe rubla ja süütas selle tüdruku suureks kurvastuseks põlema. Õnnetuke poetas mõne pisaragi - rubla oli ikka väga suur raha! 

Äkitselt märkas mustkunstnik publiku hulgas nihelevat noormeest.

„Mis sul seal on?» hüüdis mustkunstnik.

„Midagi ei ole," vastas poiss kohkunult.

„On, on, näita siia,» jäi mustkunstnik endale kindlaks.

Ja oligi. Poisi taskust võttis mustkunstnik välja kartuli. Kui ta selle pooleks lõikas, tuli tuhli seest välja põletatud rubla!

Juba nutu äärel olnud tüdruk pühkis pisarad ja rõõmustas – mustkunstnik kinkis talle tänutäheks veel teisegi rubla.

„Kui ma seda nägin, ma sain kohe aru, kuidas seda tehakse,« kinnitab Erich. Ta läks koju, harjutas veidi ja oli juba järgmisel päeval koolis valmis trikki teistelegi näitama.

UNISTUS LENDURIAMETIST PURUNEB

1959. aastal lõpetas Erich Udras Ivanovka külas kümneklassilise kooli ning asus oma lenduriunistust ellu viima. 

Eeltööd oli noormees jub varem teinud. Erich oli ALMAVÜ (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing) liige ning läbinud plaanerite ja langevarjurite kursused.

Sõjaväekomissariaadi poolt saadeti õppima kõrgemasse lennukooli, kus koolitati hävituslendureid. Tervisekomisjon oli aga paras kadalipp – seal oli väga palju välja langejaid. Vaid 26 inimest said komisjonist läbi. Tervisekontrollile järgnesid eksamid – need sooritas Erich edukalt. Siis hakati valima. Erich oli kaks kuud vanem, kui tema naabrimees. Eksamitulemused olid neil võrdsed, ent vanus sai määravaks - naaber võeti kooli vastu, ent Erichut mitte.

Kooli vastuvõtu komisjoni esimees soovis siiski Erichut aidata: „Teate, te olete juba nii palju teinud ja on näha, et te tahate lenduriks saada…Ma saan saata teid teise kõrgemasse lennukooli. Eksameid ei ole vaja sooritada, teil on juba kõik tehtud.»

Erich läkski. Õppis esimesel kursusel, kui tulid langevarjuhüpped. Maandumisel juhtus Erichul aga õnnetus – maastik oli halb, noormees libises ning jalg läks paiste.  Ta saadeti kohe haiglasse.

Seal imestati, kuidas Erich komisjonist üldse läbi oli saanud - tal olevat lampjalad! Vastu vaidlemiseks ei jäänud ruumi, Erich pidi suu lennukoolist puhtaks pühkima. 

Erich Udras

FOTO: Erich Udrase erakogu

ARMEETEENISTUS SAKSAMAAL

Kolme päeva pärast tuli Erichule armeekutse.

„Mul on valge pilet," oli noormees üllatunud.  

„Näita, kus?» nõudis kutsuja pileti enda kätte ja rebis selle pooleks.

„See on ju ametlik dokument, kuidas te saate nii teha?" oli Erich nördinud.

Aga tugevamal on ikka ja alati õigus – keegi ohvitser või ülemus soovis oma poega väeteenistusest vabastada ning Erich saadeti tema asemel. Kolm aastat kestva armeeteenistuse pidi ta läbima Saksamaal.

Lennukooli asemel ootas teda armeeteenistus Saksamaal. Ajateenistuse ajal sai Erich sõbraks kaasteenijast mustkunstnikuga, kellelt õppis ka mõned trikid. Teisi õpetajaid Erichul olnud ei ole; suureks inspiratsiooniallikaks olid A. A. Vadimovi raamatud (muideks, eesti keeles on autorilt ilmunud suurepärane ülevaade mustkunsti ajaloost, „Muistsetest maagidest tänapäeva illusionistideni» (e. k. 1971)).

Erich Udras

FOTO: Erich Udrase erakogu

Hüpnoos meditsiini teenistuses

Armees teenides sai Erich haavata ning saadeti Omski oblastisse haiglasse. Kiiresti sõbrunes noormees sealse kirurgiaosakonna juhatajaga.

Erichul valusid ei olnud, ta ei saanud lihtsalt normaalselt käia. Haiglas oli igav ja Erich kurtis: „Siin ei ole midagi teha, andke mulle mingit tegevust!«

„Aga mida te oskate,» uuris major.

„No ma olin raadiomehaanik, ma saan ükskõik millise aparaadiga hakkama,« oli Erich enesekindel.

„Oi, mul on siin kaks aparaati, mida oleks vaja vaadata,» oligi kohe tööd pakkuda.

