5MIINUST, OUJEE ehk lugu sellest, kuidas Võsu räpparid mu südame võitsid
Galerii!

5miinust, 13 ja reede, Tallinn, Helitehas, 16+ pidu. Peaks olema «jõhkralt suur live», aga publiku seast nii suur ei paistagi. Tavaline rämmar, lihtsalt rohkem rahvast ja tulevärki.

Kui silekael härrastest mööda ei vaata

See lugu algab tegelikult paar aastat tagasi, 2017. aasta lõpus Pärnu ööklubis Sunset. Padar, Shanon, Termikas... ja 5miinust. Samamoodi 16+ pidu nagu nüüd reedel vanas Factorys. 5miinust oli õhtu esimene bänd ja graafikust vist kinni ei peetud, kuna muidu poleks ma neid näinud.

Ja mulle ei meeldinud. Lavalt kostus ebamusikaalne ja -intelligentne «5miinust, oujee!» ning publikus tunglesid napilt legaalsed jolosväägerid, kellel natuke liiga palju lihaseid, maikad seljas ja need nõmedad ossisoengud peas. Kas see tegelikult päris nii oli, ma tagantjärele enam kindel pole, aga vähemalt selline emotsioon mul toona tekkis.

Nähtud, unustatud. Kerime umbes-täpselt aasta edasi ja 5miinuse poisid korraldavad Tallinnas Hollywoodis jõulurämmarit. «Elu24 ja Rasmus Rammo not welcome,» seisab ürituse kirjelduses. Olen samas nimekirjas natside ja korgivägistajatega. Millega ma selle saatuse ära olin teeninud, ma enam meelde tuletama ei hakka.

Olgu öeldud, et tolleks hetkeks ei teadnud ma 5miinusest ikka veel mitte midagi. Seda enam käis mulle pinda, et nad mu oma ürituselt ära bännisid, kui mul poleks olnud nagunii mitte mingit huvi sellist bändi kuulama minna. Kelleks te ennast peate, et arvate, et ma teie kontserdile üldse tulla tahan?

5miinust Pühajärve jaanitulel 2019. Ilmselt nende kuulsusekõvera tipphetk.

FOTO: Martin Dremljuga

Ja sellesama jonnakusega panin ma ühel 2018. aasta detsembrikuu õhtul tööl «Trenažööri» mängima. Üldse ei meeldinud. Korralikku refrääni pole, Venelane venitab seosetuid sõnu. Kuidas selline asi hitt saab olla, ei saanud ma aru... ja kuulasin edasi.

Sammud on seatud, tülid on maetud

Kuulasin ja kuulasin, kuni märkamatult läks asi nii kaugele, et sel samal detsembrikuul nägin ma 5miinust kolm korda live'is. 28. detsember 2018, jälle Factory ja 16+, üks «aitäh»-tuuri viimaseid kontserte, mis pidanuks 5miinuse laialiminekut märkima, on meeles kui üks mu elu paremaid õhtuid. Tulin peole haigena ja palavikus, lahkusin tervendatult ja energiast laetult.

Aga 5miinust ei läinud laiali, jumal tänatud. Selle asemel otsustasid nad ennast ümber leiutada ning andsid jaanipäeva eel välja roppustevaba ja «täiesti kaine» raadiohiti «aluspükse», mis minu ja ilmselt lugematute teistegi jaoks lõppenud suve hümniks jääb. Mida nublu tegi eelmisel suvel «Mina ka» ja «öölapsega», seda kordas 5miinust tänavu «aluspükstega».

Mingi vend säutsus alles paar päeva tagasi, et kes 5miinust fännab, oskab rääkida vaid «kulmukaare koordineerimisest ja kipsplaadi panekust». Aga kui sa inimesi nende muusikamaitse järgi lahterdad, pole mõtet sinuga üldse millestki rääkida.

