Evi Carmichael on koolitüdrukust saadik armastanud joonistada ja maalida ja loodab, et tema teoste müügist kogutud raha aitab vähiga elavatel inimestel saada vajalikku tuge.
Carmichael oli 16-aastane, kui tema pere oli sunnitud 1944. aastal Tallinnast põgenema, seda kõigest päev enne Nõukogude Punaarmee saabumist tüdruku kodulinna.
Perekond alustas «õudset reisi» praegusesse Gdanski, kust Evi ja tema kaks õde saadeti edasi Poolasse Görlitzi.
Evi leidis Poolas tööd tehases, kuid õed käisid iga päev kohalikus raudteejaamas, sest soovisid meeleheitlikult saada rongile, mis viiks neid lõuna poole Šveitsi.
Veebruaris 1945 õnnestus kolmel Eestlasel rongile pääseda, kuid teekond katkestati mitu korda. Ühel hetkel rong peatus ja kõik reisijad sunnitud rongist välja tulema ja maha lamama heitma.
Evi sõnul kuulsid nad enda kohal kõva mootorite häält ja nägid läheduses leeke sähvimas.
Alles aastaid hiljem sai Evi aru, et nad olid tunnistajaks Dresdeni pommitamisele.
Evi veetis mõnda aega Konstanzi linnas Saksamaal, seejärel saadeti naine Schwenningenisse, kus ta töötas koos Eesti paariga, kes korraldas Prantsuse sõduritele kabaree-etendusi.
Noor tüdruk sai oma haridusteed jätkata Geislingeni koolis, kus üks väliseestlane oli avanud pööningul kunstistuudio.
Evi õppis maalimist Endel Köksi juures, kellest sai hiljem Rootsis tuntud kunstnik. Tüdruk müüs oma esimese roosa tsüklameni õlimaali maha kõigest 20 sigareti eest, kuid see oli tema jaoks õnnistus.