Erich hakkaski masinaid remontima. Nii kui midagi sa parandatud, toodi kohe uusi aparaate juurde. Erichu igavus oli peletatud ning käed pidevalt käed tööd täis.

Ükskord tuli osakonna juhataja ja ütles: „Täna on mul vaja opereerida ühte naist, aga tal on süda nii läbi, et ma ei tea, mida teha. Ta ei pea narkoosisüste vastu.«

Erichul oli lahendus kohe välja pakkuda: „Aga davai, ma panen ta magama!»

„Kuidas magama?« oli kirurg üllatunud.

„Ma panen ta hüpnoosi alla ja siis tehke operatsioon,» selgitas Erich.

Erich demonstreeris osakonnajuhule oma oskusi ning järgmisel päeval tehtigi lõikus ära. Naine ei tundnud midagi, ta ärkas oma palati voodis üles siis, kui operatsioon oli juba tehtud.

ÕPINGUD TOMSKI ÜLIKOOLIS

Erichul tekkis soov uuesti õppima minna. Lendurikoolist oli ta juba välja kirjutatud, seega see unistus tuli maha matta. Nii otsustaski noormees ülikooli astuda. Selleks, et armeeteenistusest vabaks saada, pidi Erich eksamid viitele sooritama. Saksamaal asuvatest Nõukogude sõduritest sai Tomski ülikooli pileti 150 soldatit, Erich nende hulgas.

1962. aastal alustas Erich Tomski ülikoolis õpinguid. 

Muuhulgas oli ta ülikoolis üks hüpnoosikursuste korraldajatest ja läbiviijatest. Erichu ülesandeks oli hüpnoosi praktikas demonstreerida.  

Erich arendas oma võimeid veel edasi - ta õppis kätega pulssi mõõtma ning haiguskohti tunnetama. Seda õpetas ta ka teistele. 

Hakanud hüpnoosiga tõsisemalt tegelema, avastas Erich, et kui umbes viiendik inimestest allub hüpnoosile väga kergesti, ei taha see enamikule üldse nii lihtsasti mõjuda. 

Kui aga teha enne mõned mustkunstitrikid, suureneb inimeste vastuvõtlikkus hüppeliselt.

Nii hakkaski Erich mustkunsti õppima ja harjutama - esialgu mitte esinemiseks, vaid selleks, et inimesi oleks kergem hüpnotiseerida. 

ESIMESED ESINEMISED MUSTKUNSTNIKUNA

1963. aasta detsembrist alustas ta tööd üleliidulise elektromehhaanika uurimisinstituudi (ВНИИЭМ) Tomski filiaalis.

Lisaks tööle oli ette nähtud ka lõbu - toimusid osakondadevahelised isetegevusvõistlused. Esikoha saavutanud osakonnale oli ette nähtud ka preemia. 

Ülemus, kes oli Erichu trikitamist näinud, palus mehel osakonda esindada. Erich panigi kokku oma esimese, 15-minutilise mustkunstikava. Ja võitis! 

Kui ots oli lahti tehtud, hakkas esinemiskutseid aina tulema - pulmad, sünnipäevad... 

Propagandabrigaadi koosseisus külastas Erich Kaug-Ida. Kui jõuti Irkutskisse, selgus, et seal toimuvad võistlused. Erich otsustas samuti osa võtta ning sai esimese koha – kuulutati „Kaug-Ida laureaadiks«. Auhinnaks kingiti talle kostüümiriiet. „See oli suur saavutus!» hindab ta ise.

Terve elu on Erich oluliseks pidanud enesetäiendamist. Erich on õppinud näitekunsti nii Siberis kui ka Eestis; eriti kasulikuks peab Erich pantomiimiõpet. Tallinnas oli tema õpetajaks Adolf Traks. „Näitlejatele on seda väga vaja – kuidas käia, kuidas vaadata,« kinnitab Erich, „Ja mustkunstnikele ka. See on väga hea, kui oskad.» 

Filmirollid näitlejana

Kuigi Erich Udras on eelkõige tuntud mustkunstnikuna, on ta mitmetes filmides ka näitlejana üles astunud: 

  • Ooper „Kola Bryunon« / „Кола Брюньон» (Tallinnfilm, 1974) – karjusest mustkunstnik
  • „Täishäälikud ja kaashäälikud eesti keeles« (Eesti NSV haridusministeeriumi tellitud õppefilm; 1978) – Mustkunstnik
  • „Lurich» / „На арене - Лурих« (Tallinnfilm, 1983) – mustkunstnik Carelli
  • „Ainus pühapäev» / „Единственное воскресенье« / „Только воскресенье» (Tallinnfilm, 1990) – vend
  •  „Musketärid 20 aastat hiljem« / „Мушкетёры двадцать лет спустя» (Союзтелефильм, 1992) – munk

„Musketärid 20 aastat hiljem« võtted

FOTO: Erich Udrase erakogu

EESTISSE TULEMINE

1964. aastal kolisd Erichu vanemad Eestisse ning 1973. aasta 1. mail sõitis Erich nende kutsel järgi. Ega ta eriti tulla ei tahtnud - Eesti palku ei andnud kohe kuidagi tema Venemaal saadava töötasuga võrrelda. 

Kui Eestis oli arsti palgaks 88 rubla, siis Erichu palk oli 400 rubla kuus. Palk ise muidugi nii suur ei olnud – ka direktor sai 250 rubla kuus. Ent ette olid nähtud suured preemiad ja lisatasud, millega näiteks direktori palk tõusis üle 600 rublani kuus. Kes mõtles mingi uue tehnika välja, see võis saada koguni 2-3 palga ulatust juurde.

Samuti maksti preemiat tööde ratsionaliseerimise eest – Erichul kogunes 276 ratsi ja neist igaühe eest sai midagi. Samuti osales ta pidevalt sotsvõistlustel – ka sealt tuli lisatasu. Nii oligi kuine sissetulek võrdlemisi kõrgeks tõusnud. 

Lõpuks nõustus Erich vanemate palvel siiski Eestisse kolima. Töölt ei tahetud teda aga sugugi minema lasta. Lubati ainult komandeeringusse, kolmeks päevaks. Ainus võimalus töölt lahkuda oli siis, kui isa või ema on haige ja saadavad selle kohta tõendi. Emal tehtigi sel ajal operatsioon ning ta oli haiglas. Erich sai tõendi ning pääses töölt tulema. 

Tööd ei õnnestugi leida?

Eestisse kolides hakkas Erich kohe uut tööd otsima. Insenerikohti küll pakuti, ent palk oli igal pool veidi üle 100 rubla kuus. Pärast Venemaal saadud summasid ei tahtnud Erich sellega kuidagi leppida. Terve päev käis Erich ringi, otsis sobivat tööd ja ei leidnud seda kuskilt.

Lõpuks läks Erich Toompeale sööma. Seal sai ta kokku ühe sõbraga, asusid koos einet võtma. Kõrvallauas istus juhtumisi aga tervishoiuminister.

Sõbrad rääkisid üsna valjult, nii et minister kuulis nende kõnelust pealt. Pärast oma eine lõpetamist tuli ta Erichu lauda: „Kas tohiks teie juurde istuda?»

„Muidugi, kohad on ju vabad,« lubas Erich.

„Teate, ma tahtsin teiega natuke rääkida,» võttis minister istet, „Andke andeks, ma kuulsin teie jutuajamist pealt, et te ei saa kuskile tööle. Teate…. Ma leian teile koha. Tulge homme minu juurde.«

Oma ametikohta ta ei avaldanud - kirjutas lihtsalt nime ja aadressi.

Järgmisel päeval läkski Erich aadressi järgi kohale ja vaatas – tervishoiuministeerium.

Sisenedes küsis sekretär: „Kuidas teie nimi on?»

„Udras«

„Teid ootab minister.»

„Kuidas minister?« oli Erich üllatunud.

Juba hüüti ka ministri kabinetist: „Tulge, tulge sisse, astuge sisse! Uks on lahti!»

Erich läks kabineti ja minister kinnitas, et neil on töötajat vaja. Rääkisid natuke juttu Erich sai pakkumise: „Minge meditsiini instituuti Hiiul, meil on seal üks koht vaba. Vaneminseneri koht. 120 rubla on palk ja ministeerium hakkab teile juurde maksma veel 30. Nii et saate 150. Olete nõus?«

Erich vastas: „No muidugi olen nõus, mujal on palgad veel väiksemad, mul ei ole midagi teha. Aga mul on veel üks palve – mul täna lõppeb pidev tööstaaž...»

See oli väga tähtis – üle kuu aja ei tohtinud ilma töökohata olla, muidu hakkas see väga kõvasti pensionit mõjutama.

„See ei ole probleem,« kinnitas minister, „Tänasest päevast hakkad seal tööle. Ma räägin direktoriga.»

KOHTUMINE ABIKAASAGA

Erich ja Alla Udrase pulm

FOTO: Erich Udrase erakogu

Järgmisel päeval alustaski Erich instituudis tööd.

Tänu sellele kohtus Erich oma tulevase abikaasa, Allaga. Instituudiga käidi Kundas uuringuid tegemas, Alla oli aga Kunda haiglas tsehhi arst.

