Kertu Jukkumi jooksublogi: kuidas ma presidendist enda «jänese» tegin

Eestimaa maagilisim jooksuvõistlus on taas tehtud – pühapäeval jätsin selja taha vihmased ja porised 25,5 kilomeetrit, mis kulgesid läbi rabade, soode ning ürgsete metsade Aegviidu poole. Kokkuvõte maastikumaratonist, mida tiivustasid elujooksja Kristjan, pits likööri ja välejalgne president, on järgmine:

Viimaste aegade valikud on välistanud trenni. Keskmiselt kaks korda nädalas satun teatrisse, loen ühe raamatu ja teen midagi, mida ma kunagi varem teinud ei ole – seda kõike trenni arvelt. Aga et päris luuserina end ei tunneks, siis kord nädalas võtan ette võistluse.

Kahe nädala eest võidujooks vihmases Kalamajas, eelmisel nädalal poolmaraton Tartus ja eile 25,5 km distants maastikumaratonil. Kuigi ma olen kõik valesti teinud, siis midagi olen ka õigesti teinud, arvas mu maratoonarist kolleeg, kes kiitis, et vähemalt kord nädalas ma ju võistlen kangelaslikult.

Nagu näis, siis põhja keeratud entusiasmist ei piisa. Õhtul enne võistlust kinosaalis istudes tundsin ühtäkki, kuidas tervis iga hetkega kehvemaks muutub. Silmad vesised, nina tatine ja pea paks – olin koju jõudes kui udu sees. Tundus, et päästa ei ole enam midagi. Võtsin Citrosepti üledoosi ja keerasin magama, et hommik oleks õhtust kergem. Lootus surevat viimasena, kuid ka hommikune enesetunne polnud paremate killast.

Ma pole ei arst ega treener, seega ka mitte pädev soovitusi jagama, aga omast kogemusest tean, et sellises situatsioonis jooksma minnes on kaks võimalust: kas jään päris haigeks või saan terveks. Panin panused viimasele ja tõmbasin jooksudressid selga. Õige rõivastuse valik näis hommiku keerulisim ülesanne. Ilmaennustuse tõttu, mis oli segaseid signaale andnud. 

Kohale jõudes ununes muu, sest maastikumaratoni puhul on kahtlusteta tegemist Eestimaa maagilisima võistlusega. Rada kulgeb mööda RMK matkarada läbi rabadest, soodest ja ürgsest metsast. Kogu see kant on üleüldse üks mu lemmikpaikasid Eestimaal.

FOTO: Sven Liivand

Vahetult enne starti hakkas korralikult sadama, nagu tellitult. Haletsesin end õige pisut, rohkemaks polnud aega. Anti start ja kuigi ma ei teanud, mis grupis olen – kas rebaste või karude hulgas – sain liikuma viimaste seas. Alles siis mõistsin, et nemad ei ole tulnud jooksma, vaid matkama.

Kitsal ja porisel matkateel karudest möödumine on paras katsumus omaette. Esimesed kilomeetrid möödusid jalge all kui lennates. Kuni Suru Suursooni jõudsin, seal tuli tempos tagasi hoida ja libedal laudteel hanereas püsida. 

FOTO: Kertu Jukkum

Sealt läbi, silman elujooksja Kristjanit, kes rõõmustab mu naerunäo üle. «Jooks teeb rõõmsaks,» kiidan takka ja luban teistele, kes ikka veel langevast tihedast vihmast ligumärjad, et finišis on meel rõõmsam. See ei näi lohutavat ja on ka mõistetav, sest kui endal on raske, ei tee teise naerunägu olemist kuidagi lihtsamaks. Vastupidi.

Kristjan toetas oma jooksukaaslasi, kuidas aga oskas. Tema jooksufilosoofiat rakendan vahel isegi, kui raskeks läheb. See kõlab umbes nagu siin ja praegu kohaolekujõust inspireeritud jooksutehnika – et mitte kilomeetrid ega saavutus pole oluline, vaid jooksmisest saadav nauding.

Maagilise looduse keskel on seda kerge rakendada – keskendudes ümbritsevale, olles tänulik seltskonna ja ilu, aga ka valu eest. Kui maastik ennastunustavuseks võimaluse muidugi annab, sest maas vedelevad jändrikud, künkad ja libe pori sunnivad pilgu maas hoidma. 

Esimene joogipunkt tervitab meid ühes mu lemmikpaigas: Jussi järvedel. Joon terve kannutäie allikavett, sest kuigi võistlusjuhendis oli kirjas, et igaühel olgu joogipudel kaasas, läks mul see ikka meelest. Lisaks joogipoolisele sai tulel küpsetatud vorstikesi ketšupiga ja muudki head. 

Nüüd jätan elujooksjad seljataha ja saan päris pikalt uhkes üksinduses joosta. Kui kant tuttav ei oleks, olnuks ma nüüdseks veendunud, et olen eksinud teelt. See poleks esimene kord.

Aastaid tagasi, mil RMK sealse esimese tähistatud matkaraja avas, oli mul võimalus grupis koos see esimestena sisse õnnistada. Teised matkasidki mööda tähistatud rada ja lõpust keerasid puhkekeskusesse, aga mind juhtis külluslik murakasaak samal ajal eksiteele. Kuna sidevahendit mul polnud, jäin tundideks üksi metsa. Korraldati päästeoperatsioon ja alles öö hakul leiti mind. Selle looga pääsesin Õhtulehe kaanele, kui esimene RMK matkateel eksija. Milleski esimene.

Riistakõrve raba eel leidub taas joogipunkt hea ning paremaga: banaani, soolakurki, leiba, kommi, pähkleid ja isegi küpsist. Haaran banaaniviile, soolakurki ja tädi annab veel soolakurgivedelikku ka. Nagu kodus oleksin.

Energiat jagub ja algamas on selle jooksu üks kaunimaid lõike: üle Pikknõmme küngaste. Paik, milletaolist teist me maal ei leidu. Ilust hoolimata kipub nüüd väsimus peale tulema. Alles siis, kui paar selga kätte saan, mõistan, et tuleb tempot teha, sest jooksjad, kes mööduvad, et teistele jalgu jääda, on pidurjooksjad. 

Maagiline Pikknõmme.

FOTO: Remo Tõnismäe

Just siis, kui soovinuks tempot aeglustada, on järsku kamp jooksjaid mu ümber. Ja PROUA PRESIDENT nende seas. Ma tean, mis aegadega ta jookseb, seega oli segadus piisavalt suur, et kust tema nüüd tuli või kus ma temast ette sain? Startis ta esimeses grupis ja ma viimases. Äkki jäi vorsti sööma või tegi metsapeatuse, küsin endamisi. 

Presidendist jänest ei ole mul veel rajal olnud ja seetõttu otsustasin, et ei vaeva pead müsteeriumiga, vaid jooksen tema kambas, kuhu kuulub veel üks sportlane ja turvamees. Kaks toredat tüdrukut longivad samuti sabas.  

Aga president, kes jookseb maratone alla nelja tunni, on vormis. Tema sabas püsida ei ole niisama lihtne, pean enda vastu aus olema. Äkki kui oleks paar trennigi teinud? Olnut enam ei muuda ja nõrkust tuleb endale tunnistada. 

President maastikumaratonil.

FOTO: Remo Tõnismäe

Ta püsib küll silmapiiril, kuid vahe kasvab iga hetkega. Nüüd jääme kahe tütarlapsega kampa ja porist rada seljataha jättes unistame viimasest mäepealsest joogipunktist, kus väärika olemisega vanahärra kommide ja likööriga ootab. See on omamoodi legendaarne joogipunkt sel jooksul. 

Enne veel, kui sinna jõuame, «uisutame» porisel teel kui lehmad jääl, kuni üks tüdrukutest põlveni mutta kinni jääb. Ei lähe kaua, kui teinegi külje maha paneb. «Järgmine kord on minu kord,» lohutan nüüd kaaslasi. 

Kaader porijooksust.

FOTO: Kertu Jukkum

Teinegi jooksukaaslane jäi jalgupidi mutta kinni.

FOTO: Kertu Jukkum

Minu kord jääb vist järgmiseks korraks, naeratav liköörihärra ilmub meie vaatevälja. Lööme pitse kokku ja toosti tõstame iseendale. Liköörist ammutatav jõud on tuntav ja viimased kilomeetrid kaovad seljataha. Üle finišijoone jõudsin kohe pärast presidenti. Kaotus 21 sekundit. Väikses kirjas olgu aga mainitud, et president eksis teelt ja oli vahepealsel ajal ca kolm kilomeetrit pikema tiiru teinud. 

Sel korral nii. Eestimaa maagilisim jooksuvõistlus taas joostud ja nüüd on kindel, et kahe nädala pärast jooksen ma Veneetsias maratoni. Seda, kas vahepeal ka trenni teen, ei tea ka jumal taevas mitte.

Läheb, kuidas läheb, aga selge on, et jõud ei ole kusagil väljaspool, see on peidus meie enda sees. Lihtsamaks see teadmine viimaseid kilomeetreid ei tee, aga seda magusam oleskelu pärast maratoni. 

Ahjaa, jooks tegi mu taas terveks. Igas mõttes. 

Näeme rajal!

Kertu

FOTOSID võistluselt, kus katkestada pole võimalik, näed SIIT!

Tagasi üles