Suunamudija Kristjan viib meid sisuloojate tagatubadesse: alatud võtted ja pinged, aga raha on rohkem kui keskmisel eestlasel

Telesaate «Suunamudijate meistriklass» osaleja Kristjan Heinmets. Foto: Remo Tõnismäe

Tallinnast pärit Kristjan Heinmets (25) osaleb saates «Suunamudijate meistriklass» ja Elu24 uuris, kui palju võib «suunamudimisega» pappi kokku ajada ja kas tõesti hakkas ta «valgekraest tõsielustaariks».

Alustame millestki lihtsast. Räägi meie lugejatele endast.

Olen Kristjan, tulen Tallinnast. Olen majandusliku taustaga reisihuviline ning olen ka viis aastat välismaal elanud - Hollandis ja Taiwanis. Üldiselt olen inimene, kellele meeldib pidevalt uusi asju õppida ning tegeleda kõigega, mis annab positiivset energiat.

Mis sa seal välismaal tegid?

Õppisin ja töötasin. Võtsin kõik haridusest ja kogemustest, mis võtta andis ja selle eesmärgiga, et tulla siia tagasi ja seda kuidagi rakendada. 

Kui sa välismaale läksid, kas sul oli ka kindel plaan kunagi Eestisse tagasi tulla?

Mul oli pigem kindel plaan sinna mitte jääda. 

Millega sulle tegeleda meeldib?

Reisimine on miski, mis mulle alati meeldinud on. Praegu ma õpetan Euroopa koolis majandust gümnaasiumiõpilastele ja natukene tegelen ka turisminduses, projektipõhiliselt aitan turunduse, foto- ja videograafia poole pealt.

Kuidas sa õpetamiseni jõudsid? Kuidas sulle õpetajaks olemine meeldib?

Sellel on tore taust. Mina ise põhi- ja keskkoolis kõige lemmikõpilane ei olnud oma õpetajatele ja ma jõudsin päris mitu keskkooli läbi käia enne, kui ma oma diplomi kätte sain.

Tagantjärele mõeldes oli see täielik sigadus käituda niimoodi, aga teistpidi ma ka mõistan, miks nii käitusin. Tollel hetkel ma tundsin, et need asjad, mida mulle seal pakuti, absoluutselt ei huvitanud mind ja see polnud üldse see väljund, mida ma otsisin.

Tollest hetkest saadik on mul olnud tahtmine sarnases olukorras õpilasi kuskil koolis õpetada, et teha see, minu arvates tähtis, nende jaoks huvitavaks. Võtta see sama sisu, aga pakendada ja esitada teistmoodi.

See kool, kus ma praegu õpetan, on selles mõttes teistsugune kool, esiteks õppekava on ainult inglise keeles, 80 protsenti minu õpilastest on välismaalased. Seal on väikesed klassid ja minu aine on valikaine. Mingi anomaalia tõttu muutus see muidugi väga populaarseks pärast seda, kui ma seda õpetama hakkasin.

Mulle see väga meeldib, sest see on nii vastastikune õppimine - nende jaoks on see arendav, huvitav ja täpselt samamoodi ka minu jaoks.

«Valgekraest tõsielustaariks» - just nii on sind kirjeldatud. Mida sa ise sellest arvad?

(Naerab.)

Tegelikult mul on üpris professionaalne taust, ma olen õppinud rahvusvahelist ärijuhtimist ja olen töötanud päris formaalsetes keskkondades küll.

Näiteks olin mingi aja Beneluxi suurimas Hiltonis turundusosakonnas praktikant. Sealt sai alguse ka minu huvi foto- ja videograafia vastu. Põhiliselt tegelesin seal sotsiaalmeedia haldusega ning kõigega, mis meie hotelli digitaalses maailmas esile toob.

Jõudsin seal ka nõustada Euroopa taseme juhte nende isiklike sotisaalmeeida strateegiatega ning oma praktika lõpuks koostasin ka sotsiaalmeedia juhendi, mis jagati välja üle kolmekümnele hotelli sotsiaalmeedia haldurile.