Nad said tuttavaks tänu ühele Alla patsiendile. Haigel hakkas paha ja arst kutsuti kiiresti välja.

„Kas ma võin ka kaasa tulla?« küsis Erich.

„Jah, tule kaasa,» lubati.

Koos jõuti haiglasse. Patsiendil olid hakanud astmahood. Alla ehmatas ära ja ei teadnud, mida teha.

„Mingit probleemi ei ole,« rahustas Erich, läks patsiendi juurde ja pani ta hetkega magama.

„Kõik vaatasid mu peale nagu ei tea kelle peale,» meenutab Erich. Viie minuti pärast ärkas haige üles ilma igasuguste kaebusteta, hingas normaalselt.

„Tõuske üles!« kamandas Erich. Patsient tõusis.

„Kuidas te end tunnete?»

„Hästi tunnen…«

„Nüüd hakkate end koguaeg niimoodi tundma,» lubas Erich ja asutas end lahkuma.

Kõrval olevad naised hakkasid hüüdma: „Kuulge, professor, vaadake mind ka, mis mul on?«

„Mina ei ole professor,» vastas Erich.

„Kuidas ei ole? Näete, kuidas te saite aidata!«

Ent Erich jäi endale kindlaks: „Teil on doktor, doktor aitab teid,» ja lahkus.

Aga Allaga jäädigi kokku. «Abiellusime ja nii jäigi,» ütleb Erich. Udrased on siiani õnnelikult abielus. 

MUSTKUNSTNIKUKARJÄÄR EESTIS

Olles mõned päevad Eestis elanud, hakkas Erich otsima, kes tegeleb Tallinnas tsirkuse või bioenergiaga. „Bioenergiat ma ei leidnud, aga tsirkuse leidsin.« 

Jaan Tombi nimelises Kultuuripalees (praegune Sakala keskus) tegutses tsirkusetrupp »Säde«. Nendega Erich liituski. 

Algselt ei olnud Erich aga sugugi mitte mustkunstnik,  vaid hoopis akrobaat. Akrobaatikaga tegeles ta juba Venemaal. Juhtus aga nii, et tema partner abiellus ja läks paksuks ning Erich ei jõudnud teda enam üles tõsta. Sarnane saatus oli Tallinnas tabanud ka Maidu Sibulat (tema partner kasvas liialt pikaks). 

Erich pakkus välja, et nad võiksid hoopis mutkunsti tegema hakata. Maidu oli päri ning meestest saidki mustkunstnikud-lavapartnerid. 

Kuulus rõngatrikk

Erich Udrase leivanumber on kahtlemata tema rõngatrikk. 

„Seda trikki nägin ma televiisoris,» meenutab Udras ise, „Ja nii kui nägin, kohe sain aru.« 

Et ka ise seda trikki esitada, pidi Erich esmalt rõngad tegema. Paradoksaalne on aga see, et selleks kulus tal rohkem aega, kui triki selgeks õppimiseks ja harjutamiseks: „Kõige pealt läks mul umbes kaks kuud, et keevitama õppida. Siis sain rõngad valmis teha, umbes 2-3 nädalat harjutasin ja hakkasin esinema.»

Erich Udrase rõngatrikk

FOTO: Erich Udrase erakogu

Koos „Sädega« esineti seni, kuni saadi oma programm valmis. 1976. aastal lahkusid mehed trupist ning hakkasid ise esinema. Siiski sooviti  mõne organisatsiooni tiiva alla minna. Nii oli lihtsalt võimalik rohkem esinemisi saada. 

Filharmoonia all tehti koos Tõnu Aava, akrobaatide ja pillimeestega 99 etendust. Oleks sadagi tehtud, aga bensiin sai otsa. Olid rasked ajad, kütust polnud lihtsalt mitte kuskilt saada. 

Kõige rohkem esineti Kirovi kolhoosi alt, koos akrobaatide, tahtsijate ja ansabliga Virmalised. Eeskava oli nii tugev ja populaarne, et kui mindi näiteks Tartusse, Vanemuisesse esinema, müüdi pühapäeval täissaal välja. Reedel müüs Filharmoonia vaid kolmandiku saalist. Ja nii muidugi mitu-mitu korda.

Filharmoonia oli maruvihane: „Kuidas nii saab, meie oleme riiklik asutus, aga nemad sealt külast tulevad ja terve saal on välja müüdud!»

„Meil oli väga hea tugev programm,« kiidab Erich 

Üleliiduline tunnustus

1978. aastal kutsuti Erich Udras Moskvasse, esinema üleliidulisel festivalil Шире круг. Tegu oli analoogse formaadiga, nagu praegused talendisaated. 

