/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/18/12667576t1hda06.jpg)
Kirjanik Sass Henno (37) jagab Facebookis, milline on tema seisukoht ühiskonnas laineid löönud arutelu osas, kas koolide sporditulemused peaksid olema avalikud või mitte.
Sass Henno astus palliväljakule: ma tahan, et lollid saaks kahtesid ja targad viisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Helistas ajakirjanik ja küsis, mis on mu seisukoht, kas koolide sporditulemused tohiks olla avalikud või see tekitab nõrgemates kehva tunde,» selgitab Henno postituse tagamaid.
«Kuna küsimuse probleemipüstitus tundus nii vale, siis otsustasin sellest teha lausa avaliku statemendi: ma ei taha meie tulevikus näha koole, kus ei panda hindeid või võistlusi, kus ei panda tulemusi kirja ja nende üle ei arutleta avalikult.»
«Ma tahan, et inimesed teaks alati kui palju vigu, õnnestumisi või keskpäraseid sooritusi nad on korda saatnud. Sellest kujuneb adekvaatne pilt. Hinded pole halvad, vaid alavääristavad hinnangud on halvad. Kes on tugev spordipoiss, aga loll matemaatik, pole kehvem inimene kui see, kes on tark teadlane, aga nõrk palliviskaja.»
«Aga siin on üks suur sisuline asi tähelepanuta jäänud: hinnete mittepanemine ei päästa lapsi negatiivsetest hinnangutest ja alaväärsustundest,» lisab ta.
«Neid päästavad vanemad ja õpetajad, kes ütlevad «sul pallivise ei tule välja, aga see maailm armastab sind ka siis, kui kõike ei peagi viiele oskama.» Neid päästab süsteem, mis ei mōnita kehva tulemust, vaid kiidab osalemist.»
Aga siin on üks suur sisuline asi tähelepanuta jäänud: hinnete mittepanemine ei päästa lapsi negatiivsetest hinnangutest ja alaväärsustundest.
«Et ka iga ratastoolis jooksuraja läbija saaks oma klassis kõva aplausi, mitte võidu pärast, vaid sellepärast, et ta võttis ette ka projekti, mida polnud tal lootustki võita! Julgedes kogeda ka tundeid, mis kaasnevad raskustega silmitsi seistes.»
«Nii et lühidalt: ma tahan, et lollid saaks kahtesid ja targad viisi, ma tahan et füüsiliselt nõrgad kaotaks lõuatõmbes ja äkki võidaks hoopis maratonis v olümpiaadidel. Me ei pea varjama tulemusi vaid õppima ka kesiseid tulemusi mitte halvustama. Nii kodus kui koolis.»
«Mida me minu arvates kogu ühiskonnaga saavutama peame, on see, et me ei karista ega premeeri hinnetega (sest karistused alandavad ja preemiad tekitavad salakavalaid sõltuvusi) ja me ei anna hinnetele/tulemustele lisaks juurde negatiivseid hinnanguid.»
Edukultus on jura.
«Lapsed peavad ōppima, et halb sooritus ei vōrdu sellega, et nad on halvad (kuid seda me sageli kodudes just kogemata neile sisendamegi) vaid sellega, et neil lihtsalt on mōnel alal arenguruumi - nagu täiskasvanutelgi. Ja mōnel alal me ei saagi surmani heaks. Ja ka see on okei.»
«Edukultus on jura.»
«Me ei tohi loobuda tulemuste vaatlemisest, ettekäändel, et kellelgi äkki on halb tunne. See on bullshit. Me peame loobuma neis, kes ei vōida halva tunde tekitamisest.»
«Väikelapsed suudavad ebaōnnestumiste peale naerda. Nii kaua, kui me ei ōpeta neile suuremaks saades, et nad peaks justkui häbenema - sa ei pea kunagi häbenema, kui sa milleski kehv oled.»
«Sa pead häbenema, kui sa ei tea ega julge tunnistada, mis sa valesti oled teinud. Ja sa pead häbenema, kui oled see, kes mõnitab, mitte ei kaitse endast nōrgemaid.»
«Ja nii uskudes areneme me terve ühiskonnana palju tugevamaks, kui mingi pallivise meid iial arendab,» teatab ta postituse lõpus.