Peale seda töötasin mõnda aega protsessijuhina muusikatööstuses, ühes väikeses artisti management agentuuris. Selle positsiooniga seoses oli ka väike seik, et kui hakkasin intervjuuks ette valmistuma ning uurima kelle-millega täpselt tegu, siis ühel hetkel selgus, et see on ühe minu lemmik elektroonilise muusika artisti management agentuur. See tuli igal juhul ühe suure positiivse üllatusena.

Viimane nö «valgekrae» positisoon oli mul äriarendajana ühes meditsiiniseadmete start-upis. See kogemus sealt on selles suhtes kõige võimsam, et puutusin kokku erinevate investoritega ja professionaalidega tervishoiu valdkonnas.

Telesaatest «Suunamudijate meistriklass» tuntud Kristjan Heinmets andmas intervjuud Elu24 reporterile. Tallinn. Foto: Remo Tõnismäe

Kust kohast tuli sul selline mõte võtta «Suunamudijate meistriklassist» osa?

Poolkogemata komistasin selle otsa. Ma kolisin juunis tagasi Eestisse ja siis mul hakkas selline taas-integreerumise programm. Otsisin töökohti ja ütleme, et ma olin väga valiv, et saaksin oma kogemust ja tausta võimalikult hästi rakendada.

Sellist kohta on Eestis mingil määral väga keeruline leida, mistõttu olengi võtnud ka põhjalikult aega, et leida see õige koht.

Ühel päeval tuli mulle aga castingu call kuskil ette, et kui oled positiivse ellusuhtumisega ja meeldib inimestega suhelda, siis tule castingule. Mõtlesin, et kuna see on varem hobikorras olnud väga vaheldusrikas asi, mida teha, siis miks mitte.

Läksin castingule, ma ei teadnud üldse, millega tegu on. Rääkisime hästi pikalt minust ja mulle juba müüdi maha idee, et ma võiksin saates päris kaugele jõuda ja siis, kui tuli see küsimus, et mis saade see üldse selline on, siis oli juba liiga hilja «ei» öelda.

Sa oled ka Taiwanis modell olnud. Kuidas see oli? 

Seal oli meeletult tore. Üks highlight oli näiteks see, kui meil oli nädalavahetusel Hongkongis pildistamine ühe online-kataloogi jaoks. Töö oli kella kuuest hommikul kella kaheni päeval ja ülejäänud aeg oli vaba.

Taksod, söögid ja kõik muu maksti kinni ja sinna juurde veel töötasu, mis oli muidugi väga korralik.

Eks seda küll mainiti, et sellega kaasnev avalik spotlight käib kaasas nii heas kui halvas.

Teine asi oli muidugi, et kuna Aasias on klubi promootoritega süsteem, viidi meid seal igal nädalavahetus klubidesse, kus meil oli kolmekümne teise modelliga oma lauad ning meie soovidele piire ei pandud. Selles mõttes oli see lõbus. 

See muidugi kahjuks või õnneks ammendas ennast väga kiiresti.

Kuidas üldse üks Eesti poiss satub Taiwani modelliks?

Pooljuhuse tahtel. Hollandi ülikoolis oli mul kohustuslik minna vahetusõpilaseks kuskile ja ma tahtsin minna kohta, mis oleks täiesti erinev meie lääne kultuuriruumist.

Euroopas olles olin ma selleks ajaks juba parasjagu reisinud. Kuna ma polnud varem Aasias käinud, siis ma haarasin sellest võimalusest kinni.

Mida su pere ja sõbrad arvasid sellest, et sa saatesse otsustasid minna?

Võib-olla nad kohe alguses ei saanud arugi, et millega tegu on ja mis asja ma nüüd tegema lähen. Öeldi «hea küll» ja «okei».

Nad olid neutraalsed. Ma arvan, et nad ei osanud väga midagi arvata sellest.

Kas mingit sellist reaktsiooni ei tulnud, et ära sa telekasse küll mine?

Ei, negatiivset ei olnud. Eks seda küll mainiti, et sellega kaasnev avalik spotlight käib kaasas nii heas kui halvas. See oli ainuke tagasiside.

See on ka selline hea nõuanne, mida meeles hoida.

Millal sulle endale kohale jõudis, et see reaalselt oma nime ja näoga sellisest saatest osa võtad? 

Eks ma muidugi kohe algusest peale andsin omale aru sellest. See ei ole väga prominentselt mul mõtetes olnud.

Miks ma ikkagi lõpuks selle «jah» sõna ütlesin ja miks mind see projekt huvitas, oli see, et ma nägin seal väga palju võimalusi selle taas-integreerumise protsessiga seoses luua uusi kontakte. 

See on väga kommertslik saade, kus me puutume kokku erinevate firmade ja erinevate inimestega, mis on ka minu taustaga inimese jaoks relevant. Lisaks pakkus see ka väga palju arenemisvõimalusi - just meedia, foto ja sisuloomise koha pealt. 

Samuti oli see ka väga self entertaining asi ka, et mina nagu nautisin kogu protsessi lihtsalt lõbu pärast.

Kas sa pead olema natuke edev inimene, et telekasse minna?

Ütleme nii, et see kindlasti ei ole inimestele, kellele ei meeldi tähelepanu. See kaamerate ees olemine ei ole igaühe jaoks ja igaüks ei tunne seal ka ennast mugavalt. 

Pigem oli positiivne see, et kui esimene ja teine saade eetrisse läksid, olin ma üllatunud, kui tore see tegelikult oli. Hea küll, mõni kord võetakse kontekstist välja mingisuguseid ütlusi või lauseid, aga see on lõpuks naljakas. See on okei, et nad seda tegid.

Minu arust on see küll ägedalt tehtud saade.

Kas teil tekkisid võistlejatega omavahel pinged ka?

Tekkisid-tekkisid, aga suhteliselt mõistlik punt inimesi oli koos ja need lahendati üsna kiiresti.

Kes on sinu jaoks suunamudija?

Selline inimene, kes erinevaid platvorme kasutades jõuab erinevate inimesteni ja väga efektiivselt väljendab mingisuguseid seisukohti, mis suuremas pildis suunavad inimeste arvamusi või mõtteid.

Kui oluline on ühe suunamudija jaoks välimus? Kas see mängib rolli?

Jah, kahjuks ma arvan küll, et see mängib rolli.

Tahes tahtmata see on lihtsalt selline psühholoogiline asi inimeste juures, et meile meeldivad atraktiivsed inimesed. Vahet ei ole, kui atraktiivne sa ise oled, see on kõigi puhul väga kehtiv asi. See on lihtsalt meie loomuse. 

See on kindlasti suur faktor, aga see ei pea tingimata nii olema. Ütleme, et populistlikus mõttes see tähtsam, aga tegelikult näen, et sisu osatähtsus hakkab aina suurenema.

Kas võib öelda, et sisuloojaks olemine on nagu täiskohaga töökoht?

Muidugi. See saab olla täiskohaga töö, sest seda mahtu ja neid tegevusi, mida sa selle töö ümber saad luua, on sisuliselt lõpmatuseni. 

Sa saad alati uusi asju õppida, sa saad alati rohkem teha, sa saad alati põhjalikumalt ettevalmistuda... Ent sellega seoses on ka oht, et kui sa teed täiskohaga, niimoodi, et sul ei ole mingeid stabiilseid sissetulekuid, mis vähemalt kataks ära su baasvajadused ja maksaks ära su arved, siis sa võid muutuda sellest sõltuvaks. Kui sa oled sellest sõltuv, siis on sul vähem valikuid ja kaob ära sõnaõigus. 

Kui su sissetulekud puhtalt sõltuvad sellest ja sa pidevalt elad ebastabiilses situatsioonis, siis vahepeal tuleb raskeid valikuid teha, mis tingimata ei pruugi sinu enda väärtustega kokku minna.