Osalejaid oli üle kahe ja poole tuhande ning Erich sai laureaadiks. Samanimelise telesaate vahendusel said Erichu esinemisest osa vaatajad üle terve Nõukogude Liidu. 

1978. aastal asus Erich tööle Tallinna Sadama Haiglas (hiljem Tallinna Meremeeste haigla, nüüd Lääne-Tallinna Keskhaigla). Ametinimetusi on tal olnud mitmeid, ent kõik need on olnud seotud meditsiinitehnika hoolduse ja remondiga. 

Seal töötas ta kuni pensioninile minekuni alles hiljuti. 

Erich Udras tööl

FOTO: Erich Udrase erakogu

Erimeelsused partneriga

Maidu Sibul, Erichu lavapartner töötas laevakaptenina ning viibis seetõttu tihti pikalt merel. Erich pidi üks esinema, ent programm oli üles ehitatud kahele. 

Seetõttu võttis ta endale assistendiks ühe noore tüdruku, kellega koos tegutseti umbes aasta.

„Ta oli niuke pika kasvuga,» räägib Erich, „kandis pükse ja seisis nagu pulk. Ma ütlesin talle mitu korda, et muudame natuke sinu imidžit. See imidž ei sobi! Sa oled nagu pulk, aga minu juures see ei näe välja nii, nagu vaja.«

Ka teised olid Erichuga ühel meelel: „Paljud ütlesid mulle, et ütle talle, et talle need püksid ei sobi sugugi. Et parem oleks panna ilus kleit või midagi teist moodi... Et oleks ilusam!» Aga tüdruk ei kuulanud sõna.

Lõpuks Erichu kannatus katkes: „Aitab, ma ei hakka sinuga enam tegutsema, kuna sa ei kuula sõna!«

„Ah, ei olegi vaja,» teatas tüdruk ja lahkus.

Pärast küsiti tüdrukult: „Kuule, sa esinesid koos Erich Udrasega, seleta kasvõi üks trikk ära. Kuidas ta neid teeb?«

„Ma ei tea ühtegi trikki,» vastas tüdruk, „Ta ei näidanud mulle.«

Oma hinnangus on Erich karm: „Vot see näitab, kes on kes. Aasta aega teeb koos ja ta ühtegi trikki ei tea, ei mäleta!»  

ELU LAEVAL

1991. aasta maikuust kuni 2012 aasta märtsini töötas Udras mustkunstnikuna kruiisilaevadel Soomes, Rootsis ja Eestis, sõites Baltimaade ja Skandinaavia vahet.

Oma elust on Erich laevadel töötanud kuus ja pool aastat. Mitte muidugi järjest - pikim periood on olnud kolm kuud Sally Clipperi pardal. Enim etendusi on Erich andnud Georg Otsa pardal.

Ka Estonial töötas Erich mustkunstnikuna - tema järgmine vahetus pidi algama kaks nädalat pärast katastroofi... 

Erich Udras laeval

FOTO: Erich Udrase erakogu

Läbi raskuste Soome laevale

1991. aastal vahendas Ari Dubin Erichu Silja Albatrossile. Tegu oli Soome laevaga ning kui laevapere kuulis, et Erich ei räägi sõnagi Soome keelt, oldi valmis teda tagasi saatma: „Ei, siis ei sobi sugugi, siin peab soome keeles rääkima! Meil ei ole tavaline reisilaev, meil on kruiisilaev!«

Silja Albatross oli ehitatud rikaste jaoks, aga tema saatus ei olnud olnud sugugi nii õnnelik. Tal oli olnud mitu avariid ja ka tulekahju. Piletid olid väga kallid – Helsingist Stockholmi 2600 marka.  

Laevapere oli kindel, et Erich ei sobi, ent mustkunstnik palus võimalust: „Las ma proovin lihtsalt! Ma teen tasuta!»

Ka sellega ei tahetud nõustuda, ent reisijad olid juba rahutuks muutumas. Tagusid rusikatega vastu lauda ja nõudsid: „Programmis on ette nähtud mustkunstniku esinemine!«

Mustkunstnik, kes varem laeval töötas, oli Iisraelist ning juba ära sõitnud. Udras pidi tema asemele tulema, aga teda ei tahetud võtta.

Erich pakkus Arile uuesti välja: „Las ma lähen esinema, ilma rahata ju, noh!»

„Ah, mine!« oldi viimases hädas nõus.

Erich võttis kohvri, läks lavale, teretas ja hakkas kohe tegutsema. Esines pool tundi, ent publik ei tahtnud teda minema lasta – nii kõvasti plaksutati. Erich tegi veel 2-3 numbrit, aga teda ei tahetud ikka ära lasta. „Ma näitan viimase taikatemppu,» lubas Erich. Pärast viimast trikki tõusis publik aplausiks püsti.

