Teleajakirjanik Mihkel Kärmas on «Pealtnägijat» vedanud juba kakskümmend aastat. Sedapuhku rääkis Elu24 Kärmasega, kes ise tihti intervjueeritava rolli ei satu, mehe tööst ja uuris, mida teeks ta pärast «Pealtnägija» lõppu ning kas teletöö on aastate jooksul ka rikkuse majja toonud?

Sa ei ole ise väga tihti intervjueeritava rollis. Kas oled kahekümne aasta jooksul hinnanguliselt kokku lugenud, kui palju lugusid oled ise toimetanud ja teinud?

Oi, seda on võimatu lugeda. Ma olen küll kõva arhiveerija ja tallele panija, idee järgi peaksid olema vähemalt valdav osa kõikidest nendest lugudest, mis ma ise olen teinud, alles ühel või teisel kujul. Kui sinna veel juurde liita, kui palju olen ma toimetanud lugusid eriti «Pealtnägijas», siis räägime ikkagi tuhandetest ja tuhandetest lugudest.

Kui minu statistika alt ei vea, selleks, et anda ettekujutus mastaapidest, siis sellel nädalal oli 728. saade. Kui me võtame keskeltläbi, et «Pealtnägijas» on kolm lugu ja igas loos on umbes kolm intervjueeritavat... sealt need numbrid hakkavad kerima.

Ja kui mõelda, et need arvud on umbes sellised, et – ma julgen öelda – iga kaheksas teema, millega me tegeleme, jõuab looni, siis juba ainuüksi ühe aasta jooksul suhtled sa tuhandete inimestega.

Loomulikult mitte kõigiga näost näkku. Moodsal ajal, kas siis elektroonilisel või telefoni teel või muude sidevahenditega.

Kui palju on sul neid lugusid, mida oled üritanud aastate jooksul püüda, aga ei olegi ära teinud?

Neid on väga-väga palju. Kõikidel ajakirjanikel on ju kuskil vihikuservas või arvutifailis nimekiri mõtetest, mida ta tahab teha ja nii ka mul.

Mul on üks selline teemade fail, mis on aastast aastasse minuga kaasas käinud ja see on ikka väga pikk. Ja mõned lood seal on sellised, mis on natuke nagu linnalegendi staatuses: peab teadma, kas see on ikkagi õige või ei ole.

Mõned on lihtsalt sellised, et inimene keeldub meiega rääkimast, intervjuud andmast. On mõned inimesed, keda ma sportlikust huvist kompan iga paari-kolme kuu tagant, et ega nad juhuslikult nüüd ei tahaks minuga rääkida - ja seni on vastus eitav.

Eks igasugu karaktereid on ja neid põhjuseid ja asjaolusid on erinevaid, miks inimesed ei soovi või ei ole sellel hetkel valmis rääkima.

Sa oled kõigi nende aegade jooksul võitnud kõikvõimalikke väga väärtuslikke auhindu. Millised on need lood, mis sulle kohe esimesena meenuvad, mille üle sa ise oled erakordselt uhke? Mille eest iseendale võib-olla auhinna annaksid?

Oh jah. Tõesti, nagu sai mainitud, neid lugusid on kohutavalt palju, mis on tehtud.

Kui ma aga pean ühe esile tõstma, siis me oleme aidanud tabada tapjaid. Tänu meie loole läksid sündmused niimoodi veerema, et uurimine läks õigesse jälge ja see viis väga ruttu õigete tapjate tabamisele. Enne seda oli see juhtum nn pime.

Meie saate tegemiste tagajärjel on rida erinevaid võimsaid inimesi pidanud ametist tagasi astuma või on neile osaks langenud menetlus või kogunisti karistus. Me oleme kindlasti läinud maksma miljoneid erinevate lugudega, kasvõi äriettevõtetele mingisuguste probleemidega seoses.

Aga selles reas tasub välja tuua näiteks sellised lood, kus me oleme rääkinud näiteks ühest tüdrukust, kelle nimi on Annabel, kes vajas peale vähiravi hästi kallist kinnistusravi ja põhimõtteliselt ühe ööpäevaga korjati see raha kokku.

Ja alles nüüd hiljuti oli ratastoolis Argo, nelja lapse isa, kes siis vajas ka nn viimase õlekõrre ravi ja paari päevaga tulid need summad kokku. Need on siis konkreetsed asjad, kus on olnud võimalik kasulik olla.

