Kinosangari piinad: saatuse käest julmalt peksa saanud Liam Neeson uputab end töösse ja alkoholi
/nginx/o/2020/11/14/13475546t1hd096.jpg)
3. november 2019, 16:10
Liam Neesoni (67) näitlejakarjäär kestab praeguseks juba üle nelja aastakümne. Katkematult tele- ja filmiekraanidel sangareid kehastanud Neesoni eraelu pole aga kaugeltki helge.
Neeson on tööd rabanud näitlejana tele- ja filmiekraanidel alates 70ndate lõpust. Viimase 41 aasta sisse mahub ainult neli aastat (1982, 1997, 2001 ja 2007), kus Neeson ei ole teinud kaasa üheski tele- või filmiprojektis.
Isafiguure ning kangelasi kehastava Neesoni eraelu on aga viimased kakskümmend aastat saatnud sellised piinarikkad katsumused nagu eluohtlik õnnetus ja abikaasa ootamatu surm.
Neeson sündis 1952. aastal Põhja-Iirimaal ja kasvas üles katoliiklikus perekonnas. Noorena töötas Neeson veokijuhina, arhitekti assistendina ning amatöörpoksijana. Hiljem õppis mees õpetajaks.
Õpetajakarjäär jäi Neesonil lühikeseks, sest mehel tekkis ühe õpilasega konflikt. 15-aastane noormees hakkas Neesonit noaga ähvardama ning tulevane näitleja lõi teda rusikaga näkku. Pärast seda mõistis Neeson, et temas ei ole õpetajale vajalikke omadusi.
Nõnda tegigi 1976. aastal Neeson algust hoopis näitlejakarjääriga ning viis aastat hiljem sai mees läbimurderolli filmis «Excalibur».
Neeson on neljakümne aasta jooksul teinud 131 rolli, sealhulgas filmides nagu «Schindleri nimekiri» (1993), «Rob Roy» (1995), «Hüljatud» (1998), «New Yorgi jõugud» (2002), «Armastus on see...» (2003) ja «Batman alustab» (2005).
Oma ainsa Oscari nominatsiooni teenis Neeson 1994. aastal Oskar Schindleri kehastamise eest ajaloolises filmis «Schindleri nimekiri». Selle ja lisaks veel kahe rolli eest kandideeris Neeson ka Kuldgloobusele.
2008. aastal sai tema karjäär sisse uue hoo. Neeson mängis filmis «Röövitud» endist spiooni, kelle tütre kurjategijad röövisid. Märulifilmile on tehtud kaks järge aastatel 2012 ja 2014.
Enne abiellumist oli Neesonil päris mitu tuntud kallimat. 1981. aastal kohtas ta «Excaliburi» filmivõtetel Helen Mirrenit, kellega Neeson oli koos viis aastat.
Spekuleeritakse, et Neesonil oli 35-aastaselt (1998. aastal) ka lühike suhe Ameerika näitlejanna Julia Robertsiga, kes oli toona oli kõigest 19-aastane.
Mees oli enne abiellumist ka lühemat aega suhtes Brooke Shieldsiga ning Neesoni on romantiliset seostatud ka Barbara Streisandiga.
1993. aastal tegi aga Neeson oma lavadebüüdi Broadwayl ning kohtas oma tulevast abikaasat, briti näitlejat Natasha Richardsoni. Nad abiellusid aasta hiljem ning järgneval kahel aastal sündis paarile kaks poega, Michael Richard Antonio ja Daniel Jack.
Järsku hakkas aga näitleja eraelu karjääri taustal lagunema. 2000. aastal elas Neeson üle eluohtliku mootorrattaõnnetuse, kus mees murdis oma vaagnaluu. Tänini keeldub näitleja vastu võtmast rolle, kus ta peaks mootorrattaga sõitma.
Üheksa aastat hiljem läks Neesoni abikaasa Richardason, keda eestlased teavad filmist «Nagu kaks tilka vett», suusatama. Naine kukkus õnnetult ja suri haiglas saadud peavigastusse. Neeson jättis pärast naise surma tugeva mulje, öeldes, et tal ja tema perel läheb hästi. «Ausalt öeldes, elame üks päev korraga,» lisas ta lühidalt.
Viis aastat pärast oma naise surma tunnistas Neeson, et hakkas pärast abikaasa surma liigselt jooma. Mees tühjendas aastaid igal õhtul kaks kuni kolm pudelit veini.
Lisaks on Neeson avaldanud, et tal tekkis enda mootorrattaõnnetuse järel valuvaigistite sõltuvus. Oma sõltuvustega elas Neeson töö kõrvalt vaikselt ja privaatselt kuni 2014. aastani. Just siis otsustas Neeson sõltuvustest ja alkoholist loobuda.
Samal aastal otsis abi ka Neesoni vanem poeg Michael. Ema surma ajal 13-aastane Michael hakkas varakult sarnaselt isaga kõvasti jooma ning tema elu veeres allamäge. Oma paranemise eest tänas Michael isa ning tema tööeetikat, mis inspireeris lõpuks ka teda joomisest loobuma.
2018. aastal muutis Michael oma perekonnanime ema auks Richardsoniks. «Ta tahtis ema lähedal hoida, sest ta oli erakordne näitleja. Täiesti erakordne,» kommenteeris Michaeli emapoolne vanaema, Oscari-võitjast näitlejanna, Vanessa Redgrave.
Selle aasta algus pole Neesonile samuti kerge olnud. Aasta alguses suri näitleja õepoeg peavigastustesse, mis ta 2014. aastal kuue meetri kõrguselt kukkudes sai.
Kuu aega pärast õepoja surma sattus Neeson meedia tähelepanu alla ebasobiliku ülestunnistuse pärast. Neeson promos parasjagu filmi «Külm tagaajamine» ning rääkis intervjuu aja loo sellest, kuidas ta kõndis mustanahaliste rajoonis sooviga kellegi peal oma viha välja elada.
Neeson selgitas, et talle lähedast inimest oli vägistanud mustanahaline mees ja temas lõi välja ürgne instinkt. «Ma käisin seal neli või viis korda,» täpsustas Neeson oma tegu. Kõik see juhtus nelikümmend aastat tagasi ja Neeson tunnistas, et oleks käitunud samamoodi, kui vägistaja oleks olnud valgenahaline.
«Kui ta oleks öelnud, et see oli iirlane, šotlane, inglane või leedukas, ma tean, et sellel oleks olnud sama tagajärg,» kinnitas Neeson.
Intervjuu tekitas aga paljudes pahameelt ning Neeson tembeldati rassistiks. Näitleja pidi enda kaitseks välja astuma ja kinnitama, et ta ei ole rassist. Pärast seda pole Neeson öeldut rohkem kommenteerinud.
Kuid tundub, et eluohtlik õnnetus, abikaasa kaotus, alkoholisõltuvus ega meedikära pole Neesonit peatanud. Tal on igal aastal käsil mitu projekti ning isegi praegu antakse viimast lihvi ja tehakse ettevalmistusi kuuele filmile, millega Neeson on seotud.
Tundub, et seitsmekümnele lähenev Neeson ei plaani niipea karjäärile punkti panna, isegi, kui mehe välimus hakkab vaikselt väsimuse märke näitama.