/nginx/o/2019/10/28/12692872t1ha602.jpg)
Raadio Elmar saates Ikigai käis külas laste lauluõpetaja, muusika looja ja «Laulupesa» üks õpetajatest Airi Liiva. Nelja lapse ema rääkis oma põnevast teekonnast muusikastuudio rajamisel ja sellest, kuidas ta naudib oma ettevõtmisi õpetaja ja emana. Saatejuht oli Mari-Liis Männik.
Laste laulustuudio «Laulupesa» tekkimine on tulnud muusikaõpetaja Airi Liiva ellu üsna loomulikult. «Kui ma hakkasin tegelema väikeste laste laulmise juhendamisega, siis mingil hetkel tundsin, et ma vajan oma kohta. Tahtsin kooli, kus ma saaksin ise luua sisu ja õhkkonna. Lapsed, kes tulid minu juurde beebidena, kasvasid suuremaks ja tekkisid esinemisväljundid, lauluvõistlused ja laulude salvestamise soovid. See kõik vajas suuremat ruumi ja tehnikat, vajasin eraldi pesa,» rääkis Liiva oma laulukooli loomisest.
Liiva rääkis, et pealehakkamine ja ettevõtlikkus on inimeses endas kinni. «Ma olen hästi hakkaja juba väikesest peale olnud. Kui ma midagi ette võtan, siis tahan seda alati täide viia. See on inimeses kinni, kas sa viitsid oma esimest sammu ette võtta. See kõik nõuab muidugi palju aega ja julgust, on asju, mida alguses ei oska ju isegi teha, alates näiteks ehitamisest kuni raamatupidamiseni. Mu kõrval on ka abikaasa, kes on mind väga palju aidanud. Ta on toetanud ja minusse uskunud, see kõik on väga tähtis,» lisas ta.
Liiva on oma laulustuudio töö kõrvalt ka nelja lapse ema. «Ma olen väga õnnelik inimene, et mul on neli imetoredat last. Laste kõrvalt saab kõik tehtud. Laulustuudios on imetore naiskond, kõik sujub väga hästi,» rääkis ta.
Liiva on tänaseks kirjutanud mitme plaadi jagu lastelaule. Ta tõi välja, et hea laulu juures on tähtis sisu, meloodia ja kaasahaarav rütmika. Muuhulgas tõi ta välja, mis inspireerib teda laule kirjutama. «Laulul peab alati olema teatud mõte. Ma olen muidugi teinud laule ka kevadest ja loodusest. Kuid kõige ägedamad on need laulud, millel on puänt või lustlik tegevus sees, mis lapsi hästi iseloomustab. Kui ma leian selle õige «miski», siis olen tulemusega rahul,» rääkis naine ja lisas, et sellisteks lauludeks on teiste hulgas näiteks «Vannilaul», «Lobasuu», «Mina ei tea» ja «Tahan, ei taha».
Liiva laule on esitatud paljudel väiksematel ja suurematel lavadel, kuid üks erilisemaid tema loomingu ettekandeid on olnud laulupeol. «Elus on tihti nii, et kui sul on väga tähtis sündmus tulemas, siis selle hetke saabudes sa võid olla juba nii pabinas, et ei pruugi olulist hetke enam hiljem mäletada. Kuid laulupeo puhul see ei olnud õnneks üldse nii. Ma läksin dirigendi pulti, vaatasin laulukaare all laulvaid lapsi ning nende erinevaid ilmeid ja nägusid. Ma täiega nautisin seda sündmust, mul on selle üle nii hea meel, et pabin ja ärevus ei võtnud võimust,» rääkis ta.
Liiva rääkis, mis teda vaimselt toidab. Ta armastab metsas jalutada, naudib kulgemist, mitte kella peale tormamist ja perega koosviibimist. «Ilma kellata ajas on hea kulgeda. Mu pere ja kodu toidavad mind kõige enam. Lisaks ka sõbrad ja «Laulupesa» on olulised. Tegelikult pean tunnistama, et ma ei suuda eraldada oma isiklikku elu ja laulustuudiot, nad on omavahel nii seotud. Vahepeal mind laeb see, kui panen beebi klaveri kõrvale tooli, istun ise klaveri taha ja hakkan mängima - see on minu jaoks pigem puhkus kui töö. Kui ma pean tellimuse peale ja tähtaja järgi kirjutama, siis on töö ja hobi koos,» lisas ta.
«Olen kohati liiga kiire inimene, vahepeal võiks isegi aeglasem olla. Räägin ja tegutsen kiiresti ning korraga on palju mõtteid. Sageli teen ka hästi palju asju korraga. Kuid olen selline olnud juba lapsest peale. Võibolla sellega saan ka hästi palju asju tehtud. Ma ei tunne, et ma olen seetõttu ekstra tubli, lihtsalt, mõni meist on aeglasem, teine aga kiirem. Mõni tahab teha asju eraldi, mina tahan teha asju koos,» rääkis Liiva oma ajaplaneerimisest.
Liiva on lapsepõlves osalenud mitmetes huviringides, olles tegelnud nii tantsimise kui laulmisega. «Mulle väga meeldis muusikakool. Kui mina laps olin, siis oli levinud, et valisid endale ühe huviringi, mina jäin muusikakooli. Võibolla oli see tingitud ka sellest, et polnud autosid ja vanematel ei olnud võimalik igale poole vedada. Ise pidi bussiga minema ja keskenduma ühele asjale. Käisin ka trennis ja laulustuudios, kuid jätsin need ära, sest muusikakool nõudis nii palju aega. Ma arvan, et tuleb leida see üks asi, mis õnnelikuks teeb ja silma särama paneb. Ka lapsevanemad peavad jälgima ja vaatlema, et nende laps naudib oma huviringi tegevust, mitte see, et vanemad sunnivad. Enda laste puhul pole mul ambitsiooni, et nad peaksid õppima muusikat. Nad peavad tegema seda, mida ise tahavad,» rääkis Liiva.
Liiva peab õpetajana oluliseks, et lastega tekiks usaldusväärne suhe ning kõik kooli liikmed tunneksid end kui osana suurest perest. «Ma olen alati seda meelt, et õpetaja ja õpilase vahel ei pea olema distants. Muidugi, peab olema austus ja viisakus, kuid seejuures võib olla ka väga soe ja sügav sõprus. Olen oma laululastega nii palju koos näinud ja mul on nendega väga vedanud, nad on mind palju inspireerinud,» rääkis «Laulupesa» looja.
«Minu põhjus elamiseks on lapsed ja muusika. See on sümbioos laste ja muusika vahel, mille sees on ka kodu. Selline kooslus on parim asi üldse! Kui ma saan teha oma muusikat ja loomingut, minu ümber on minu enda lapsed ja minu laululapsed, siis ma olengi väga õnnelik,» tunnistas Airi Liiva.
/nginx/o/2019/10/28/12693634t1hbc5e.jpg)
Kuula jutuajamist edasi SIIT:
/nginx/o/2018/10/19/11509823t1hd378.png)