Kui me räägime nendest nii-öelda kahjustatud lugudest või kellegi nn kahjustamise lugudest, siis kui palju sa kahekümne aasta jooksul oled tunnetanud, et sinu elu võib olla ohus või et vahel pole mõistlik avalikus kohas üksinda ringi liikuda?

Kui me räägime konkreetselt sellisest füüsilisest kättemaksust või mingitest noomitustest, kui mingid sellised mõtted või tunded olid, siis need jäävad 90ndatesse või äärmisel juhul nullindate algusesse.

Ma tihtilugu vastan sellele küsimusele niimoodi ka, et ega siis edukad kurjategijad on ka ikkagi mõnes mõttes mõistlikud inimesed, ükskõik, millisel alal sa edukas oled, peab sul olema keskeltläbi natuke nutti või karismat.

Seetõttu niiviisi heast peast lihtsalt keegi sind kirvega lööma ei tule. Isegi hulludel 90ndatel on istutud vastamisi igasuguste huvitavate inimestega, aga niiviisi ei ole olnud, et keegi sulle näkku ütleks, et ma viin su Männiku karjääri.

Reaalselt ohtlikud on näiteks vaimselt tasakaalutud inimesed. Kunagi oli meil selline seikleja Sitsiiliast, suurinvestorina esinenud kuju Giovanni Sposato, kes Eestis mingis kiremöllus süütas oma pruudi auto ja korteri ukse, kellega ta tülli läks.

Ja see Giovanni Sposato lubas ka mind maha tappa ja mu lähedased maha tappa ja tantsida meie kõikide haudade peal.

Eks ikka korra või paar aasta jooksul tuleb seda ette, et kusagil telemaja sissepääsu juures varitseb sind keegi, kes tahab sulle hästi intensiivselt midagi selgeks teha.

Valdav osa nendest probleemidest tuleb üldse tänapäeval advokaatidest, sulle enam ammu ei ässitata kaela jämeda kuldketiga vendasid, vaid ikkagi hästi lõhnastatud-lipsustatud kalleid advokaate ja nendega on meil üksjagu madistamist, kogu aeg.

Kui me räägime üleüldse, mis on ohud päriselt elule ja tervisele sellises töös, siis see on tegelikult transport. Kuna me liigume hästi palju ja sõidame hästi palju ringi, siis mina enda karjääri jooksul olen väga napilt pääsenud kolmest tõsisest liiklusõnnetusest «Pealtnägijaga» tegemisega seoses.

Enne seda, kui olen astunud helikopterisse, on helikopter katki läinud ühe korra. Transport on realistlikult kõige ohtlikum - kui sõidad palju, siis ikka juhtub. 

Aga sa oled rääkinud sellest, et siiski selliseid ähvardusi või ebameeldivaid kirju ikka tuleb. Kas nende aastate jooksul tunned ise ka, et suhtud sellesse kuidagi paksema nahaga või see enam ei puuduta sind nii väga?

See on üks asi, mida peab selles ametis õppima või see peab olema sul eeldus, et sa pead suutma selle endast võimalikult ruttu läbi lasta. Kui sa neid kõiki halbasid asju endaga kaasas kannad, siis see kustutab üpris ruttu ära.

Sellel on kaks tahku, üks on see, et ideaalis sa ei tohi ise muutuda väga emotsionaalseks, sest siis sinust ei ole nendele inimestele tõhusat abi ja teisipidi, kui sa ise õudselt põletad ennast, sest me päevast-päeva kuuleme tohutult südant raskendavaid lugusid ja kui sa seda endaga kaasas kannad, siis sa ei kesta pikka aega ja sa ei suuda olla inimestele kasuks. 

Hoopis teine lugu on vaatajate tagasiside või kriitikaga, seda tuleb, seda on algusest peale tulnud. Kindlasti hästi suur muudatus oli siis, kui tekkis internet ja tekkisid kommentaariumid.

Mina kommentaare ei loe, kuid loomulikult, kui vaatan «Pealtnägija» Facebooki seina, mis sealt silma jääb, siis ikka paratamatult märkad. Küll aga neid kommentaare lugeda ei ole kindlasti liiga tervislik.