«5miinust on 2019. aastal kindlalt Eesti parim live-bänd. Sellist energiat nagu neist viiest Võsu kutist ei tule kelleltki teiselt ja ühtki bändi ei võeta vastu ligilähedasegi aplausiga. Ülikõva!» Just nii kirjutasin Pühajärve jaanitule blogis ja just see ongi tõsi. Ja just selle tsitaadiga reklaamisid miinused reedeõhtust Helitehase «jõhkralt suurt» kontserti.

Kuigi paar viimast lugu on jätnud narko- ja seksimiinused näiliselt minevikku, käib bändiga ikkagi kaasas omamoodi aura, mis ei luba päris süümepiinadeta tunnistada, et mulle tõesõna meeldib, mida need Võsu kutid teevad. Mingi vend säutsus alles paar päeva tagasi, et kes 5miinust fännab, oskab rääkida vaid «kulmukaare koordineerimisest ja kipsplaadi panekust».

Aga kui sa inimesi nende muusikamaitse järgi lahterdad, pole mõtet sinuga üldse millestki rääkida. Nende muusika on Eestis ainulaadne, nende sõnad on elulised, keeleliselt nutikad ja siiralt humoorikad, nende live-energia on ületamatu. Nad on superstaarid (purjus peaga ütleksin jumalad, päevavalges ei julge).

Pidu aga täna paneb 5 nagu viral ja öö on ärev nagu päev Ukrainal

Reedeõhtune live oli selle järjekordne tõestus. Täismaja, «k2lifaat» ja «Trenažöör» viiulitel, trummid, seitse külalisesinejat. Lendamise loo ajal tõusevad Põhja-Korea ja Estoni Kohver lava kohale, käsikäes mingi paksu valges hõlstis mehega, kes ilmselt nokkis publiku Orelipoisina ära petab.

«Anna vett» ajal sajab publiku kohal vihma. Koit Toome mängib klaveril «aluspükse». Elina Born laulab tausta. Kohvril on seljas Kenno Põltsami pildiga pusa, kondoome täis kleebitud. nublu vokaal tuleb ikka veel fono pealt, ükskõik kui palju ta ei laseks oma mänedžeril vastupidist väita (vähemalt «für Oksana» ajal).

Aga kõike seda pole nii väga vajagi, kuna piisab neist viiest kutist, piisab sellest muusikast, piisab sellest higisest publikust, et ükskõik kui suur või väike saal kuumaks kütta ja järjekordsest rämmarist «jõhkralt suur live» luua. Ekraane, tulevärki, tossu ja muid trikke pole vajagi. Aga vahel on ikka tore ennast proovile panna.

5miinust «jõhkralt SUUR LIVE» Helitehases.

FOTO: Rasmus Rammo

Olla nii rõõm ja tähtis on tuju

«Miinused on mulle vist kõige tervislikumalt mõjunud üldse. See tõde on üks parimaid depressiooniravimeid, mida me bändina jagame. Alkoholism ja ained ning raha ja respektinälg on selle bändi DNAs,» rääkis Sass Henno, kelle tee kevadel miinuste omast lahku läks, kunagi Tartu Postimehele. Ma nõustun.

Pole vahet, mis tuju mul on, kui kehv päev on olnud või kui tühi ja mõttetu paik see maailm on, ma tean, et lava ees tunnen ennast elusana. See ei pea tingimata 5miinuse lava olema, aga nende meestega vähemalt tead, et petta ei saa. Nad kütavad täie raha eest, kuni iga viimnegi keha saalis on higine.

Nii et nüüd olen ma see vend, kes kannab Manowari mütsi, Shawn Mendese särki ja kuulab klappidest «erootikapoodi». Sest muusikal ei ole piire. Ja kui keegi tunneb tungivat vajadust kellegi teise rõõmu või kirge pisendada lihtsalt seepärast, et neile samasugune muusika ei istu, siis on see juba tõestus omaette, et rumalus on muusikaülene nähtus.

Kuna see tekst kukkus ilgelt lääge välja, siis ütlen igaks juhuks lõpetuseks, et mulle see Pootsmanniga laul ei meeldi üldse ja võiksite pigem Lemsaluga «Fuuriat» teha vahel. You suck!

Tagasi üles