Multikastaari kummaline saatus: Loe, kuidas Sojuzmultfilmi titehäälne näitlejanna endale nii veidra ande sai

«Oota sa!» Zajets Foto: Kuvatõmmis

Ilmselt ei pea nõukaajal kasvanud ja elanud inimestele meelde tuletama kõiki neid lugematuid multikaid, mida omal ajal Sojuzmultfilmis toodeti: kuigi üha vähem, siis on siiani koguni käibel kõnekäände ja fraase, mis neist veel sahisevates telekates lõputult leierdatud lugudest pärit. Ilmselt mäletavad paljud une pealt veel ka hääli, mis multikates kõlasid – eriti aga üht.

Selleks oli eriliselt peenike titehääl, millega kõneles nii «Oota sa!» jänes (Zajets), Karlssoni-lugude Väikevend, unustamatu suurekõrvaline ning zooloogidele tundmatut liiki Tšeburaška ja veel paljud tegelased. Seesama hääl, mida selle imala armsuse tõttu omajagu kõhedakski võib pidada, laulis multikates ja muinasjutualbumitel laulukesi ning võis kohati sarnaneda samuti lapsehäälse Eesti oma nukunäitleja Ingrid Kivirähki («Tipp ja Täpp») peenikese tämbriga. 

Kes oli aga näitleja selle veidra hääle taga? See oli 8. detsembril 1929. aastal Peterburis sündinud Klara Rumjanova, kes vähem kui kuu aja pärast oleks saanud 90-aastaseks. Küll aga polnud naisel õnne elada isegi mitte 80-aastaseks: ta suri 2004. aastal rinnavähki, olles vaatamata oma unustamatule tööle ja erakordsele karjäärile täiesti üksik ning puruvaene. 

Propelleriga tüdruk, kes laulab nagu mees

Vastupidiselt igasugusele ootusele leiab inimene, kes hakkab peenikese häälega multikategelase jälgi ajama, eest lausa müstilise loo. 1947. aastal Moskvasse kolinud 17-aastane Klara oli vapustava lauluhäälega tüdruk, kes unistas vaid ühest: tõusta samasuguseks staariks nagu seda oli üle Nõukogude Liidu sensatsiooni vallandanud Ljubov Orlova. Ta suundus katsetele Tarkovski alma materisse ehk Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafia Instituuti (ÜRKI) ning just nii vastuvõtukomisjonile teataski. Silmapaistvalt andekas tüdruk võeti hoobilt vastu ning ta asus õppima kooli «Panso» ehk Sergei Gerasimovi käe all, kelle järgi kool hiljem nimetati. 

Teda hakati hüüdma «propelleriga tüdrukuks, kes laulab nagu mees», sest tema anne ei seisnenud siis kaugeltki mitte veel titehääles, vaid hoopis täiesti vastupidi: see uhke suure juukselehviga («propeller») neiu oli kontraalt ehk tal oli eriliselt madal hääl, millega ta suutis sõna otseses mõttes laulda nagu mees.

Ohtlik külmetus

Nagu toona kombeks, tuuritasid tudengid pidevalt mööda Moskva oblastit ning andsid kontserte, mis aga pani noorte tervise hirmsal kombel proovile. Klara, kel polnud pea üldse raha, kannatas siis ka pideva nälja käes, mis tegi olukorra veelgi hullemaks. Kooli talvisel tuuril juhtus see, mis juhtuma pidi: kurnatud tüdruk külmetas hirmsasti ning jäi kopsupõletikku, mis viis teda kuuks ajaks haiglasse. Hirmus põletik levis häälepaeltesse ning lootustandev lauljatar jäi täielikult oma häälest ilma. Õpingud sattusid ohtu ning õppejõud Gerasimov oli väga mures: tüdrukul olid ebatavalised häälepaelad (millest ka eriliselt madal hääl), mis ei paranenud nagu tavalised ning süvenes kahtlus, et ta ei saa kunagi enam laulda ja harjutada nii nagu varem. Järgmised pool aastat jätkas tüdruk küll õpinguid, kuid õpetaja käsul ei tohtinud ta piiksugi teha ning isegi mitte sosinal rääkida ning tal oli lubatud suhelda vaid kirjalikult. Õnnekombel vaikus aitas ning häälepaelad paranesid, ehkki mitte enam päris endiseks, ent juhtunud oli midagi kummalist.

Kisakõri nagu vastsündinul

1951. aastal osales Klara filmis «Maatohter», mille lavastas tema õpetaja Gerasimov. Ta kehastas noort naist, kes asub sünnitama – kusjuures see jäigi tema enam-vähem suurimaks rolliks kaamera ees. Huvitaval kombel aga oli tal filmis lõpuks kaksikroll: lisaks sünnitajale mängis ta ka sünnitatavat. Nimelt oli võtteaega vähe ning beebi, keda võttel kasutati, jäi keset võttemelu magusasti magama ega nutnud sugugi, kui helimehed selleks valmis olid. Siit saigi alguse Klara uus ja enneolematu karjäär: ta pakkus välja, et kisab ise nagu vastsündinu, sest tal olla tekkinud selline oskus. Nii kõlabki filmis lapse karjena Klara Rumjanova hääl. Jutud lapsehäälsest näitlejannast (rääkis ta, muuseas, täiesti tavalise häälega) läksid lahti ning 1953. aastal kooli lõpetanud noor näitlejanna töötas edaspidi Mosfilmis, mängides väiksemates rollides kaamera ees ning tehes häälnäitlemist. Sealt viis karjäär teda edasi Sojuzmultfilmi. 

Vaata stseeni ja kuula «lapse» nuttu alates 1:33:54:

Kehv iseloom rikkus karjääri

Naise kolleegid teavad rääkida, et Klara ei olnud mitte lihtsa iseloomuga tüdruk ning kuuldused tema bravuurist kõlasid kaugele. Õnnetuseks tegi ta ka mõned strateegilised vead seoses armusuhetega, mis tal mõistagi tekkisid teiste tähtsate filmininadega. Tulemusena sattus naine 50ndate lõpus «sisepoliitiliselt» ebasoodsasse positsiooni ning põlu alla, mis maksid talle tuleviku filminäitlejana. Laulja ning multikahäälena aga tegutses ta edasi ning elas kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni üsna rahulikku elu: ta ei abiellunud ega saanud lapsi, kuid oli pühendunud tööle ning oli sellega rahul. Siis aga kadusid endised võimalused, tema ema suri ning naine elas ihuüksi (tal ei olnud sõpru, sest keegi ei kannatanud temaga pikalt suhelda) vaesuses kuni surmani. Ka muutus naine 90ndatel kibestunud kommunistiks, kes muudkui liidu lagunemist taga nuttis, mis tema olukorda sotsiaalses mõttes ei parandanud. 

Vaatamata üsna haletsusväärsele eluloole aga jäi naisest miljonitele inimestele mälestus tema originaalse hääle kujul, mis äratab sellega koos kasvanutes alati erilise nostalgiatunde: