Tellid endale Wolti kaudu toitu ja ukse taha ilmub kuller, kes sõnagi eesti keelt ei räägi. Kas oled kunagi mõelnud, milline on tema lugu? Kes ta on, miks ta Eestisse tuli ja kuidas siin hakkama saab? Elu24 leidis viis võõramaalasest toidukullerit, kes olid nõus oma lugu rääkima.
MUHAMMAD UMAIR ALI (24), PAKISTAN
Millega tegelesid kodumaal?
«Õpetasin enne Eestisse saabumist aasta aega robootikat. Enne seda olin üliõpilane.»
Kuidas Eestisse sattusid? Kas näed siin tulevikku?
«Seda küsimust jäädaksegi küsima. Eestisse-tulek ei olnud minu jaoks suvaline otsus. Ma tegin karjääris pöörde ja suundusin tehnoloogialt haridusele. Otsisin riiki, kus oleks hea õpetajaharidus ning arvestasin ka võimalikku sissetulekut. Nende parameetrite põhjal valisin Eesti, kuhu mul õnnestus ka stipendium saada.
Mis puudutab aga minu tulevikku, siis pole kahtlustki, et siia jäämiseks pakub Eesti palju hüvesid. Kui oled loov, töökas ja piisavalt pühendunud, võib sul olla siin helge tulevik. Enda töökogemust arvestades on ka mul Eestis võimalusi, kuid praegu ei plaani ma siia tööle jääda.
Võib-olla tulen siia kunagi hiljem tagasi.»
Millised on suurimad erinevused Eesti ja sinu kodumaa vahel?
«Inimesed. Igas mõttes.
Pakistanis on neid palju, 200 miljonit ja Eestis on ainult 1,3 miljonit. Eestisse Ülerahvastatud linnade ja rahvarohkete küladega maalt Eestisse tulla on meeldiv vaheldus. Võrratu on sõita maale, kus praktiliselt inimestest puutumata rohelus saadab sind kõikjal. Lõõgastav meelele, meeldiv silmadele.
Teine erinevus kõlab nagu klišee, aga see on tõsi. Inimesed siin on reserveeritud, külmad ja tunduvad ebasõbralikud. Eestlaste iseloomu positiivne külg on see, et nad tegelevad oma asjadega.
Pakistanis on kõik vastupidi. Me oleme ekstraverdid, armastame suhtlemist ning suhete loomist. Oma asjadega tegelemine on viimane asi, mida me teeme, mis ei ole muidugi alati meeldiv. Aga selline lahkus, armastus, hoolivus ja sõbralikkus, mida leidub Pakistanis, on Eestis haruldane.»