Kertu Jukkumi jooksublogi: nii juhtub, kui perearsti keelust üle astuda ja Veneetsia palavuses korralik maraton joosta!

Naeratus pärast maratoni.

FOTO: Erakogu

Jumal ei teadnudki ette, et ma trenni teha ei jõua. Ehk oli see hea, säästis viimast. On üks rääkimata lugu, mis nüüd ausalt «ära räägin». Selle eesmärk ei ole eeskujuks olla, sest seda ma ei ole kaugeltki mitte. Pigem loodan leida abi kelleltki, kes on spetsialist või omab kogemust, mis võiks mindki aidata. 

Kõik algas, kui pöördusin loetud päevad enne maratoni perearsti poole, sest Itaalias lubatakse rajale üksnes arstitõendiga jooksjad. 

Perearst palus selleks EKG ära teha ja ise soovisin, et kui juba vastuvõtt, teeks igaks juhuks vereproovi ka ära. Hemoglobiininäidu pärast. Sellega on olnud halvasti mul viimased kümmekond aastat, mil näit järjepidevalt allapoole liigub. 

Tulemused käes, kirjutas arst: «Ma ei ole spordiarst, aga sellise hemoglobiininäiduga maratoni joosta ei tohiks.» Hemoglobiin 100 (norm alates 117-153), rauadepoo kõigest 5 (norm 13-150). Tohter mulle tõendit mõistagi ei väljasta, kuivõrd kudede hapnikuvarustus on tema sõnul kehv ja jooksmisel tekkiv vedelikupuudus ohtlik. Trombioht lisaks. 

Nüüd helistan ihutohtrile, sest kaks arvamust on parem, kui üks. Alustan oma juttu sellest, et paar nädalat tagasi jooksin hea enesetundega 25,5 km ja nädal enne seda poolmaratoni. Hästi valitud taktika teda juba ei veena ja temagi hindab hemoglobiinitaseme maratoni jooksuks ebapiisavaks. 

«Aga mis päästaks, kui maratonini on vaid kolm päeva aega?,» uurin arstilt, kes on mind aidanud ka kõige täbaramates olukordades. «Aitaks vaid vereülekanne, aga selle teo eest istun hiljem Alaveri kõrvale pingile,» teatab ta naljatledes.

Rauanäidust lähemalt kirjutades, siis pean tunnistama, et ma ei ole päris käed rüpes istunud ja paremaid näitusid oodanud. Pigem olen enda teada ära proovinud kõik, mis võimalik. Lühikokkuvõte viimaste aastate panusest oma tervisesse:

- Teostatud on korduvad uuringud välistamaks tõsiseid tervisehädasid, mis võivad madala hemoglobiininäidu kaasa tuua. Midagi ei ole leitud.

- Olen läbi proovinud kõik turul leiduvad rauapreparaadid – looduslikest siirupitest kangete tablettideni välja. Manustanud neid C-vitamiini, vase ja muuga, mis toitumisspetsialist ette kirjutanud. Lisaks olen tellinud soovituste põhjal imettegevaid rauapreparaate USAst, Inglismaalt ja Venemaalt. Tulemuseks on lühiajaline minimaalne muutus, kui sedagi.

- Tippsportlaste ihuarst võttis kord mind käsile ja süstis maksimumdoosi rauda otse lihasesse. Tuhar oli süstimisest sinine poolteist aastat ehk keha ei omastanud grammigi. Hemoglobiininäit püsis samal tasemel. Arst vangutas pead ja nentis, et pole midagi sellist varem veel näinud. 

- Tartu ülikooli juures töötav teadlane uuris lähemalt, kas minu puhul võib olla tegemist eelsoodumusega. Vastus kõlas: madala hemoglobiinile eelsoodumust ei ole. Pigem on tegemist anomaaliaga.

- Viimaks on kahtlustatud, et probleem on liha minimaalses või üldse mitte tarbimises. Arst kirjutas ette 50g seamaksa päevas kaks kuud järjest. Pideva okserefleksiga võideldes tarbisin toitu, mida jälestan. Tulemus nullilähedane. 

Minu rauatase on heal ajal 100, halval ajal 90. Doonorite nimekirjast kustutati mind juba aastaid tagasi ja paluti selles elus enam mitte kunagi tagasi tulla. Minu küüned ei kasva ja juuksed langevad salkudena. Vahel on jõudu, vahel ei ole üldse. Kõige keerulisem on hakkama saada keskendumisvõimetusega ning pideva külmatundega. 

Ühesõnaga on seis kehv ja olnud seda aastaid. Kõik üheksa maratoni, kolm arvestatavat mäge, pooltriatloni, suusamaratoni jne olen teinud selles seisundis. Ja mitte, et see oleks vabanduseks, aga koju konutama jäämine ei aita mind ammugi. 