«Suunamudijate meistriklassi» saates osalev Kristjan Heinmets. Foto: Remo Tõnismäe

Kas me võime siis öelda, et kõik see, mida sa näed suunamudijat promomas, ei pruugigi alati tõsi olla? Ta ei pruugi seda toodet tegelikult üldse ise fännata?

Jah, ma ütleks, et seda on tihedamini, kui seda ei ole.

Sellega seos näen ma ka seda, et rohkem on hakanud tulema neid inimesi, kes suudavad seda tehes hoida väga reaalset rida ning endaks jääda.

Kas selle tööga teenib rohkem kui eestlase keskmine kuupalk on?

Oleneb, kui suure vaatajaskonnaga sa oled. Nii palju, kui ma olen kuulnud, on see Eestis täiesti võimalik. Teenitakse isegi märkimisväärselt rohkem kui Eesti keskmine kuupalk.

Viimasel ajal räägitakse üha enam sotsiaalmeedias vohavast võltslikkusest. Kas sa oskad ka mingeid selliseid alatuid võtteid näiteks tuua?

Ütleme, et seal tagataustal toimub väga palju asju, mida tavainimene ei näe, kui ta selles maailmas ei ole.

Näiteks on selline asi nagu Instagram pods. Põhimõtteliselt on need Instagramis grupeerunud inimesed, üldiselt sisuloojad, kes alustasid sellist käiku nö sõjana algorütmide vastu.

Algorütmid on inimeste reaktsioonide peale üles ehitatud. Kui sina näed pilti, siis sina kas paned laigi või ei pane. Need kõik asjad loevad ja annavad su postitustele jõudu juurde. 

Siis ongi nii, et nendesse gruppidesse kirjutatakse, kui keegi paneb uue postituse üles ja teised sealt grupist lähevad ja laigivad ning kommenteerivad, et jääks selline mulje, nagu see postitus oleks ägedam, kui see tegelikult on.

Mina ise ei ole üheski sellises grupis osalenud ja ma ei kavatse seda teha ka. 

Kas see on pettus sinu jaoks?

Kui on küsimus, kas see on päris või tehislik, siis see on tehislik. See ei ole päris reaktsioon, see ei ole päris kommentaar. See mandaat on midagi muud, kui see, et ta selle laikija ja kommeerija isiklikku akordi lõi sisemiselt. Pigem on see shady.

Midagi veel?

Huvitav asi oli ka see, et kui tuli välja, et on võimalik laike osta ja jälgijaid osta, siis meil siin saates jäid mõned välja, kuna kahtlustati, et nad on seda teinud.

Üks selline nö pöördstrateegia selle koha pealt on see, kui keegi ostab näiteks oma konkurendile jälgijaid, et neid hiljem mustata sellega, nagu nende konkurendid oleks endale ise jälgijaid ostnud.

Mina ütleks, et see on üks kõige alatumaid võtteid.

Hetkel osaled sa «Suunamudijate meistriklassi» saates. Millesed on su tulevikuplaanid? Kas sisuloomine jääbki su elu osaks?

Mulle pigem meeldib mõelda suurelt. Hobikorras ja aegajal on seda (sisu luua - toim) tore teha. Ütleme, et see on väga loov töö ja nõuab energiat päris palju.

Mulle endale meeldib väga organiseerida ning struktuure luua. Ma leian, et oleksin tänu oma rahvusvahelisele taustale, kriitilisele mõtlemisvõimele ja suure pildi tajumisele võimaline töötama kesk- või ühel päeval isegi tippjuhi positsioonil.

Kuna maailm on meie ümber üpris kiire muutuma siis ühtegi konkreetset plaani detailideni paika ei ole pannud ning luban nendel muutustel ka minu suunda mudida.

Mis on midagi sellist, mida tahaksid meie lugejatele veel öelda?

Olge kriitlised ja uudishimulikud. Tehke asju, mis tekitavad teis elevust ning toidavad teie hinge, muust üritage vabaneda võimalikult kiiresti.