Baierist leiti luud, mis kuulusid ahvile, kellel olid inimese jalad, kuid orangutani käed

Kunstniku joonistus Danuvius guggenmosi'st

FOTO: VELIZAR SIMEONOVSKI/via REUTERS/Scanpix

Saksa Tübingeni Eberhard Karlsi ülikooli paleontoloogid leidsid Baierist luud, mille uurimine näitas, et need kuuluvad 12 miljonit aastat tagasi elanud ahvile, kellel olid inimeste jalgadega sarnased jalad, kuid orangutanidele omased robustsed käed.

Teadlaste sõnul täidab see luuleid tühimiku inimevolutsioonis, aidates mõista, kuidas meie väga kauged eellased hakkasid kahel jalal käima, teatab livescience.com.

Saksa paleontoloogid andsid eelajaloolisele ahvile teadusnimeks Danuvius guggenmosi.

Danuvius on keldi-rooma jõejumala Danuviuse järgi ja guggenmosi viitab Siggulf Guggenmosile, kes leidis fossiilsete luudega paiga.

Saksamaal Baieris leiti luud, mis kuuluvad 12 miljonit aastat tagasi elanud ahvile Danuvius guggenmosi'le.

FOTO: CHRISTOPH JAECKLE/via REUTERS/Scanpix

«See on intrigeeriv, et Danuvius guggenmosi oli korraga nii hominiid kui ahv,» sõnas uuringu juht Madelaine Böhme.

Teadlased tegid luude järgi kindlaks, et see inimtaoline ahv kaalus 17–31 kilogrammi. Isased olid natuke suuremad kui emased ja nende kogukonnas oli polügüünia ehk ühel isasel oli mitu emast.

11 miljonit aastat tagasi oli praeguse Saksamaa aladel, kaasa arvatud Baieris, kliima soojem. Piirkonda katsid lopsakad metsad, kus need ahvid elasid.

Böhme sõnul kuulus Danuvius guggenmosi iidsete ahvide drüopiteekuste hulka. Ta paks hambaemail viitab, et ta sõi kõvasid taimi ja vilju. 

Nende ahvide sõrmeluud ei olnud nii jämedad ja robustsed, nagu võiks oodata neilt, kes kasutavad käimisel käsi. 

Paleontoloogide sõnul näitavad leitud luud, et Danuvius guggenmosi liikus aeg-ajalt kahel jalal, kuid pikad ahvilikud käed võimaldasid tal puudel rippuda.

Teadlane uurimas Danuvius guggenmosi luid

FOTO: Christoph Jaeckle/AP/Scanpix

Ta püstist käimist hõlbustasid jalgade suured varbad, mis hoidsid osaliselt tasakaalu.

Böhme teatel sarnanesid selle ahvi õlaluud, lülisamba alaosa ja sääreluud varajaste inimeste luudele.

Teadlased arvavad, et see ahv ei eelistanud jalgu või käsi, vaid kasutas neid liikudes võrdselt, kuid ei ole selge, miks ta nii tegi.

Danuvius guggenmosi suured varbad hõlbustasid tal ka puudele ronimist. Neid läks tal vaja siis, kui ta põgenes näiteks mõne röövlooma eest.

«Danuvius guggenmosi suutis samavõrra hästi liikuda nii maapinnal kui puudel. Tänapäeva ahvid ja inimesed neid kahte korraga ei suuda. See ahv sai peita end puu tihedasse võrasse ja puudel edasi liikuda nii, et röövloom, tõenäoliselt mõni suur kaslane, teda ei märganud. Sellesse mikrokeskkonda kaslased, kes on samuti head puudel ronijad, tavaliselt ei järgnenud,» teatasid paleontoloogid.

Saksa teadlaste sõnul on Danuvius guggenmosi viimase aja üks tähtsamaid leide ning Baierist loodetakse veel eelajalooliste loomade fossiile leida.

Kunstniku joonistus Danuvius guggenmosi'st

FOTO: Velizar Simeonovski /SWNS.COM/Scanpix

Inimesi eristab lähimatest sugulastest šimpansidest, bonobodest, gorilladest ja orangutanidest see, et me liigume püstiasendis kahel jalal.

Kahel jala käimine vabastas esijäsemed ja see võimaldas võtta kasutusele mitmesuguseid elu hõlbustavaid abivahendeid. Kahel jalal käimise ja tööriistade kasutuselevõtu tõttu sai inimkond levida kogu planeedil.

Inimahvidel on pikad käed, mida nad kasutavad liikumisel, pannes käelabad maapinnale.

Näiteks šimpansid, bonobod ja gorillad kasutavad  kõndimisel käelaba, samas orangutanid kõnnivad rusikatel, mille tõttu nende keha kõigub küljelt küljele.

Enamik inimahve kasutab liikumismeetodit, mida nimetatakse brahhiatsiooniks ehk vibutuskulgemiseks.

Mitmed uuringud on näidanud, et inimesed arenesid neljajalgsest ahvist, kes kasutas liikumisel korraga nii esi- kui tagajäsemeid, pannes peod ja tallad maapinnale. 

Tagasi üles