Mehed läksid tagasi alla, kus nad varemgi istusid, ning laevafirma esindaja ütles: „Kuule, sobib küll!«

Ari kiitis takka: „No nägid, hän ei puhu soomet aga hän osaa esityma! (Ta ei oska soome keelt, aga oskab esineda).»

„Küll ta saab hakkama,« oli ka laevamees kindel.

„Küll ta õpib soome keele ka ära,» jätkas Ari kiitmist.

Erich õppiski - leidis laevalt ettekandja, kes rääkis nii soome kui ka vene keelt ja hakkas temalt tunde võtma. 

Möödus umbes kaks nädalat ja Erich kutsuti intendandi juurde välja: „Teate, teie peale on kaebuskiri!«

Selgus, et ühele reisijale ei meeldinud tema Vene odekolonn. Mõnda teist tualettvett Erichul aga ei olnudki.

Laevapere poolt kingiti mustkunstnikule suur karp - shampus, aftershave, odekolonn, lõhnaõlid, pesemisvahendid.

„Nüüd kasuta ainut seda,» öeldi kingitust üle andes, „Oma vene odekolonn viska minema!«

Nii Erich tegigi.

Läks veel umbes kaks nädalat mööda ja Erich kutsuti jälle vaibale.

„Mis nüüd?» mõtles ta murelikult, „Mul ei ole frakk väga uus, võib-olla on asi selles?«

Sellega oli ta juba kümme aastat esinenud ka. Ise-enesest veel korralik, aga mine tea – ehk ei meeldi Venemaa frakid ka.

Ja oligi jälle kaebuskiri – aga silma olid kraapinud hoopis Erichu särgid: „Tuleb meile esinema, endal seljas Venemaa särk!»

Erichule kingiti neli lumivalget Rootsi särki.

Kui Erich oli kolmandat kuud laeval toimus Venemaal augustiputš. Piirid olid kinni ja laeva ei lastud sisse. Laev seisis reidil ja kapten ütles: „Me saame teie jaoks spetsiaalselt elamisloa, teil ei ole vaja muretseda.«

„Mul on seal pere,» kartis Erich.

„Ei ole midagi,« kinnitas kapten, „Pere kutsume samuti välja. Võid rahulik olla, saad Soomes varjupaiga.»

„Ei, ma ei hakka varju minema. Mul on seal pere ja ma lähen tagasi,« jäi Erich endale kindlaks. 

Pärast seda hakati Erichusse hoopis teist moodi suhtuma. Kui ennem oli ta lihtsalt kolleeg, artist, siis äkitselt sai temast kõigi jaoks sõber. Põhjus oli lihtne – kolleegid said aru, et Erich ei ole inimene, kes jookseks ühelt poolt teisele.

Lõpuks öeldi talle: „Nüüd oled sa laevameeskonna auliige! Ükskõik millal sa selle laeva peale tuled, saad ilma rahata.»

Erich kasutaski võimalust, käis hiljem kaks korda Soomes. Oleks ilmselt rohkemgi käinud, aga laev müüdi edasi.

„Ma mõtlen, et võib-olla selle pärast müüdigi, et ma liiga palju ei sõidaks,« naerab Erich.

ESINEMISED TEISTES RIIKIDES

Mustkunstnikuametiga käis kaasas ka sage reisimine. Loomulikult on Erich üles astunud kõigis Venemaa suurimates linnades. Ainult Leningradi (Sankt Peterburgi) ei ole teda esinema kutsutud. Aga Kaasan, Harkiv, Tomsk, Omsk, Novosibirski… Kõik on läbi käidud. 

Baltikumi tsirkuseartistidega koos külastati muuhulgas Jaltat, Anapat… 

1987. aastal külastas Erich koos Filharmooniaga Murmanski (Arktika suurim linn), astudes üles Eesti kultuuripäevade raames. 

1989. aasta oktoobris külastas Erich Udras Zimbabwet ja Zambiat (Aafrika). Seal astus mustkunstnik üles tuuri „Nõukogude kultuuri päevad Aafrikas» („Дни советской культуры в Африке«) raames.

Erich Udras Aafrikas

FOTO: Erich Udrase erakogu

Ka meie lähinaabrite juures on Erich andnud palju etendusi. Arvukaim on kindlasti Soome – üle 100 esinemise, sealhulgas Helsingis, Poris, Lahtis, Kemios… Ent ka Rootsis antud üle 60 etenduse on muljetavaldav number. 

Ka Eestis ei olnud pikka aega kohta, kus Erich ei oleks esinenud. Nüüd on juba tekkinud mõned uued kohvikud ja restoranid, kuhu teda ei ole (veel) kutsutud.

