Kõik algas, kui pöördusin loetud päevad enne maratoni perearsti poole, sest Itaalias lubatakse rajale üksnes arstitõendiga jooksjad.
Perearst palus selleks EKG ära teha ja ise soovisin, et kui juba vastuvõtt, teeks igaks juhuks vereproovi ka ära. Hemoglobiininäidu pärast. Sellega on olnud halvasti mul viimased kümmekond aastat, mil näit järjepidevalt allapoole liigub.
Tulemused käes, kirjutas arst: «Ma ei ole spordiarst, aga sellise hemoglobiininäiduga maratoni joosta ei tohiks.» Hemoglobiin 100 (norm alates 117-153), rauadepoo kõigest 5 (norm 13-150). Tohter mulle tõendit mõistagi ei väljasta, kuivõrd kudede hapnikuvarustus on tema sõnul kehv ja jooksmisel tekkiv vedelikupuudus ohtlik. Trombioht lisaks.
Nüüd helistan ihutohtrile, sest kaks arvamust on parem, kui üks. Alustan oma juttu sellest, et paar nädalat tagasi jooksin hea enesetundega 25,5 km ja nädal enne seda poolmaratoni. Hästi valitud taktika teda juba ei veena ja temagi hindab hemoglobiinitaseme maratoni jooksuks ebapiisavaks.
«Aga mis päästaks, kui maratonini on vaid kolm päeva aega?,» uurin arstilt, kes on mind aidanud ka kõige täbaramates olukordades. «Aitaks vaid vereülekanne, aga selle teo eest istun hiljem Alaveri kõrvale pingile,» teatab ta naljatledes.
Rauanäidust lähemalt kirjutades, siis pean tunnistama, et ma ei ole päris käed rüpes istunud ja paremaid näitusid oodanud. Pigem olen enda teada ära proovinud kõik, mis võimalik. Lühikokkuvõte viimaste aastate panusest oma tervisesse: