Urmas Tali püüab Soomes targaks saada

Urmas Tali. Foto: Toomas Huik.

Mullu sügisel kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja võrkpalli Soome meistriliigasse peatreeneriks palgatud võrulane Urmas Tali (38) näeb põhjanaabrite juures head võimalust edasi areneda. Asunud Joensuu võistkonna Mutala Riento etteotsa, ihkab ta oma hoolealused enneolematusse kõrgusse tõsta.

 

Mida kujutab endast Mutala Riento?

 

Klubil on väga pikk ajalugu, ta on ligi 20 aastat mänginud Soome erinevates liigades. Alustanud omal ajal V liigast, on ta järjepideva töö tulemusena järk-järgult ülespoole tõusnud ja on viimased viis aastat mänginud Soome meistriliigas.

 

Enne Soome siirdumist juhendasid Eesti tippklubi Tartu Pere Leiba, veel enne seda Schenkeri liiga alaossa kuulunud Võru VKd. Kuhu asetaksid nendega võrreldes oma praeguse klubi? 

 

Võrul Soomes esimese kuue hulka asja ei ole, Pere Leib võiks tõenäoliselt nelja-viie parema hulgas mängida (Riento on Soome meistriliigas avaringi järel 6. – toim). Tegu on siiski kahe täiesti erineva võrkpallikultuuriga, seetõttu päris kõike võrrelda ei saa.

 

Enne hooaja algust seati sulle eesmärgiks viia klubi Soome meistriliiga kuue parema hulka. Seni oled sellega hakkama saanud.

 

Koht on suhteliselt OK, aga neljanda ja 11. koha vahe on vaid viis punkti. Teises ringis tuleb seega väga kõva andmine ja iga punkt on väga oluline. Samas ei ole kuues koht peale mängitud mänge enam nii utoopiline kui ma alguses kartsin.

 

Kui palju on Rientos professionaalseid pallureid?

 

Meil on kolm professionaalset sportlast: Pärnust pärit Meris Merisaar, Kuuba juurtega soomlane Jimmy Hernandez ja Venezueela diagonaalründaja Ismael Ramos. Ülejäänud kaheksa meest on töö ja kooliga palju rohkem seotud kui võrkpalliga.

 

Kui suur on Eesti ja Soome võrkpallurite palgavahe?

 

Täpseid palganumbreid ei oska öelda, küll tean seda, et Soomes on palju olulisemad lepingutesse sisse märgitud lisad - päevasöök, üür, edasi-tagasi sõidupiletid jne. Kõik see, mis on Eestis pisiasjad, kuid mille eest Soomes maksma ei pea.

 

Mis ikkagi sind Soome viis?

 

Raha pärast ma seda asja ette ei võtnud, sellest tulenevalt läksin suhteliselt kiirele kompromissile ja rõhusin pigem sellele, et kõik minu nägemust mööda võistkonna ülesehitamiseks vajalikud asjad olemas oleksid. Proovin heaks saada ja palju tarkust omandada.

 

Kuidas oled treeneritöö kõrvalt lahendanud pereelu?

 

Pereelu pool lahenes suhteliselt hästi. Pere on Soomes kaasas, ilma selleta polekski ma Soome läinud või oleks seal tõenäoliselt lolliks läinud. Pille on kohalikus algkoolis abiõpetaja ametis ja seoses sellega saime Marta ilusasti lasteaeda. Jürgeni kooliasjad lahenesid augusti alguses ja ta käib nüüd oma elamupiirkonna põhikoolis sisserännanute klassis. 

 

Paljud asjad loksuvadki iseenesest paika, kolm hooaega varem sattusid ka Tartusse Pere Leiba treenima justkui paljude asjade kokkulangemise tulemusena. Kas Võrus läks umbseks?

 

Treeneritöö juurde käib põhjalik mänguks ettevalmistamine ja kohati tundus, et ei tule enam midagi uut. Need võistkonnad, kelle vastu mängisime, olid läbi ja lõhki teada ning kõik sõltus vaid sellest, kui heas vormis me parasjagu olime. Ühtepidi hakkas vesi tõepoolest seisma jääma, aga teistpidi otsisin endale ka ise väljundit. Õnneks sai mujaleminekust asja. Treenerina oli Võru periood kõige pikem, ent ka kõige raskem, kuna oli vaja kõigi asjadega hakkama saada. Kui pikaks kujuneb minu Soome-periood, sõltub paljugi sellest, kui hästi või halvasti meil kevadel läheb. Kui jõuame peale põhiturniiri kuue hulka ja saame otse koha veerandfinaali, on kõik OK, see oleks klubile tubli samm edasi. Kuigi Riento mängis ka mullu hea põhiturniiri, jäädi lõpus ikkagi napilt esikuuikust välja.

 

Treeneritööga käivad kaasas suured pinged. On selles suhtes vahe, kas töötada Eestis või Soomes?

 

Ei tahaks Eesti ajakirjanduse kohta halvasti öelda, aga see, kuidas treenereid ahju pannakse, on minu jaoks kummaline. Ma ei usu, et ükski treener oleks nõus tegema ajakirjanikutööd, aga kohati hakkab tunduma, et ajakirjanikud tahavad hirmsasti treeneritööd teha. Eesti ja Soome kõige suurem vahe ongi see, et isegi kõige kehvemini mängitud mängust proovitakse otsida midagi positiivset ega tegelda iseenda halvasti läinud asjade ilmselge läbipuurimisega - millega treener peab nagunii tegelema. Loomulikult peab kõigest rääkima, aga minu arust ei peaks kõigest kirjutama. On ju olemas mingisugune eetika. Soomes olen mängujärgsetel pressikonverentsidel asjadest palju räigemalt rääkinud kui nad hiljem pressi või kodulehele jõuavad. Eestis on pigem vastupidi. Ka Soomes on pinged, aga need on sportlikud.

 

Nii et kõik sõltub ikkagi ühiskonna tervisest?

 

Täpselt nii. Meie mängude ajal on maja koguaeg suhteliselt täis. Vaatamata sellele, et linnas on meistriliiga korvpall, esiliiga jäähoki, nii meeste kui naiste meistriliiga saalibändi, esiliiga jalgpall – ühe sõnaga täielik spordilinn. Jäähokit käib vaatamas 3500 inimest, korvpalli 1500 inimest, peale selle mahub veel 600 inimest ka võrkpalli vaatama. Õhkkond on palju tervem -  sõltumata sellest, kuidas mäng lõpeb, pakutakse kohvi ikka. Sport on üks osa elust, kuid seda ei võeta niimoodi, et kui midagi juhtub halvasti, siis on see millegi lõpp. 

 

Aigor Kaibald jõudis kogu kriitika, vastuseisu ja ilkumiste kiuste oma aja ära oodata ning võib kadalipu läbinuna nagu õige mees rusikaga vastu rinda taguda.

 

Täpselt nii ja needsamad ilkujad on millegipärast ära kadunud. Nagunii võib kunagi jälle halvasti minna, eks siis saab jälle ilkuda, aga praegu on sihuke seis, et tulge ja toetage.

 

Sind võib pidada omamoodi müüriladujaks, kuna töötasid hooajal 2004/2005 Kaibaldiga koos. Pealegi – siirdudes Tartusse, jätkasid Sa Võrus poiste treenimist ja võitsid nendega mullu kõik, mis võita andis.

 

On palju asju, mida peabki ära ootama. Vaatamata väga heale majandusaastale Võru VK eelarve nii kiiresti ei suurenenud nagu oleks võinud arvata. Kui on rohkem raha, saab ka suuremaid riske võtta, milliseid mängijaid valida. Aga viimase kahe-kolme aastaga on seltskond tegelikult peaaegu samaks jäänud, on ilusasti kokku loksunud ja igaüks on omale väga normaalse rolli leidnud. Võru tegi põhiturniiri esimeses ringis superpartii ja jõudis karikaturniiril final four`i, kes seda oleks kolm aastat tagasi uskunud. Mitte keegi, selle peale oleks pigem mürki võetud. Järjepidev töö ja Kaibaldi oma jonni ajamine on lõpuks ära tasunud. Kui treener ja mängijad üheskoos ühes rütmis arenevad, siis tulebki tulemus. See seltskond, keda ma Võru spordikoolis kuus aastat kasvatasin, võitis eelmisel hooajal U16 Eesti karika, föderatsiooni karika ja Eesti meistritiitli. Töö noortega leevendas palju haavu, plaaster oli omast käest võtta. Mul on väga hea meel, et nad on suutnud jääda võrkpalli juurde. Kuulsin Marko Meti käest, et ärakukkujaid on vähe, pigem on juurde tulijaid. Ehk on viie-kuue aasta pärast uut tõusu loota. Kui on järjepidevus, võib ka plaane teha.

 

Ilkujate suud kinni ei pane, pealegi kui Valio Võru VK edu taga on Steinberg, Sintov ehk veel mitu nö võõrast meest?

 

Me oleme omast arust ilgelt kõvad mehed ja arvame, et suudame ma ei tea mida siin elus korda saata, aga andke andeks, see ei ole kahjuks klubispordis võimalik. Et klubis ei mängi ainult Võru juurtega mängijad, ei ole mingi näitaja. Meie seltskond on lihtsalt liiga väike, et ainult Võru meestega läbi lüüa – siis peab meil viis aastat järjest peale kasvama väga hea seltskond. Kahjuks ei ole see võimalik.

 

Siia sobiks vist hästi Rakvere Aeroci näide. Veel mõni aasta tagasi võideti võrulasi enne ja peale sööki, nüüd on olukord pöördunud?

 

Saan Mati Meriranna filosoofiast ja Rakvere vaimust väga hästi aru – on õige ajada kindlat joont, aga sel juhul tuleb endale ka väga selgelt aru anda, missugune on lõppeesmärk. Ei saa püstitada kõrgeid eesmärke – tulla Eesti meistriks, kui pole vastava tasemega mängijaid. Eesmärk peab olema kättesaadav, mitte utoopiline. Pealekasvavale Rakvere põlvkonnale on ühtepidi hea, et neil on, kust edasi minna, aga päris oma jõududega ei jõua Baltikumis enam keegi mitte kuhugi.