Saatejuhi Katrin Lusti (37) välimus satub ikka ja jälle kriitikude mürgiste kommentaaride laviini alla. Hiljuti antud intervjuus pajatas teletegija Urmas Eero Liiv, kuidas oli Londonist naasnud Lustil palunud juuksed ära pesta ja võrdles saatejuhi välimust kaltsaka omaga.
Katrin Lust vastuseks skandaalile: ma ei olnud kaltsakas! (3)
Katrinil ei ole Urmas Eero Liiviga juhtunud seik meelest läinud, Lusti sõnul kutsus mees ta seltskonnaüritusel enda kõrvale ja palus tal juustega midagi ette võtta. «Mina olin just aastaid vaeva näinud, et välja kasvatada oma kartulitooni naturaalsed juukseid. Kõik minu tuttavad nii Inglismaal kui ka Argentinas olid minu naturaalsetest šatäänidest juustest vaimustunud ja siis ütleb Liiv mulle, et ma näen välja nagu mingi taani ajakirjanik, kannan pükse ja pastelseid värvitoone,» räägib Lust, kuidas tema juuksetooni ja stiili ei peeta Eestis millekski.
Katrin lisab, et ta tõepoolest ei solvunud, sest sai kodumaale naastes aru, et on siinses keskkonnas teistsugune. «Tegelikult, mul olid tol hetkel täiesti värvimata üliägedad juuksed. Kui me vaatame Kersti Kaljulaidu, siis ka tal on värvimata naturaalsed juuksed, mis hoiavadki soengus teistmoodi kui värvitud juuksed.»
Katrini sõnul on tema Liivi poolt kaltsakaks tituleeritud stiil inspireeritud Briti moest, naine veetis ligi 10 aastat elades inglise kõrgklassi melus ja oli abielus moekunstnikuga, kes tutvustas teda ka Briti kõrgmoejumalateks nimetatud Vivienne Westwoodi ja Alexander McQueeniga. Lusti meelest võib inglaste stiilitaju eestlastele kaugeks jääda, sest brittide kantav mood on eklektiline, julge ja kohati šokeeriv, mille läbi püütakse rõhutada oma iseloomu.
Katrini sõnul tahavad kõik Londoni kõrgseltskondades ringlevad naised omanäolised välja näha ja rõhk on eripäral. «Kui minna Annabeli privaatklubisse või Harry'se baari, siis seal olevad naised püüavadki oma soengutega, riiete värvivalikuga ja eri stiilide kombineerimisega iga hinna eest üksteisest eristuda,» räägib saatejuht.
Lustile meeldis Londonis see, et kõigil on vabadus olla, kes nad tahavad ning hommikul üles ärgates võib poodi piima järele minna meigivabalt, sassis juustega ja dressides ja seda ilma riivavate pilkude ohvriks langemata. Meigi kohapealt on Lustile jäänud mulje, et eesti naised kardavad meikimata väljas käia. «Hommikul poodi minnes ei näe Londonis täiuslikult meigitud, punaste huultega naisi ja see on äge, et inglise naised ei karda eksida, nad ei tunne, et peavad vaeva nägema, et teistele meeldida.» Lustile on hoopis eestlaste komme juba hommikul poodi minnes välja näha nagu oleksid peole tulnud, ehmatav. «Kusjuures eesti naised on ilusad, ma ei saa aru, miks me peame nii palju oma välimuse pärast muretsema,» mõtiskleb Lust.
Katrin mõistab, et paljude eesti inimeste jaoks võib tema riietusstiil imelik näida, kuid ta ei soovi raamidesse surutud olla. «Ma ei pea teleekraanil välja nägema nagu Anu Välba või Tuuli Roosma. Ma olen Katrin Lust, panen kübara pähe, tossud jalga või kannan oranži seelikut keset talve, teen, mida tahan,» teatab teleajakirjanik.
Katrini meelest on omanäolisi naisi siiski tekkinud linnapilti juurde ja ta loodab ka ise inimestele eeskujuks olla. «Mina ei lähe kellelegi ütlema, milline ta välja näeb, see on maitselage.» Lust nendib, et tihti räägitakse sallivusest, aga tema meelest peaksid inimesed kõigepealt alustama üksteise välimuse aktsepteerimisest.