Viimati kirjutati meile, et oleme «pask!!!». See on tänapäeval lihtsalt intensiivsem, sest see on tehnoloogiliselt palju lihtsam ja kindlasti on polariseerumist rohkem, aga ma arvan, et miks seda tänapäeval nii palju ongi, sest see on lihtsalt nii lihtne - anonüümsus, kohe kõpsti sulle edastada. 

Kui palju nende aegade jooksul oled sa isiklikult kahetsenud mingit lugu või selle loo käiku? Mõeldes hiljem, et võib-olla oleks võinud/pidanud jätma tegemata? 

Teadvalt ei ole me kunagi teinud ühtegi lugu, mis oleks olnud vale või oleks läinud vildaka eelhäälestusega välja, kellelegi meelega ära panema. Sellist asja ei ole kindlasti ei minuga ega kellegagi siin toimetuses olnud.

Absoluutselt on olnud selliseid lugusid, kus oleme viidud tunnistajate poolt eksiteele. Me oleme teinud loo inimesest näiteks, kes väitis, et ta oli inimröövi ohver ja tegelikult ei olnud.

Pandi püsti suur rahvusvaheline päästmisoperatsioon ja siis selgus, et tal väga lihtsalt öeldes lõppes raha välismaal otsa. Seal peteti ära meid ja Eesti diplomaate ja natuke alguses ka politseid.

Kindlasti on olnud lugusid, mis on olnud nii-öelda vähem olulised, et keegi ei ole kogu aeg pidevalt tippvormis. Latt on aetud nii kõrgele, et endal on ka tihti raske üle hüpata. 

Aga teemasid ju jagub, nähtavasti?

Meil on olnud õnne suhteliselt algusest peale. Meil on elav tagasiside, me saame rahvalt palju mõtteid ja me oleme tublid inimesed. Laias laastus tulevad pooled lood rahva tagasisidena ja poolte lugude puhul me ise nuusutame õhku, läheme ja teeme.

Kindlasti on olnud aegu, kui on rohkem ja siis on olnud aegu, kus on olnud vähem publiku tagasisidet.

Mulle tundub, et olid ajad enne seda legendaarset krahhi, kui meil oli buumiaeg, siis nagu paistis, et elu läks nii heaks, et inimestel raha purskas diivani seest kõigile ja siis telefonid võib-olla nii palju ei helisenud ja e-mailid ei särisenud, aga nüüd ma pean ütlema, et meil on küll see õnn, et tööpuuduse all ei kannata.

Kui mitu korda oled sa tundnud või mõelnud, et ehk see hooaeg jääb viimaseks? Kas on teemade puudus või on olnud sinu isiklik soov lõpetada.

See mõte külastab mind keskeltläbi kaks korda hooaja jooksul.

See oleks juba ebanormaalne, kui sa ei esita aeg-ajalt endale küsimust, miks me teeme ja kuidas me teeme. Me töötame sellises emotsionaalses traumapunktis, kuhu inimesed valdavalt pöörduvad mingisuguste muredega ja õnnetustega.

Me teeme ka väga palju häid ja positiivseid lugusid, aga paratamatult ikka need negatiivsed emotsioonid on inimesel tugevamad. See kulutab ja sööb ja lisaks, kui sa pead seda tegema 37 nädalat järjest, iga nädal tähtaja peale, siis see on keeruline.

Kui õues läheb hämaramaks ja päevad lähevad lühemaks ja D-vitamiini tase kõigil langeb, siis loomulikult on kõigil aeg-ajalt raske. Hooaja lõppedes ma ei ole küll viimastel aastatel mõelnud, et see jääb viimaseks, aga me kõik ju peame endale aru andma, et miski ei ole igavene.

Kui keegi langeb võrrandist välja, siis ma loodan, et «Pealtnägija» üritus läheb põhimõtteliselt edasi. Aga siis, kui tulevad uued inimesed, siis see käekiri ja nägu muutub, mis ongi hea ja normaalne. 

Sellest raskusest rääkides, kasutate tiimina või ka sina isiklikult supervisori või psühholoogi abi? 

Ei, ma katsun panna tähele inimeste nii füüsilist kui ka vaimset vormi meie tiimis, aga samas hoida oma nina liialt eraelusse toppimata.

Ma ei tea, võib-olla keegi meie kolleegidest on seda teinud mingil hetkel, aga niiviisi organiseeritult piirdub see ERR-i poolt töötervisekontrolliga ja gripivastase vaktsineerimisega. 

