Aga kuhu nad häda teevad? Lugu maratonide piinlikust küljest, mis suurde telepilti kunagi ei jõua

Kui sotsiaalmeediast võib pärast rahvamaratone leida vaid ilusaid pilte rahulolevalt naeratavatest jooksjatest, siis rajal tegelikult toimuv pole kaugeltki nii lilleline ja sünnis. 

Esimeste eestlastena Deutschland Klassikeri nelikmaratonide võistluse läbinud telenäod Heelia Sillamaa ja Madis Kimmel rääkisid «Õhtu!» saates ausalt sellest, mis toimub maratoniradadel enne finišit tehtud rõõmsaid pilte.

Jooksu ajal geelide söömisest tingitud oksendamine, keset rada pissimine, ropendamine, paanikahood ja omaette laulmine on vaid mõningad näited sellest, kuidas pikkadel maratonidel inimeste käitumine muutub. 

«Mul oli ujumismaratonil see mure, et kui ma treenisin, ei tulnud mul kordagi pissihäda, aga maratonile minnes muidugi tuli. Olen keset järve seal ja lihtsalt ei suuda pissida. Ma karjusin siis üle selle järve eestlastele «Palun aidake, ma ei saa pissida,» ja üks meie tiimist, tore härra, ujus siis mu kõrvale ja üritas mind rahustada,» meenutas Heelia Sillamaa ujumismaratoni seiku.

«Rattas on niimoodi, et vilunumad mehed panevad hoo pealt,» selgitas Madis Kimmel, kuidas hädasid rattamaratonidel lahendatakse.

Frankfurdi kesklinnas toimunud jooksumaratonil tunnistas Heelia Sillamaa aga oma silmaga seda, kuidas üks mees ei viitsinud isegi rajalt pissimiseks lahkuda ja kergendas end peaaegu keset tänavat. 

«Ma valisin ühe Fiat Punto ja Ford Siesta vahelise puu,» meenutas telenägu Madis Kimmel, kuidas tema säilitas jooksumaratonil siiski viisaka käitumise.

Lisaks füüsilistele hädadele kimbutavad maratoonareid muidugi ka vaimsed raskused. Nii rääkis Heelia sellest, kuidas jooksumaratonil hakkas tal 35ndal kilomeetril peas ketrama mõte, et ta saab kohe südamerabanduse. Nii otsustas ta omaette laulma hakata, et mõtted mujale saada. Laulmine aitaski paanikast välja tulla. 

Vaata videost lähemalt, milline on maratonide reaalsus!