Kui nüüd jooksma ei lähe, mõtlen end sada korda haigemaks – mõttejõul on erakordne jõud. Vahet ei ole, kas mõtlen mäetipust või haigusest. Saan kõik, mis pähe istutan. 

Rumal. Vastutustundetu. Väga halb eeskuju. Aga ma otsustan, et kui Veneetsias juba olen ja enesetunne on hea, lähen jooksen – vaheldumisi matkates, kui pulss liiga kõrgeks läheb. Kohe, kui enesetunne kehvaks muutub, ma katkestan. Selle plaani müün maha ka ihuarstile, kes nõuab, et pärast jooksu ta vastuvõtule ilmuksin. 

Veneetsiasse jõuame päev enne. Oleme hotelli bookinud stardialale lähedale Strasse. See on pigem eeslinn ja ei midagi Veneetsia erilisuse kõrval, aga starti on hommikul jalutada vaid kümmekond minutit. Expo asub siiski Veneetsia poolel ja kui stardimaterjalid käes, ei pea ma paljuks shopping-linnakusse ostlema minna. Ikkagi Itaalia. 

Alles hilisõhtul, mil poed suletakse, nõustun majutusasutusse suunduma. Teel sinna soetame räpstoitu, mida siin loetleda oleks liiast, kohati ka piinlik. Mulle tundub nüüdseks, et kui trumm on läinud, mingu pulgad ka ja söön ning joon mida iganes soovin.  

Põhja keeratud hedonism ei mõju unele hästi, aga seegi ei pane mind grammigi muretsema. Ärkan ajavahe tõttu juba kell 6 hommikul ehk liiga vara. Esimest korda elus söön enne maratoni tatrapudru asemel mida tahan. Kätte satub kuumast aurav croissant. Tass kohvi ja palju vett lisaks. 

Ilm on päikesepaisteline ja kuum. See on minu seisundis raskendav asjaolu ja ma ei alahinda seda. 

Stardialasse, ajaloolisse Villa Pisanisse jalutan ajavaruga. Selle ümber asuv park on hinnatud Itaalia kaunimaks. Tuhanded jooksjad on juba ees ootamas. Ärevust hinges ei ole, aga naeratus on naelutatud mu näole - selle hulluse pärast, mis mind ümbritseb. See on alati nii, kui maratonialale jõuan ja kõiki neid kirglikke inimesi, kes teab kust maailma otsast kohale lennanud, kohtan. Eesmärk kõigil üks – joosta 42 kilomeetrit, et finišis end maailma õnnelikuma inimesena tunda.

Riietumistelgis käib korralik sagimine. Kes vahetab riideid, kes määrib vaseliini kõikjale ja ma rõhutan: kõikjale. Ilmselt ei tule see üllatusena, et itaalased on avatud rahvas ega häbene midagi. Vaseliinised käed libisevad püksi ja selle vaatepildiga tuleb kiirelt harjuda. Vahend aitab hõõrdumise vastu, olgu täpsustuseks öelda. 

Mul on aga jalas uued püksid, mis avastan nüüd, et on juba katki. Küsin kõrvalseisjalt grammike vaseliini, et pükste alläär, mis kipub hõõrduma, kokku määrida. «Ciao bella,» kõnetab ta mind sügavalt silma vaadates ja jagab rõõmuga määret. Kõik need Giovannid, Alessiod ja Marcellod kipuvad siin sama tüütud olema, kui baaris või restoranis.  

Jooksjad valmistuvad maratoni hommikul.

FOTO: Erakogu

Start läheb kell 9.40 Veneetsia kanalite suunas. Päike on juba kõrgel ja ilm liiga soe. Joogipunkte peaks küll iga viie kilomeetri järel leiduma, aga kolmandaks kilomeetriks on mu janu väljakannatamatu. Joogipunkti jõudes joon pool liitrit kohapeal ja teise pool järgmise paari kilomeetri peal. Nüüdsest jooksen pudel käes. 

Melu rajal ja rajaääres on kaasahaarav. Vaated ilusad ning kõrvulukustavad kirikukellad saateks tekitavad üleva tunde. Hea, et tulin - olen mõttes endale tänulik.

Ainult kuumus töötab mu vastu, see tapab iga kilomeetriga ja järjepidevalt. Temperatuurinäit on nüüdseks +24 kraadi varjus, aga meie jookseme lauspäikese käes ja varjumisvõimaluseta. Poolmaratoni lõpetades olen joonud ligi kolm liitrit vett ega pole kordagi vetsus käinud. Toidupunktis pakutakse vaid banaani, apelsini ja küpsis. Ei midagi soolast, mille järele on nüüdseks väljakannatamatu isu tekkinud.  

Paar geeli, mis päev varem expolt ostsin on samuti lääge maitsega. Joon palju suudan. 

