/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/28/12605185t1hc861.jpg)
Täna möödub 25 aastat Estonia hukust, mis viis ühes 851 teise reisijaga märga hauda ka legendaarse laulumehe Urmas Alenderi. Varalahkunud muusiku tütar avaldas, mis tal isa surma juures kõige enam südamel kripeldab.
Yoko Alender meenutab Estonia hukku: jäin isata, minu tulevased lapsed vanaisata...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Karge sügispäev, paistab päike, kõik liigub ja on samas justkui seisma jäänud. Palju mõtteid ja samas ei ühtegi. Nii vaikseks kõik on jäänud. Mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees,» meenutab poliitik ja arhitekt Yoko Alender 1994. aasta 28. septembrit.
«Jäin isata, minu tulevased lapsed vanaisata, minu isa imeliste lapselasteta. Viimasest on vast kõige enam kahju. Õnneks jäi muusika, meile kõigile. See sai aina suuremaks ja elab oma elu,» kirjutas Alender täna, 25 aastat hiljem Facebookis.
:format(webp)/nginx/o/2019/02/24/11819613t1h2e87.jpg)
«Kõik muutus. Ja samas läks ju ikkagi edasi. Tulemas oli nii palju ilusat. Mälestustes neist esimestest päevadest on palju musti auke ja mõnes tumedas kohas olen alles nüüd, 25 aastat hiljem julenud käia,» rääkis naine traumast, mille isa surm talle jättis.
«Tahaks, et see päev, igaühe eraldiseisvad kannatused, mälestused, igaühe enda omad, või ühised, meid sellel päeval ikkagi seoks. Ja aitäh ütlen ka, isale, et ta oli ja laulis ja kõigile, kes olid siis mu kõrval, ja neile, kes on nüüd. Kallistagem.»