Andekas õpilane

Erichul on olnud ka õpilasi, neist silmapaistvaim on Vadim Savenkov. 

Nad esinesid laevadel koos, Vadim tegi robotit ja tantsis breiki. Ükskord tuli ta Erichu juurde ja ütles: „Kuule, õpeta mulle mustkunsti. Ma tahaks siduda mustkunsti tantsuga»

Õppimist alustati väikeste esemetega trikkidest, mis nõuavad näpuosavust – mündid, pallid… Koos vaadati programm üle ja Vadim hakkas varietees ning laevadel mustkunstiga esinema. Mõnikord astuti ka koos üles.

Kui Vadim oli mõnda aega esinenud, osales ta Moskvas festivalil, kus sai enam kui 2000 osaleja seas kuuenda koha.

„Ta oleks saanud esimese kohagi,« on Erich kindel, „Aga tead, poiss esimest korda esineb ja kohe saab esimese koha – kõik olid vastu sellele. Aga ka kuues koht on väga hea!»

Täna esineb ja töötab Vadim Venemaal. 

MEELDEJÄÄVAMAD ESINEMISED

Kõige kuulsamaks inimeseks, kellele ta on esinenud, peab Erich ise Voldemar Pansot.  Talle tegi Erich muuseas oma kuulsat rõngatrikki ning võttis kella käe pealt ära. Panso elas Erichu esinemisse sisse innukalt nagu väike laps: „Ega ma ei ole totakas, ma saan kõigest aru. Aga mispärast ma sellest aru ei saa?« Esinemise aastat Erich ei mäleta. „See oli siis, kui ta veel elas,» kinnitab ta.

Seda, et inimesed püüavad mustkunstnikku trikkidele jälile saada, juhtub muidugi tihti. Kord läks Erich pärast esinemist sauna. Seistes ujumispükste väel sauna eesruumis, piirasid seitse naist ta sisse ning nõudsid trikki. Nad olid kindlad, et mustkunstnikul ei ole enam kuhugi oma asju peita.

Õmeti õnnestus Erichul naiste sõrmused jäljetult ära kaotada. Naised pöörasid Erichu isegi jalgadest kinni hoides pea alaspidi - ent tulutult.

«Ma vaatasin, et ühel naisel on suured, kohevad juuksed ja peitsin sõrmused sinna,» naerab ta ise.  

Erich on esinenud ka NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Aleksei Kossõginile. See leidis aset 1970ndatel Vene-Bulgaaria kohtumise ajal Gagras. Erich oli seal oma hea sõbra juures puhkamas. Igaks juhuks võttis ta ka oma mustkunstikohvri kaasa. Kuskil ta endale reklaami ei teinud, ent olles ühes pulmas mustkunsti teinud, hakati teda restoranidesse ja kohvikutesse esinema kutsuma. Tegu oli väikse kohaga, kõik tundsid kõiki.

Erich oli juba kuu aega puhanud ning äralennuni jäi 2-3 päeva. Et ta ei peaks liiga palju asju kaasas tassima, saatis ta oma mustkunstikohvri juba pagasiga Tallinna. Samal õhtul, kui kohver sai teele pandud, sõitis väravasse riikliku numbriga must auto.

Autost väljusid kaks mustas ülikonnas meest. Üks jäi auto juurde ootama, teine tuli hoovi ja küsis: „Kas te teate, kus on Erich Udras?«

Erich lamas aias olevas varjualuses ning sõi seintelt viinamarju. Mees mustas astus sisse, vaatas ja ütles: „No nii võib elada küll! Mustkunstnikud elavad väga hästi!»

Sõber lisas „Ta reisib siin ringi. Täna lamab siin, eile oli seal – näed, siin on kõik ära söödud!«

Mehed naersid korraliku kõhutäie ning asusid siis asja kallale: „Kas te saaksite homme õhtul esineda?»

„Teate, ma saatsin just täna kõik oma rekvisiidid ära,« teatas Erich, „Mul ei ole midagi.»

„Kirjutage, mida teil vaja on!« teatas ametnik.

„Aga kes seda saab?» imestas Erich.

„See ei ole teie asi!« ulatas ametnik paberi ja sulepea, „Kirjutage, mida teil vaja on!»

Erich mõtles veidi ja pani nimekirja kokku.

„Kui me saame kõik vajaliku, siis homme kell 7 on vaja esineda. Kell 5 tuleb auto ja ütleb, kas saate esineda või ei saa.«

Mitte kell viis, vaid kell kaks päeval oligi must auto jälle platsis. Autost ulatati Erichule kohver ja öeldi: „Loodame, et olete kell 6:45 valmis!»

