:format(webp)/nginx/o/2019/11/04/12715003t1hba1b.jpg)
Eesti on väike, kuid meie riigis on palju andekaid inimesi, kes teevad suuri tegusid. Väikese rahvana elatakse omadele kaasa ja tuntakse õnnestumiste üle heameelt. Kataloonias pakkusid hiljuti eestlastele pingelisi hetki ja rallispordi ilu Ott Tänak ja Martin Järveoja, kes krooniti autoralli maailmameistriteks. Spordisündmusi kajastavad spordiajakirjanikud, kelle hääl ja esitluslaad aitavad olulisi sündmusi inimestele lähemale tuua ja eriliseks vormida.
Elu24 küsis tuntud spordiajakirjanikelt Aet Süvarilt ja Marko Kaljuveerilt, kas nad Kataloonia rallit jälgisid ja kuidas meie meestele kaasa elasid?
Aet Süvari: «Olin sel ajal, kui ralli viimased katsed käisid, käsipallikoondislastega tagasiteel MM-valikmängudelt Türgist ning seetõttu ei saanudki ise meie poiste triumfi jälgida,» rääkis Süvari.
Süvari ütles, et punktikatse ajal jõuti Iklas asuvasse söögikohta, kus kõik külastajad olid teleri ette kogunenud ja kui Ott Tänak ja Martin Järveoja finišisse jõudsid, kõlas spontaanne aplaus. Eestlaslikult vaoshoitud ja siiras.
Marko Kaljuveer: «Ikka vaatasin, ülekanded said organiseeritud ja jälgisin hoolikalt.»
Olete tihti ka kohapeal ja emotsioonid on selle tõttu intensiivsed. Kas võib öelda, et tunne on sarnane näitlejaga, kes vajab peale etendust aega nö rollist väljumiseks?
Aet Süvari: «Midagi nii olulist kui maailmameistritiitel ei ole mul õnnestunud ise kajastada, ega meil ju neid maailmameistreid ka ülemäära tihti sünni. Seda väärtuslikum ja kallim on iga selline hetk. Londoni olümpial sain kajastada Heiki Nabi hõbemedalivõitu. Mäletan seda kui üht erakordselt emotsionaalset momenti, mida on tagantjärele isegi raske sõnadesse panna. See on ühtaegu ülev ja pidulik, toob pisaragi silma, kuid samas nõuab keskendumist ja professionaalsust ka ajakirjanikult, et siiski jääda asjalikuks, et kogu toimunut sõnas või kirjas pärast täpselt edasi anda.»
Süvari lisas, et pärast emotsionaalseid võistlusi on kindlasti nö tühjaks väänatud tunne.
«Kas just rollist väljuva näitlejaga sarnane, ma päris öelda ei julgeks, aga kindlasti läheb aega, et taas kahe jalaga maa peale tulla,» ütles Süvari.
Marko Kaljuveer: «Olen olnud paljude suurvõitude tunnistajaks, näiteks Erki Noole 2000. aastal Sydneys saadud olümpiakuld või Gerd Kanteri Pekingi olümpiakuld. See on spordi võlu ja valu. Omad võidavad, spordikommentaator on seal juures, vahendab ja intervjueerib. Spordiajakirjaniku boonuseks on olla õigel ajal õiges kohas.»
«Spordivõistluste finaalid on ju sageli õhtusel ajal, seega tavaliselt läheb pärast emotsionaalseid hetki päris kaua aega, enne kui adrenaliin lubab magama jääda. Paraku juhtub sedagi, et need kogetud hetked pole rõõmsalt emotsionaalsed, vaid vastupidi, frustreerivad, kurvad, valusad, pettumuse, ärrituse või viha varjundiga. Ka sellest väljumine võtab aega ning selline meeleseisund nõuab ajakirjanikult samuti keskendumist, et jääda oma töös siiski professionaalseks,» rääkis Süvari.
«Tundeid ei tasu maha suruda, sest lõppude lõpuks on just tunded need, mis kõigil - nii sportlasel, ajakirjanikul kui ka poolehoidjal - on ühised ning nende jagamine aitab seda kogemust ühtemoodi tajuda ja taluda,» ütles Süvari.
Süvari lisas, et Tänaku ja Järevoja võit on ju meie kõigi ühine rõõm ja ilus on näha, kuidas see on nii paljud inimesed kokku liitnud. Õnnelikud on need ajakirjanikud, kes said seda vahendada ja rahvani tuua.
Marko Kaljuveer: «Kümme aastat tagasi osalesin Marko Märtini etappidel ja tegin siis ralliautodega kaasa ka kõik ralli teeninduspunktid. Vahendades spordisündmusi on ajakirjanik kogu protsessi sees ja pärast tööst rampväsinud. Kui spordisündmus peaks lõppema meie sportlaste võiduga, siis see ongi tänu.»
Kaljuveer lisas, et spordikommentaator on vahendajana osaline suures mängus ja see teebki selle töö põnevaks.
/nginx/o/2019/10/01/12613246t1h251a.jpg)