:format(webp)/nginx/o/2019/10/09/12637857t1h7152.jpg)
Liis Velsker (27) oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Velsker tutvustab enda siirast muutumislugu varsti ilmuvas inspireerivas raamatus.
Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud.
Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid. Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt. Elu24 rääkis noore naisega tema teekonnast endani.
Kõik sai alguse Instagramist
Eestis ei ole enne mitte keegi nii ausalt ja avalikult niivõrd keerulistel teemadel ennast raamatu teel avanud.
Velskeri sõnul on tema varsti ilmuva raamatu eesmärk teiste aitamine ja mõte raamat kirjutada tuli sellest, et kui tüdruk ise sügava depressiooniga maadles, ei leidnud ta mitte kuskilt abi.
Psühholoogi ootejärjekorrad olid mitme kuu pikkused ja tüdruk hakkas juurdlema, mida teevad inimesed, kes ei jõua nii kaua abi oodata.
See ajendas Velskerit jagama inimestega Instagrami vahendusel oma mõtteid, tundeid ja seda, et mõned päevad on kurvemad kui teised.
«Inimesed hakkasid mulle kirjutama ja mind aususe eest tänama, see pani ka mind ennast paremini tundma,» räägib Liis, kuidas inimesed temaga samastusid.
Velskeri jälgijad tahtsid veel rohkem teada saada tema teekonnast ja kuna see on pikk ja keeruline lugu, otsustas aktiivne tüdruk kirjutada raamatu.
«Kirjutasin selle raamatu, et jõuda inimesteni ja nendega jagada seda, et kõik on võimalik.»
Liis kirjutas raamatu valmis kuu ajaga, kirjutamise vahel tundide viisi nuttes. «Mul oli raske, mul hakkas ikkagi mingil hetkel jälle kahju endast, et ma olen kõiki neid asju kogenud, see on ikkagi raske minevik, aga samas ma olen sellest üle saanud ja ma tunnen, et need asjad on minuga juhtunud põhjusega.»
Velsker siiralt loodab, et muudab oma raamatuga inimeste elusid ja lugejad leiavad tema raamatust tuge ja lohutust.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/09/12637853t1hc647.jpg)
Lapsepõlve mustreid lahti harutades
Inimeste probleemid tulenevad tihti nende lapsepõlvest, nii said ka raamatu peategelase probleemid alguse vanemate lahutusest. «Kuna isa armastus kadus ära ja ma olin väga isa tütar, siis ma sain kogu oma armastuse vanaemalt ja siis kadus tema ära ja siis ma ei võtnudki enam seda armastust mitte kuskilt vastu.»
Kuigi tüdruku ema jälgis tema söömist ja ta toitus tervislikult, hakkas ta kaalus juurde võtma. Mingil hetkel tekkis Liisil meeletu viha, et tal ei ole isakuju, eriti kuna tema sõbrannadel olid nn ideaalsed isad.
«Tahtsin tunda, mis tunne see võiks olla, kui keegi armastab sind ja sina oled tema printsess. Keegi hoolib sinust kõige rohkem üldse maailmas, ma igatsesin seda tunnet nii väga,» kirjeldab Velsker oma toonaseid tundmusi.
Tüdruk sai siiski aru, et ema ja isa vahelised suhted olid nendevahelised ja ta on tänulik selle üle, et vanemad ei elanud kunagi oma probleeme tema ega õe ees ega peal välja. Liis tõdeb, et isa ei osanud lahkuminekul käituda, aga ta ei pane seda isale pahaks, sest ei oskaks ka ise samas olukorras käituda.
Tüdruku enesehinnang ja minapilt oli täiesti nihkes ja kaal aina tõusis ja iga kord, kui ta kodus peeglist möödus, vaatas ta end vastikusega ja puhkes nutma. See ajendas Liisi lahendusi otsima ja ta leidis end nii terapeutide kui ka sensitiivide juurest.
«Kui ma esimest korda läksin terapeudi juurde, siis ma olin päris palju alla võtnud ja ma ei näinud seda lihtsalt. Mina nägingi ennast 300-kilosena ja kaal ei läinudki minu peegelpildil allapoole,» kirjeldas Velsker oma toonast maailmapilti.
Andes käe saatanale
Selleks, et unustada ja tunda õnnetunnet ja ennast maandada hakkas noor tüdruk narkootikume tarbima. «Ma ei saanud aru, miks ma kogu aeg nutan, miks ma olen nii õnnetu, miks ma vihkan elu või miks ma olen nii depressiivne kogu aeg.»
Velskeri sõnul on narko noorte seas väga levinud ja talle pakuti seda korduvalt, kuni ühel peol, kus ta oli purjus, otsustas ta mõtlematult kokaiini proovida. Tekkis muster, kus Liis tundis, et tahtis juua, narkootikume teha ja lihtsalt pidu panna, et enda probleeme unustada ja nendega mitte tegeleda.
Kuigi narkootikumid maandasid Liisi, siis tihti peale tarbimist tundis ta ennast veel õnnetumana ja vaevles süümepiinade käes. Mingil hetkel mõistis Liis, et meelemürgid on põhjusega meelemürgid ja nende kasutamine hoopis süvendas tema depressiooni.
Kuigi Velsker oli juba oma käe saatanale andnud, siis temas oli ikkagi olemas see teine pool, kes tahtis areneda, midagi elus saavutada ja muuta. Narkootikumidest oli Liisi sõnul raske välja tulla. Viimane piisk tüdruku jaoks oli see, kui kaks noort tüdrukut tundsid teda ühel narkopeol tänu Instagramile ära.
«Ma läksin kohe peale nendega rääkimist koju ja mõistsin, et ma ei saa mitte kunagi enam midagi sellist enam teha,» sõnab Liis. Alates sellest hetkest pole Liis enam kordagi narkootikume tarbinud.
«Ma tunnen, et ma ei tahaks enam mitte kunagi kaotada kontrolli oma mõistuse üle,» tõdeb Liis. Neidu ajavad vihale ka inimesed, kes õhutavad teisi narkootikume proovima.
Tänaseks usub Liis, et narkootikumide tarbimise kogemus ei olnud vajalik, kuid ta ei kahetse mitte midagi, sest on endale selgeks teinud, et kõik asjad on läinud nii, nagu nad on, sest nii on pidanud minema.
Operatsioon, mis täitis unistused
Kuigi Liis tegi kaks korda päevas trenni ja kaalus oma toitu, siis kaal ei tahtnud langeda ja ta otsustas midagi ette võtta. Tüdruk oli telekast näinud saateid, kus enda kaaluga mitte rahulolevad inimesed otsustasid noa alla minna ja Velsker hakkas asja uurima.
«Minu jaoks oli see otsus, et ma lähen maovähendusoperatsioonile väga raske, sest ma olen inimene, kes pingutab palju asjade nimel, mis on mulle tähtsad ja ma tundsin, nagu ma ei oleks ise kaalulangetamisega hakkama saanud,» räägib Liis.
Tüdruk käis operatsioonil ära ja kuigi taastumine võttis aega ja peale operatsiooni tundis ta end nädalaid, nagu oleks reka alla jäänud, siis operatsioon oli tulemust väärt.
Liis, kes oli aastaid kandnud meeste riideid ja ostis tihti riideid USA kaltsukatest, kus oli saadaval ka suuremaid numbreid sai lõpuks oma stiili välja kujundada. «Minu stiil ei olnud enam see, mis mulle selga läheb, vaid see, mis mulle meeldib.»
Ka täitus tüdruku unistus osta riideid tavapoodidest. Kuigi kilod kadusid, siis neist jäi väga palju nahka üle, mida regulaarse trenniga korda ei saanud.
Tüdruk oli nii palju vaeva näinud, et ei leppinud sellise tulemusega ja otsustas uuesti noa all minna, seekord siis lisanahka eemaldama.
/nginx/o/2019/10/09/12637851t1h9227.jpg)
Endaga hea suhte loomise teekonnal
Liisi jaoks oli pidevaks kinnisideeks kaalust allavõtmine ja isegi kui ta oli kaotanud kõik üleliigsed kilod, siis ta oli keskendunud kalorite lugemisele ja trenni tegemisele.
«Kui teen palju trenni ja võtan kaalust alla, siis olen lõpuks õnnelik. Siis ma olen õnnelik ja kõik muutub, kui mul ei ole enam ühtegi volti, siis ma hakkan elama, aga seda ei juhtunud,» kirjeldab Velsker oma toonast mõtteviisi.
Tüdruk ei olnud õnnelik, sest tundis, et ei olnud piisav teiste jaoks. See hakkas muutuma siis, kui ta otsustas endale meeldima hakata.
«Ma sain aru, et inimesena ma meeldin endale, et ma olen hea ja ma ei taha mitte kellelegi halba ja ma olen tore inimene,» räägib ta.
Noore naise sõnul ta ei uskunud eelnevalt enesearmastusse, kuid mõistis, et kui iseendaga ei ole koos olla tore, siis hakataksegi otsima õnne kuskilt mujalt. «Mul on endaga hea olla,» sõnab ta. Tema sõnul on suhe iseendaga kõige alus.
Mingil hetkel tunnistas Velsker endale tõde ja otsustas oma sisemaailma probleeme lahendama. Velsker hakkas aina rohkem endaga tutvuma ja tegelema asjadega, mis talle seesmiselt haiget tegid.
«Raamatu kirjutamise käigus ma saingi aru, et ma ei ole oma depressioonis süüdi. Ma arvan, et see otsuse vastuvõtmine, et mul on abi vaja, on kõige suurem asi üldse.
Kui sa juba jõuad sinnamaani, siis juba hakkad tundma ka seda, et lõpuks on asi sinu kätes ja sinu kontrolli all,» kirjeldab Velsker samme enese leidmise teekonnal.
Ei pea muutuma, et inimestele meeldida
Kui Liis saaks ajas tagasi minna ja anda nõu enda nooremale versioonile, kellel oli veel see raske teekond ees, siis ta soovitaks noorele Liisile ennast tundma õppida ja iseendaks jääda.
Velsker paneb inimestele südamele, et nad lihtsalt ei kulgeks läbi elu, vaid leiaks selle kire, mida nad teha tahavad, selle sädeme, mis toob neile hingerahu. «Kui inimene on endaga rahul, siis tal on ükskõik, mida teised teevad,» teab Velsker.
Mis on, aga Velskeri suurim soov?
«Minu suur soov on see, et kunagi saaks öelda, et Liis Velsker muutis midagi. Ma muutsin inimesi õnnelikumaks või sallivamaks, et ma tegin midagi head,» sõnab ta.
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)