Nii hämmastav kui see ka ei oleks, aga kohvris oli kõik vajalik olemas – ka Erichu kuulsad rõngad. Erich aga kirus ennast: „Ma loll ei mõelnud selle peale, et mul frakki ka ei ole ju!«

Õnneks oldi sõbraga ühte kasvu ning Erich leidis riidekapist nii ülikonna, kikilipsu kui ka kingad. 

Lubatud ajal oli must auto jälle platsis ning sõideti esinemiskohta. Erich astus lavale ning hakkas trikke tegema. Ühel hetkel märkas – esimeses reas istub NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Aleksei Kossõgin.

„Kohe läks selg märjaks,» tunnistab Erich. Sealt edasi hakkas Erich juba hoolikalt valima, mida ta räägib – päris kõike sellise publiku ees öelda ei tohtinud.

Kõike tuli teha natuke teisiti, kui algselt planeeritud. „Aga mul läks väga hästi,« on Erich rahul, „Plaksutati väga hästi.»

Erich ei ole kunagi huvi tundnud, kellele ta esinema peab. Paneb lihtsalt kuupäeva ning asukoha kirja, võtab oma kohvri ja läheb.  

„Ka siis, kui ma neile varastele esinesin – ma ei teadnud, kelle juurde ma lähen.«

Erich sõitis nimelt ühele oma arvututest esinemistest. Maja ümber oli pargitud suured, ilusad autod. Erich arvas, et tegu on rikkuritega, aga nii kui ta sisse sai ja nägi, kuidas külalised end ülal peavad, sai ta kohe aru, et tegu on varastega. Eneselegi üllatuseks oli Erich sattunud varaste kokkutulekule meelt lahutama! 

„Siis ma kohe hakkasin mõtlema peas, et mida ma näitan neile. No kuidas ma saan hakata vargapoisse õpetama?»

Mõned trikid võttis Erich kohe kavast välja – näiteks trikid rahaga – ja jättis alles ainult tavalisemad moondused.

„Pärast olin ma terve aasta mures, sest nad pidevalt helistasid. Kutsusid, et ma organiseeriks neile õppuse või kursuse ja lubasid väga hästi maksta.« Erich keeldus, ent naine juba kartis, et varsti tulevad ja teevad korteri paljaks.

Erich Udras 70

22. novembril 2009 tähistas Eesti mustkunstnike liit vanameister Erich Udrase juubelit suurejoonelise galashowga.

Üritus leidis aset Tallinna Linnateatri Taevalaval. Kohal oli nii kohalik mustkunstnike eliit kui ka esinejad Lätist, Leedust ja Soomest. Kokku astus 1,5 tunnise galashow raames lavale 10 illusionisti, kes kõik esitasid oma parima kava.

Kohal oli ka Reporter: 

Kui õhtuti (ja laevadel ka pikemalt) käis Erich mustkunsti tegemas, siis päevatööd tegi ta kogu aeg haiglas. Ega see muidugi lihtne ei olnud, ei talle ega ka ta perele. 

„Ma ei ole kunagi endale reklaami teinud,» ütleb Erich. Ta on nii palju esinenud, et terve Eesti tundis ja teadis teda.

Etendusi oli Erichul palju – mõnikord nädalas 7-8, aga mõnikord päevas 6 esinemist. Esinemiskutsetest loobuda on Erich alati kartnud: «Kui ütled ühe korra ära, siis teist korda sind enam ei kutsuta,» selgitab ta. 

Raha pärast ei ole Erich mustkunsti kunagi teinud, ikka huvi pärast. 

Erich Udras 80

Juba homme, 14. novembril kell 19.00 tähistab Erich Udras Mustkunstiteatris (Veskitammi 3, Laagri) oma kaheksakümnendat juubelit suurejoonelise galaetendusega. 

Tegemist on erakordse sündmusega, sest lisaks Erichule on laval Eesti mustkunsti paremik: Fred-Erik Johanson, Meelis Kubo, Charlekas, Andreas Jürimäe, Kevinski, Richard Kaarna, Richard Samarüütel ja Mikk Pärg.

Õhtut juhib mustkunstnik Ande ning etenduse seovad tervikuks juubilari memuaarid ja lood elust enesest.

Pileteid kahetunnisele etendusele on võimalik soetada Mustkunstiteatri kodulehelt

Esmaspäeval tegid mustkunstnikud Kanal 2 saates «Õhtu!» telerekordi - mitte kunagi varem ei ole Eestis ühes saates (veel vähem - otsesaates!) esinenud nii palju mustkunstnikke. 

Vaata, kuidas võlurid Pireti ja Roberti täielikku hämmingusse jätsid videost: