:format(webp)/nginx/o/2019/10/12/12646917t1h698a.jpg)
Öeldakse, et lapsed on elu õied. Aga mida teha siis kui meie inglikesed ja silmaterad on võtnud nõuks näiteks kohvikus või mänguväljakul jonnida ning vanemate sõna mitte kuulata? Kuidas säilitada rahu kui nutuhoog ei vaibu, vaid paisub järjest kõvemaks ning märkate, et ümberringi on inimesi, kes vaatavad seda kõike palun-peatage-see-kisa-näoga pealt?
Ka lastel on mõnikord paha tuju. Laste jonnihoogude pärast ei pea piinlikkust tundma, sest need ei peegelda tegelikult meie vanemlikke võimeid. Me kõik oleme olnud samas olukorras. Meie ülesandeks on lihtsalt rahulikuks jääda.
Elu24 küsis tuntud lapsevanematelt, milliseid nippe nemad jonnivate ja oma tahtmist saada püüdvate laste käitumise puhul kasutavad. Küsimusele vastasid lapsevanemad, kelle võsukesed on veel üsna väikesed ja ka need, kes väikelaste kasvamise aega meenutasid.
Kas Teil on oma nipid, kuidas lastega avalikus ruumis, nt kohvikus hakkama saada?
Sven Sester (50), Riigikogu liige: «Me ei poolda abikaasaga vabakasvatust ning sellest tulenevalt oleme varakult õpetanud lastele kuulekust, viisakaid käitumisreegleid ja lugupidamist nii kodus kui ka avalikus ruumis. Aga loomulikult jäävad lapsed lasteks ning aeg-ajalt tuleb ette naljakaid või mõnikord teisi inimesi häirida võivaid olukordi.
/nginx/o/2019/10/12/12646926t1h3d5d.jpg)
Sester tõi tüüpiliste näidetena välja kõva häälega üksteisest üle rääkimise ja poistele iseloomulikud sihitud jooksmised edasi-tagasi.
«Jooksmise vastu kasutame nn seisakuminuteid, kus kahekesi seistakse vaikselt ja liikumatult. Tihti ajab see vaatepilt naerma nii poisse endeid kui ka ümbritsevaid inimesi. Kõvahäälse rääkimise vastu aga aitab vana hea mäng, kus kaotajaks jääb see, kes esimesena rääkima hakkab. Mõnikord oleme saanud seda mängu pikalt mängida,» lisas Sester.
Katariina Ratasepp (32), näitleja:
«Mul on kaks last (10-aastane ja 2,5-aastane) ja pean tunnistama, et ega ma nendega väga palju kusagil kohvikutes ei käi. Keeruline on. Esiteks juba seepärast, et ega neist kumbki ei söö tihti ampsugi tellitud toidust ja siis tekkib tunne, et miks üldse oli vaja tulla. Noorem laps oli vahepeal nii hull, et temaga ei kannatanud kusagile minna. Ta võis lihtsalt kohvikust minema joosta nii kaugele ja nii kiiresti, kui jalad vähegi võtsid. Ja siis see kohvikuskäik oligi üks lõputu tagaajamine.»
/nginx/o/2019/10/12/12646969t1h36ec.jpg)
Ratasepp lisas, et kui kohvikus on mängunurk, siis on muidugi lihtsam, aga ka mitte just lust ja lillepidu.
«Kui pisemaga kusagil kahekesi käin, siis saangi ainult temale keskenduda ja temaga koos mängida. Kui kohtun näiteks mõne sõbrannaga ja võtan olude sunnil lapse kaasa, siis ei olegi muud varianti, kui multikad. Kui laps saab vanemaks, toimib muidugi ka äraostmine - kui praegu oled tubli ja viisakas, saad kodus kommi vms,» ütles Ratasepp.
Hedvig Hanson (44), laulja:
«Laste kasvatamine on eelkõige enda kasvatamine. Armumistundes lapsi saades ei kujuta me ettegi, millise elukestva õppe teekond see on! Minu pojad on küll jonni ajast väljas, aga loomulikult on olnud juhtumeid, kus tuleb last avalikult kasvatada. Tõsi, see on kergem, kui ei elata suurlinnas ega pea käima koos lastega kaubanduskeskustes. Sest olgem ausad, see pole lapsesõbralik keskkond. Seal on kõike liiga palju - asju, reklaami, igast boksist kostub erinevat muusikat, kutsungeid...ja talvisel ajal on veel väliriietega palav! Laps ei ole õppinud kannatama. Ta väljendab oma väsimusi ja kui veel ise vastad närviliselt, siis see närvilisuse lumepall aina paisub.»
Hanson lisas, et hoopis iseasi on laste manipuleerimine lapsevanemaga. Kui korra juba jonnile alla antakse, siis satutakse lõksu ja ega lapski õnnelik pole, sest katsetab piire.
Liina Randpere (36), saatejuht:
«Mul on kaks põhilist nippi, mida kasutan ja need toimivad erinevates olukordades, näiteks siis kui on laste söögi- või magamaminekuaeg või kui on vaja poes mänguasjade juurest tähelepanu eemale juhtida.»
:format(webp)/nginx/o/2019/10/12/12646928t1hc969.jpg)
Randpere rääkis, et annab lapsele kaks valikut ja siin on oluline nii silmside kui austusväärne lähenemine. Tingimustes lepitakse kokku. Esimene valik on lapse jaoks ebameeldivam, teine valik aga seotud sellega, mida soovin saavutada.
«Näiteks, kui laps keeldub kaasa tulemast, siis pakun välja lahenduse, et kui ta sõna kuulab, siis ostame maiustuse. Teiseks variandiks on koju magamaminek. Antud lubadust peab pidama, sest siis teab väike kaupleja, et katsetada pole mõtet,» lisas ta.
Silvia Ilves (27), tšellist:
«Minul erilisi nippe pole, mismoodi lastega toime tulla, sest üldiselt algab kõik sellest, mis «tujus» laps parasjagu on. Meil on mitmelapseline pere ja minu poiste puhul loeb palju, kas neil on nö kambavaim sees. Paratamatult on suurim «taltsutaja» nutiseadmega mängimise võimalus, aga seda ma alati välistan, kui välja lähen.»
:format(webp)/nginx/o/2019/10/12/12646924t1h9898.jpg)
Ilves tunnistab, et toob elektroonika vahel mängu kodus, kui tahab olla kindel, et saab hädavajaliku tunnikese millekski kasutada. Välja minnes on kõige lihtsamaks variant mängunurgaga söögikoht, aga neid kohti napib.
Kas olete nõus tooma mõne näite, kuidas olete olukorra lahendanud?
Sven Sester:
Kindlasti on oluline see, et lapsevanema sõna peab olema autoriteediks. See paneb ka lapsevanema olukorda, kus sõnaga ei tohi lihtsalt ümber käia. Kui ettevaatamatult ütled, et mingi asja juhtumisel järgneb konkreetne karistus, siis peab see ka toimuma. Lisaks seisakuminutitele ja mängule «kes-hakkab-esimesena-rääkima», olen aegade jooksul kõigile oma lastele õpetanud ajaloolist 1-2-3 süsteemi, kus kolmanda numbri lugemiseks peab ülesanne või tegevus toimuma hakkama. Ja ei mingit kaks ja pool või kaks ja kolmveerand ütlemist.»
Sester rääkis, et kuna aegade jooksul on kolmeni lugemisega kaasnenud reaalsed karistused, siis pigem on lapsed valmis juba esimese numbri ütlemisega tegevusse astuma. Seda võetakse osaliselt kui mängu, kus mingi ülesande andmisel isegi oodatakse, et issi ütleks kindlal häälel «üks».
«Mis puutub karistustesse, siis meie kodus ei ole loomulikult kohta füüsilisele karistusele, vaid vahepeal on lapsed puhkust saanud elektrooniliste vidinate kasutamisest, multifilmide vaatamisest või sõprade koju kutsumisest,» lisas ta.
Hedvig Hanson:
«Kui laps näeb, et see on olukord, kus saab manipuleerida - vanem annab järele, ostab mõne soovitud asja, et ei tekiks teistele ebameeldivat kisa, siis järgmisel korral teeb ta sedasama ja keeldumisel on kisa veelgi suurem. Ses suhtes olen mina ikka püüdnud rangelt selgitada, et laps ei vaja seda asja või maiustust. Parem oleks kodus kokku leppida, mida ostetakse.»
Katariina Ratasepp:
«Kummalisel kombel on mu pujään igal pool jätnud kõigile hea mulje, nii et kui ta kusagil kohvikus ringi jookseb ja põrandale pikali heidab, et kellegi laua alla roomata, on seni kõik selle peale naernud ja naeratanud.»
Hedvig Hanson:
«Me ei peaks ülearu muretsema, mis teised meist mõtlevad, kui me parasjagu last kasvatame. Jonn kuulub lapse arengu juurde. Kõige hullem on muidugi last ähvardada, et kui sa vait ei jää, siis...parem siis vältida neid olukordi, kus lapsel tegelikult on raske. Aga kui ikka peab seal poes või kohvikus lapsega käima, siis tuleb jonnihoo ajal rahulikult hingata, seletada ning kui tegemist juba arusaava lapsega, võib ta ka mõneks ajaks sinna jonnima jätta ja eemalduda. Ta tuleb teile järele. Jonniv laps ei ole loomulikult kõige meeldivam, ent kas meil peab alati elus olema meeldiv? Ka raske füüsilise puudega või purupurjus inimest pole meeldiv vaadata, aga see on osa elust. Elu pole alati ilus piltpostkaart!»
Hanson rõhutas, et tähtis on jääda endale kindlaks, et lapsed meile pähe ei istuks, sest lapsed austavad meid selle eest ning saavad ka ise teada kus on piirid. See loob neis turvalisusetunde, kui lapsevanem teab, mis ta teeb. Armastus ei ole ärahellitamine, armastus on vastutus, teadlikkus. Ja muidugi, väga suur kannatlikkus!
Silvia Ilves:
«Mulle meeldib lastele põnevaid lugusid jutustada, mida kaks suuremat poega huviga kuuluvad ja selliselt ei «nakata» ka 2,5-aastast pöörasusega.
Ilves rääkis, et pisipojaga, kes hetkel 9-kuune, on kõige lihtsam. Kõige keerulisem on aga 2,5-aastasega, kes segab juttudele vahele ja kelle hääl peab kõige valjemini kõlama. Lastega väljas käies mõtleb ta ka sellele, et nende käitumine teisi ei häiriks. Vanemad inimesed enamasti naeratavad, aga kui vahel keegi millelegi viidata tahab, siis püüab ta kiirelt põhjust tabada ning annab teda, et tegutseb rahulolu saavutamisega.
Ilves lisas, et on emana ka päris range, olles ise üles kasvanud kristlikus peres.
Liina Randpere:
«Kuna väikesed lapsed on uudishimulikud ja avastavad maailma, siis lähtun sellest ka lapsega kokkuleppe saavutamisel. Vihjete andmine toimib hästi. Näiteks, kui laps ei taha lasteaiast koju tulla, siis olen talle öelnud, et kodus ootab teda üllatus. Kuna see tekitab elevust, siis järgneb vestlus, et millega tegemist võiks olla? Üllatus võib olla väike ja armas, näiteks krookused, mis kasvavad kevadel koduaias puude all,» ütles Randpere.
/nginx/o/2019/10/01/12613246t1h251a.jpg)