Kaasjooksjad viivad vahelduseks mõtted mujale. Olen sattunud terviseorganisatsiooni heaks töötava kamba sekka. Ligi 30 pealises jooksuseltskonnas on mitu inimest ratastoolis, paar haiget last nende seas. Jooksevad tervise heaks. Või tervisehädade vastu protsestiks. Igal juhul tundub, et samastun nendega täna. 

Jooksuseltskond tervist kogumas.

FOTO: Erakogu

Vahepealsed kilomeetrid on rasked: kuumus tapab, ilusad vaated puuduvad ja kilomeetrid venivad kui tatt. Esimest korda ma kahetsen, et arsti ei kuulanud, aga see mõte ununeb mul kiiresti.  

Minu lootuskiir peaks saabuma 30. kilomeetril, mil Rainer peaks ootama ees. Kinkisin oma võistlussärgigi talle ja keelitasin tädi Kertule toeks tulema. Natuke kahtlesin, kas ta ikka tuleb, aga seal ta seisab: juba 28. kilomeetriposti juures, et mu jooksukaaslaseks olla.

Lõpuni on jäänud 14 kilomeetrit ja nii pikka maad ei ole mu 14-aastane õelaps veel kunagi jooksnud. Luban, et kui lõpuni jookseb, saab uued jooksutossud. Tema kohalolust on palju abi ja ma mõistan taaskord: ta on üks mu elu parimaid «investeeringuid». 

Kaasjooksja Rainer enne starti.

FOTO: Erakogu

Ilusad mõtted lõpevad, kui jõuame sillani, mis ei lõppegi ära. «Kui pikk see kuramuse sild on?,» uurin kõrval jooksjalt. «Liiga pikk: kolm kilomeetrit,» teatab ta tülpinult vastuseks. Päike kõrvetab ja pulss on mul laes. Numbrit ma siin avaldada ei julge. 

Imelised vaated Veneetsiale.

FOTO: Erakogu

Teen nüüd vahelduseks kiirkõndi. Mitmed jooksjad on radade ääres kokku kukkunud ja kiirabil on käed tööd täis. 

«Varsti algab kõige ilusam jooksulõik ühes 14 sillaga,» luban nüüd Rainerile, kes on vaimustuses Veneetsia ilust. Kohe on lõpp - luban ma iseendale. Pulss on kõrgel laes.

Olen nüüdseks joonud enam kui viis liitrit vett ja ei ole endiselt kordagi vetsus käinud. Geele ma tarbida enam ei suuda, magusaid suupisteid söögipunktis ammugi mitte. Tahaks seljankat ja soolakurki, äärmisel juhul. 

Kogu ümbritsev ilu, kaasaelav rahvamass röövivad kogu tähelepanu ja Rainer teeb tempot. Mina kohe tema järel ja olen hetkel kahevahel: kas nutta või naerda, aga igal juhul rõõmust. Tunnen, et oleks rohkem tahtnud, aga mõistan ka, et täna polnud õige aeg. Finiš on emotsionaalne ja meeldejääv. Nagu ikka. Rainer on jooksust nii vaimustuses, et uurib võimaluste kohta järgmisel maratonil kaasa joosta. Vanuse tõttu jääb see plaan hetkel katki, aga miks mitte poolmaraton ühiselt ette võtta. Uued tossud teenis ta auga välja. 

Tehtud! Elu kümnes maraton on tehtud Veneetsias.

FOTO: Erakogu

End jooksul sedavõrd tagasi hoides on üks suur pluss – ükski lihas ei valuta ja pidu ühes hõrgu Itaalia toiduga heas seltskonnas saab kohe alata. Ma ei hoia end grammigi tagasi ja me võtame parima osa Veneetsiast ühes kogu selle võluga.

Mis edasi? Ma ei kirjuta siin, et rumalusega kiidelda. Ma kirjutan tegelikult, et paluda abi. Kui Sa omad teadmisi või kogemusi ja oskad mind madala hemoglobiini probleemi juures nõustada, aidata kodumaal või välismaa, siis palun võta minuga ühendust: kertu.jukkum@gmail.com.

Jooks kindlustab mulle õnnetunde, seega ma jooksen edasi. Ühel päeval teen Ironmani ja võib-olla turnin Everestil. See tähendab, et pean tervise korda saama. Olen valmis olema katsejäneseks, näidispatsiendiks või milleks iganes, aga palun päästa mind, kui oskad. Ma ei jõua enam jõuetu olla.

Uus eesmärk kõlab: hemoglobiininäit 130 ja siis maraton. 

PS! Tohtrid, kes te mind jooksmast keelasite, ma austan Teid ja Teie tööd väga. Mina lihtsalt olen halb patsient, kes ei oska haige olla. Palun vabandust. Kui Te soovite nüüd patsienti vahetada, siis mõistan täielikult. 

Tagasi üles