Aga sinu jaoks isiklikult on see sport, mis maandab?

Jah, see on üks asi. Kogu see tegevus sellel tasemel ja ma arvan, et ka teistel tasemetel ajakirjanduses ka, siin on üksjagu sarnasusi ka tippspordiga.

Sa pead oma vormi ajastama ja viima ennast nii vaimselt kui füüsiliselt hooajaks konditsiooni. Ja siis ka hooaja kestel hoidma seda ja tõesti, isegi näiteks, kui sul on sellel nädalal 12-tunnised tööpäevad kogu aeg, varavalgest hilisõhtuni ja kui sa ei ole füüsilist põhja ladunud, siis see läheb raskeks ja ega sa seda pidevalt teha ei jaksa.

Eks tuleb teadlikult proovida puhata ja ennast maha laadida. Üks lahendus on sport, kärakat ma näiteks ei pane eriti, mul mingisugust salapärasemat või teravameelset lahendust ei ole. 

Oletame, et ühel hetkel jääb «Pealtnägija» hooaeg viimaseks.  Kus Mihkel võiks ennast veel teostada? Kus sa end üldse kujutaksid ette peale kõiki neid aastaid?

Ma võiksin heameelega ette võtta mingisuguse filmi või dokumentaalfilmi projekti.

Ma võiksin tegeleda õpetamisega, millega ma olen ka natuke juba flirtinud ja paratamatult minu selline oskustepagas on selline nagu ta on, et eks ma pean endale väljundit otsima kusagil ikkagi maailma teisel meediaga seotud väljal.

Võib-olla see on selline romantiline enesepettus, aga miks mitte ühel päeval kolida maale ja hakata metsameheks, aga see on võib-olla lihtsalt praegu siin jutuks hea küll. 

Kui me tuleme nüüd kohe algusesse tagasi, siis sa õppisid turundust ja olid Eesti Ekspressis ajakirjanik ja ühel hetkel see projekt kõik algas. Kuidas sa seda aega meenutad? Kust tuli ettepanek? Mis sa ise siis mõtlesid? Miks minna ja olla hoopis televisioonis?

Üheksakümne kuuendal aastal tuli kellegi geniaalsest peast selline mõte, et panna kaks komponenti kokku. Esiteks tollel ajal oli Eesti Ekspress silmatorkavalt teistest ees ajakirjanduslikult tasemelt ja teiselt poolt Eesti Televisioonis osati veel teha televisiooni, aga sellist uue aja ajakirjandust mitte.

Kellelgi tuli hiilgav idee need kaks komponenti kokku panna ja võetigi Eesti Ekspressi ajakirjanikud, keda hakkas Eesti Televisioonis kureerima Vahur Kersna ja sündis saade nimega «Õhtune Ekspress». 

See saade jätkus umbes kolm aastat, esimesed kaks aastat oli koos Vahuriga ja siis me tegime ühe aasta ilma Vahurita. 

Algselt käisid Ekspressi ajakirjanikud saatele kaastööd tegemas ja umbes kümnenda saate ajal vaadati, et siin Ekspressi nurgas istub noor poiss ja mind kutsuti proovima ja ma läksin proovisin «Õhtuses Ekspressis». See tuli hästi välja, meeldis ja huvitas ja selle raja peal ma olen põhimõtteliselt tänaseni. 

Siis tuli Vahuril ja režissöör Maire Radsinil mõte teha selline meelelahutuslik ajakirjanduslik telemagasin. Eks ma olin sealt silma jäänud ja mind kutsuti. Mulle helistas Maire Radsin, et meil on idee ja mulle tehti ettepanek. 

Kui kaua veel, mis sa tänase seisuga pakud? 

On selline ütlus, et televisioon ei ole elukutse, see on diagnoos. Ma sellist lõpptärminit ei pane.

Sa ei tee seda asja nii kaua, kui see sind ei huvitaks või see ei pakuks sulle rahuldust. See huvitab mind, see mulle meeldib, see on aeg-ajalt põrgulikult raske, väga emotsionaalne, aga mitmes mõttes on see hästi rahuldust pakkuv.

Ma hetkel ei näe põhjust, miks ma peaksin otseselt lahkuma - aga elu on täis ootamatusi. 

Sa ütled, et see ei ole lihtsalt elukutse, see on sinu elu. Kui palju üldse tuleb ette, et sa saad terveks päevaks või kaheks telefoni välja lülitada ja teha, mida tahad? 

Hooaja sees seda praktiliselt ei tule. Meie peredele on see nii, et hiljemalt augusti keskpaigast nagu läheksid merele, oleksid 9-10 kuud merel ja kuskil siis mai lõpus tuled tagasi.

Põhimõtteliselt pimedas käid magamas kodus vahepeal. Ma ikka viimastel aastatel püüan nii, et mul siiski üks päev nädalas oleks nii, et ma ei tule tööle. Aga isegi sellel ühel päeval kodus arvutis toimetan lugusid või ajan asju.

Ei maksa ennast selliseks hirmsaks kannatajaks või kangelaseks joonistada, et eks meil selle vastukaaluks on suvel võimalik pikemalt puhata. Sellise elurütmiga mina olen harjunud ja rahul.

Ma ütlen kolleegidele ka, et sügisel ja talvel ma tahan seitse nahka teie käest ja unustage ära eraelu, ma võin teile helistada kell kaks öösel, aga siis mitu head kuud ei pea te mind taluma. 

Oled sa hea ülemus? Millist tagasisidet sa oled saanud?

Seda peab teiste käest küsima. Minu häda on see, et ma kaldun liiga pikalt rääkima mõnikord ja seetõttu ma ka hästi palju arutan oma kolleegidega ja me jõuame koos mingisuguste järelduste ja lahendusteni.

See käekiri on selline, et ma ei tea seda õiget vastust, kuhu me peaksime minema või mis moodi see asi peaks saama tehtud, selle asemel, et lihtsalt inimesele öelda, et kuule sa nüüd lähed teed nii, me võtame sammhaaval ja siis jõuame lahendusteni.

See on selles mõttes kasulik, et kõik on ühel leheküljel ja ei teki mingeid liigseid asjatuid pingeid. See võib võtta mõnikord tohutult palju rohkem aega, aga ma arvan, et pikas jooksus on see vajalik ja kasulik meile kõigile.

Tugev käskimine ja domineerimine ei vii kuhugile. See on väga suuresti meeskonnamäng ja mina näen ennast meeskonna mängiva treenerina, spordivõistkonna kujundit kasutades.

Ma joonistan mänguplaane, ise olen platsil ja võtan palli ja viskan korvi ka mõni kord, kui vaja. Kui ma näen, et teised on kuumad, siis sokutan palli teiste kätte ja nemad toimetavad seal. 

Kas pole tähelepanuväärne see, et tänasel päeval, kui räägitakse, et televaatamine aina väheneb ja võib-olla teistest köidavad ka rohkem reality’d ja sellised lihtsad sotsiaalpornograafilised saated, siis «Pealtnägija» on jätkuvalt kõige vaadatum saade või vähemalt üks vaadatumatest?

Mõnes mõttes on see tõesti anomaalia ja tohutu kompliment. Teisipidi ma ei kirjuta alla, et need reality'd enam nii edukad on ja kolmandat pidi on Eesti rahvas olnud ju alati lugemise ja teadmiste himuline. Meenutame näiteks neid uskumatuid raamatuostu numbreid nõukogude perioodil või lugemisnäitajaid.

Isegi täna nii väikese rahva kirjasõna õitseb. Kuigi me vahetevahel näeme vastupidiseid signaale, siis eestlased on olnud läbi aegade teadmishimuline ja tark rahvas. Selles mõttes «Pealtnägija» populaarsus ei ole midagi nii uskumatut või erilist.

Ei maksa unustada, et meie formaat on ka selline, et me püüame midagi eriti laiale auditooriumile pakkuda. Me ei tee ainult  uurimislugusid ja ei songi inimeste saladustes,  vaid teeme ka helgeid ja rõõmsaid ning kultuurilugusid.

Teeme ka kurioosseid lugusid, teeme ka nalja ja meil on para-rubriik. See hoiabki kõige laiemat auditooriumi. On hästi oluline, et me ei võta ka iseennast liiga tõsiselt - kui sa hakkad seda tegema ja ei suuda ka enda üle naerda, siis on küll aeg pillid kotti panna. 

Kas leidub üldse mõni selline teema või valdkond, mida teie ei puuduta? Esoteerika või ufod näiteks? 

