Kas natside müstiline skelett võis kuuluda muistsele Eestimaa sõdalasele?

Inimskeleti väljakaevamine. Pilt on illustreeriv Foto: Esben Hansen/PantherMedia /Scanpix

Aastakümneid on arheoloogid üritanud teha kindlaks, kes oli see 10. sajandil surnud mees, kelle skelett leiti 1928. aastal Praha lossist ning mida nii natsid kui nõukogude võim kasutasid oma propaganda eesmärgil.

Skeleti leidis Ukraina arheoloog Ivan Borkovski, kelle kirjapandu kohaselt oli tegemist sõjamehega, kes oli maetud tseremoniaalselt, vahendab bbc.co.uk.

Ta oli maetud koos relvadega - mõõga, nugade ja kirvega. Jalgade juures oli puidust anum, millist tavaliselt kasutasid viikingid oma tseremooniatel.

Borkovski andmetel oli sõjamehe mõõk väga eriline. Eelkõige oma pikkuse poolest, sest see oli natuke vähem kui meeter pikk.

Mõõk ja kilp. Pilt on illustreeriv Foto: Matthew Benoit/PantherMedia/Scanpix

Mõõka hiljem uurinud Tšehhi teaduste akadeemia ajaloolase Jan Froliki sõnul oli see 10. sajandi mõõk väga hea kvaliteediga.

Ta lisas, et sellist tüüpi mõõkasid kasutasid eelkõige Põhja-Euroopa viikingid, kuid neid on leitud ka sakside ja anglite haudadest.

Müstilise skeleti leidnud arheoloog Borkovski oli põgenenud Venemaal möllanud kodusõja (1917 – 1923) eest Tšehhi, kus sai tööd Prahas rahvusmuuseumis. Kuna ta oli välismaalane, siis ei lubatud tal skeleti leidmise kohta teadustööd avaldada.

Natsid okupeerisid 1939. aastal Praha ja said sellest skeletist teada. Natsiarheoloogid hakkasid levitama teooriat, et tegemist on puhtaverelise viikingiga, sest see sobis natside rassipuhtuse teooriaga.

Natside arvates olid muinasskandinaavlased ka nende esivanemad ning neil oli õigus nende maadele ja pärandile.

Natsid sundisid koonduslaagriga ähvardades arheoloog Borkovskit avaldama teadustöö, milles ta «kinnitas», et saksa rahvas on seotud viikingitega.

Viiking. Pilt on illustreeriv Foto: Corey Ford/PantherMedia /Scanpix

Pärast Teist maailmasõda sattus Borkovski töö nõukogude võimude kätte ja arheoloog pidi oma töö sisu muutma nii, et see oleks kooskõlas nõukogude propagandaga.

Borkovski uue teksti kohaselt kuulus see skelett slaavi Přemyslite dünastia liikmele. See dünastia valitses Böömimaal 400 aastat kuni 1306. aastani. Böömimaa on praeguse Tšehhi Vabariigi läänepoolseim piirkond, moodustades kaks kolmandikku riigi pindalast. 

Borkovski uus teooria meeldis nõukogude võimudele ja teda ei saadetud sunnitööle.

70 aastat hiljem tegeleb selle skeleti saladuse lahendamisega tšehhi ajaloolane Jan Frolik, kelle sõnul on kindel, et skelett kuulub sõdalasele, kes ei ole kindlasti pärit Böömimaalt, kuid kes kuulus eliiti.

Skeleti hammastele tehtud strontsiumi radioaktiivsete isotoopide uuring näitas, et see mees oli sündinud ja kasvanud Põhja-Euroopas, kõige tõenäolisemalt Läänemere ümbruse aladel Taanis, Rootsis või Eestis.

«Läänemere ümbruses elas mitmesuguseid hõime, seega ei saa kindlalt öelda, et ta oli viiking. 10. sajandil elas Läänemere ääres germaani hõime, skandinaavlasi, soomeugrilasi, balti hõime, slaavlasi ja teisi,» selgitas ajaloolane.

Luude uurimine näitas, et see põhja sõdalane oli surres umbes 50-aastane. Ta saabus millalgi 10. sajandil Läänemere äärest Böömimaale, kus ta tõenäoliselt asus Böömimaa esimese hertsogi Borivoj või tema poja Spytihnev I teenistusse.

Borivoj I peetakse Přemyslite dünastia rajajaks.

See dünastia ehitas ka Böömimaa südamesse Praha lossi. Kuna võõramaa sõdalane maeti sellesse lossi, siis pidi ta sealses õukonnas olema tähtsal positsioonil.

Mõistatuslikku skeletti uurivad ka Briti Bristoli ülikooli ajaloolane Nicholas Saunders  ja Soome Helsingi ülikooli ajaloolane Volker Heyd, kes tegelevad skeleti DNA-uuringuga, et täpsustada selle mehe päritolu.

Saundersi sõnul ei saa veel öelda kindlalt, et ta oli viiking või slaavlane, pigem oli ta omaks võtnud mitu kultuuri.