Teleajakirjanik Mihkel Kärmas on «Pealtnägijat» vedanud juba kakskümmend aastat. Sedapuhku rääkis Elu24 Kärmasega, kes ise tihti intervjueeritava rolli ei satu, mehe tööst ja uuris, mida teeks ta pärast «Pealtnägija» lõppu ning kas teletöö on aastate jooksul ka rikkuse majja toonud?
Sa ei ole ise väga tihti intervjueeritava rollis. Kas oled kahekümne aasta jooksul hinnanguliselt kokku lugenud, kui palju lugusid oled ise toimetanud ja teinud?
Oi, seda on võimatu lugeda. Ma olen küll kõva arhiveerija ja tallele panija, idee järgi peaksid olema vähemalt valdav osa kõikidest nendest lugudest, mis ma ise olen teinud, alles ühel või teisel kujul. Kui sinna veel juurde liita, kui palju olen ma toimetanud lugusid eriti «Pealtnägijas», siis räägime ikkagi tuhandetest ja tuhandetest lugudest.
Kui minu statistika alt ei vea, selleks, et anda ettekujutus mastaapidest, siis sellel nädalal oli 728. saade. Kui me võtame keskeltläbi, et «Pealtnägijas» on kolm lugu ja igas loos on umbes kolm intervjueeritavat... sealt need numbrid hakkavad kerima.
Ja kui mõelda, et need arvud on umbes sellised, et – ma julgen öelda – iga kaheksas teema, millega me tegeleme, jõuab looni, siis juba ainuüksi ühe aasta jooksul suhtled sa tuhandete inimestega.
Loomulikult mitte kõigiga näost näkku. Moodsal ajal, kas siis elektroonilisel või telefoni teel või muude sidevahenditega.
Kui palju on sul neid lugusid, mida oled üritanud aastate jooksul püüda, aga ei olegi ära teinud?
Neid on väga-väga palju. Kõikidel ajakirjanikel on ju kuskil vihikuservas või arvutifailis nimekiri mõtetest, mida ta tahab teha ja nii ka mul.
Mul on üks selline teemade fail, mis on aastast aastasse minuga kaasas käinud ja see on ikka väga pikk. Ja mõned lood seal on sellised, mis on natuke nagu linnalegendi staatuses: peab teadma, kas see on ikkagi õige või ei ole.
Mõned on lihtsalt sellised, et inimene keeldub meiega rääkimast, intervjuud andmast. On mõned inimesed, keda ma sportlikust huvist kompan iga paari-kolme kuu tagant, et ega nad juhuslikult nüüd ei tahaks minuga rääkida - ja seni on vastus eitav.
Eks igasugu karaktereid on ja neid põhjuseid ja asjaolusid on erinevaid, miks inimesed ei soovi või ei ole sellel hetkel valmis rääkima.
Sa oled kõigi nende aegade jooksul võitnud kõikvõimalikke väga väärtuslikke auhindu. Millised on need lood, mis sulle kohe esimesena meenuvad, mille üle sa ise oled erakordselt uhke? Mille eest iseendale võib-olla auhinna annaksid?
Oh jah. Tõesti, nagu sai mainitud, neid lugusid on kohutavalt palju, mis on tehtud.
Kui ma aga pean ühe esile tõstma, siis me oleme aidanud tabada tapjaid. Tänu meie loole läksid sündmused niimoodi veerema, et uurimine läks õigesse jälge ja see viis väga ruttu õigete tapjate tabamisele. Enne seda oli see juhtum nn pime.
Meie saate tegemiste tagajärjel on rida erinevaid võimsaid inimesi pidanud ametist tagasi astuma või on neile osaks langenud menetlus või kogunisti karistus. Me oleme kindlasti läinud maksma miljoneid erinevate lugudega, kasvõi äriettevõtetele mingisuguste probleemidega seoses.