Esoteerikal ja konkreetselt ufodel on «Pealtnägija» ajaloos väga oluline roll. Need nn hiiglased, kelle õlgadel me seisame on põhimõtteliselt ufo-saated. Vahur Kersna tegi omal ajal väga edukaid saateid sarjast «Kohtumine tundmatuga», mis rääkis ufodega kohtumistest Eestis.

Esoteerikat on «Pealtnägijas» aegade jooksul olnud väga palju. Aastate jooksul on seda jäänud siiski oluliselt vähemaks, sellepärast, et keskkond ja tõekspidamised on muutunud: enam nagu selliseid muigega suunurgas lugusid ei mõisteta nii lihtsalt.

Ja siin telemaja sees, kui me mõnikord neid paralugusid teeme, siis trotsime mitmeid kriitikuid. Aga väga jonnakalt ikkagi teeme aeg-ajalt lugusid vaimudest, tontidest ja tulnukatest «Pealtnägija» võtmes, käsitledes neid lugusid niivõrd ajakirjanduslikult kui vähegi võimalik.

Esmapilgul täiesti jaburast loost võib teha täiesti tõsise loo. Minu vastus ka neile, kes ütlevad, et alternatiivsetest või paranähtustest ei peaks rääkima on see, et kui me need maha vaikime, need tõekspidamised ja arvamused, ega need kusagile ära ei kao.

Näiteks see MMS-i skandaal, mille üle kõik olid kummuli, meil ja vist ka teistes toimetustes oli see info olemas juba tükk aega varem ja meil konkreetselt ajakirjanik tegeles sellega. 

Toona me võtsime ühendust arstidega, et kuulge, näete siin mingisuguses foorumis antakse selliseid nõuandeid, inimesed ostavad ja tarbivad ja selle peale öeldi meile: ««Pealtnägija», Rahvusringhääling, kas teil millegi targemaga ei ole tegelda? See on nii nõme teema, et me ei hakka oma aega raiskama selle kommenteerimisele.»

Ja läks mööda pool aastat, kui Tuuli Jõesaar kirjutas selle loo ära foorumite põhjal ja siis olid kõik kummuli. Kui me oleksime selle loo kuus kuud varem teinud, siis võib-olla mõni inimene oleks vähem tarbinud või oleks kasvõi varem saanud asja peatada.

Põhimõtteliselt me ei välista ühtegi teemat. Loomulikult on teemasid, kus avaliku huvi leidmine on keerulisem. Näiteks meil oleks üpris keeruline leida põhjust, miks me teeme loo sellest, et miks keegi kuulus toitumisnõustaja sööb kringlit vabal ajal - aga pange tähele, ma ei naeruväärista seda üldse.

Kõiksugustele saadetele ja käsitlustele peab olema ruumi siin päikese all ja me näeme, et see meeletult huvitas inimesi ja seetõttu ongi hea, et on erineva käekirjaga saated. 

Milliseid saateid sa ise vaatad?

Ma viimasel ajal tõtt-öelda vaatan vähe televisiooni, sellepärast, et ei ole aega.

Niipalju tehakse põnevaid ja huvitavaid saateid, aga sa lihtsalt ei jõua vaadata ja kõigega kursis olla. Loomulikult vaatan ma ühe või paar jagu need uued tulijad ära, päris neid reality-sarju nüüd mitte, aga näiteks kadedusega vaatan Urmas Eero Liivi Estonia-sarja, Roaldi rännusaadet. «Kuuuurijal» püüan silma peal hoida, kui seal midagi tehakse.

Kui ma midagi vabast tahtest vaatan, siis midagi, mis viib mõtted mujale - briti krimisarju või sporti. 

Lõpetuseks, kui sa kirjeldad 12-tunniseid tööpäevi, mille kõrvalt väga paljuks muuks aega ei jää, siis kas televisioon vähemasti teeb teid «Pealtnägijas» rikkaks? 

Mitte rahalises mõttes, kahjuks. Sõidan varsti kümme aastat vana autoga ja elan täiesti tavalist väikekodanlase elu.

Kui me oleksime suuremas keeleruumis, siis võib-olla saaks hoobelda suuremate numbritega. Kuna kahjuks või õnneks meie keeleruum on nii pisike, siis see mängumaa on väiksem ja tasud ka. Kui ma annaksin järgi mõnele konkureeriva meediamaja pakkumistele, siis võib-olla oleks kontole laekuv summa suurem.