Eestlased motivatsioonipuudusest: teiste kriitika võtab motivatsiooni ära

Helen Adamson kuumal fotosesioonil vannis Foto: ALICIA LANDMAN

Mõnikord tunned, et ei taha ega viitsi. Tahaks vaid seina vaadata või värskes õhus viibida. Kui ka sul on selline olukord olnud, siis valdab sind paljude eestlaste kombel motivatsioonipuudus.

Elu24 avaldab kahes osas Eesti avaliku elu tegelaste kogemused motivatsioonipuudusest. Lauljad, näitlejad, poliitikud, suunamudijad jt avaldavad ja annavad nõu, kuidas motivatsioon tagasi saada.

DJ Eisi

Ütleme nii, et motivatsioonipuudus käib tööga kaasas vähemal või suuremal moel. Üritan siis lisada tavapärasele tegutsemisviisile midagi uut. Minul need internetist loetud artiklid stiilis «5 moodust, kuidas saada üle...» ei aita. Vahel on lihtsalt halvemad ajad, aga lohutan end sellega, et peale mõõna peab alati tulema tõus. Aeg ja puhkus aitavad...

Eisi Mäeots Foto: Erakogu

Laulja Nika Marula

Ikka on olnud ning seda juhtub tihti, eriti siis kui on pikka aega olnud kõik hästi ja siis läheb midagi valesti. Aga siiski sellisel juhul ma lähen kasvõi loodusesse või spaasse. Ja kui on väga hull, siis teen kõvasti sporti, aga see alles esimene etapp. Hiljem ma panen kõik mõtted kokku ja teen endale plaani valmis, mis läks valesti ja kuidas võiks seda parandada nii, et olukord muutuks. Tihti aitab mu pere mind, eriti sugulased ja lapsed, kes lihtsalt viivad mu mõtted mujale.

Nika Marula. Foto: Madis Sinivee/Eesti Meedia/Scanpix Baltics

Laulja Ranele

Nagu ilmselt kõik inimesed, nii ka mina, olen kogenud aeg-ajalt motivatsioonipuudust. Pigem tekib see siis, kui tegevusi on liiga palju ja tähtajad kattuvad. Minu puhul aitab siis see, kui võtan korraks aja maha ja mõtlen oma tegevused läbi. Motivatsioonipuudus on juba tagajärg ja sellega tegeleda on tunduvalt keerulisem kui seda ennetada. Et mitte kokku joosta, hoian mina oma «tassi täis» sellega, et planeerin väga täpselt oma aega, teen sporti ja magan korralikult.

Ranele Raudsoo Foto: Ardo Kaljuvee

Telepersoon Madli Vilsar

Motivatsioonipuudus on selline huvitav nähtus, et minul toimib kindlasti väljend all or nothing. Tihti aitab lihtsalt uni. Vahel pole suure väsimuse tõttu mingit tuju midagi teha. See on sellisel juhul ehk mööduv. Kui juba pidev probleem, siis peaks üle vaatama, millega ennast ümbritsenud olen. Kui ümber olevad inimesed ja keskkond sinust motivatsiooni edasi minna välja imeb, siis ehk on aeg leida parem keskkond.

Madli Vilsar. Foto: Erakogu

Arteri ajakirjanik Kristina Herodes

Ma arvan, et motivatsioon kipub kõikidel kohati uitama minema ja kes väidab vastupidist, lihtsalt valetab. Inimene pole masin, kes alati ja igal eluhetkel efektiivselt toimiks, vahepeal peab tankima ja teinekord ka lihtsalt juhtme stepslist välja tõmbama.

Olen just hetkel sellises punktis, kus motivatsioonipuudus kõri nöörib. Millest selline seis? Minu puhul viib motivatsiooni kadumiseni mitu erinevat ahelat, kõik võrdselt häirivad. Esimene on lootusetuse tunne. Kui sa annad endast kõik, 200 protsenti, panustad kogu kire, aja ja energia, aga asjad ei lähe ikkagi nii, nagu sa uskusid õige olevat ja minevat. See ongi tegelikult normaalne, sest mõnel teisel inimesel võis olla teistsugune nägemus. Siis püüad mõista ja põhjendada, miks nii läks. Lepid olukorraga, pühid põlved puhtaks ja astud edasi, aga motivatsiooni masinavärki taas käima saada nõuab minult sellises olukorras teadlikku pingutust.

Teine on põhjus, miks mott maas, on palju lihtsam ja labasem – kütus on otsas. Olen hasardiga unustanud tankida, ehk puhata, süüa, magada, mängida, laadida oma vaimu värskete emotsioonidega. Lühikest aega veab töönarkomaan ka inertsist välja, aga kräšš on ainult ajaküsimus. See tuleb kindlasti.

Mis mind aga absoluutselt ei kõiguta on klassikalised välised motivaatorid. Käsk või kiitus, piits või präänik. Sama õõnsad on omakasu, ahnus, edevus, hirm ja võimuiha. Töötan puhtalt sisemise mootori peal, mille paneb liikuma usk. Selleks, et käivituda, on mul vaja olla veendunud kahes asjas – et see liigutus on mõtestatud ja vajalik. Ja kui see on nii, olen nõus ennast säästmata kasvõi mägesid liigutama.

Kristina Herodes Foto: Erakogu

Ele Adamson

Motivatsiooniga on nagu elus ikka – tõusud ja mõõnad. Tahaks öelda, et pigem on tõusud. Samas olen ma hästi emotsionaalne ja avatud inimene, mistõttu häirivad ka minu motivatsiooni paljud erinevad faktorid. Isegi kui ma seda endale teadvustan, on vahel raske mõtete järgi toimida, sest emotsioonid võtavad võimust. Minu tegemisi mõjutavad isegi aastaaeg ja ilm – ma pole kõigusoojane, pigem päikeselaps. Kui väljas on valgust ja soojust, siis tunnen, et olen kõigeks võimeline. See on naljakas, kuid just nii ma tunnen. Pimedad aastaajad panevad mind rohkem pingutama ja oma motivatsiooni kallal tööd tegema – teadlikumalt. Aitab kasvõi see, et mõtled kõigele heale, mis sind ümbritseb, vaatad hommikul peeglisse ja sisendad endale, et elu on ilus. Tegelikult ju on ka, aga kipume seda kiires elu virvarris unustama. Kaasaarvatud mina.

Kahjuks olen ma ka oma tegemiste suhtes eriti kriitiline. Võib-olla ei peaks, aga ma ei oska teisiti. Püüan iga päev endale nii-öelda andeks anda, kuid päevad pole vennad. Õnneks ümbritsevad mind toredad inimesed, kes mind armastavad ja hoiavad – see on ülimalt oluline motivatsiooni püsimisel. Sisemist motivatsiooni mõjutab ju tugevalt väline motivatsioon. Tööalaselt ei ole selleks ainult palk (kuigi ka see on oluline), vaid pigem hea töökeskkond/õhkkond ja armastus selle vastu, mida teed. Ebaõigluse ja ükskõiksuse tajumine viivad motivatsiooni alla. Mulle meeldib Fazeri Eesti juhi ütlus ühes artiklis: mida rohkem aega pühendab inimene teda innustavatele töövälistele tegevustele, seda produktiivsem suudab ta olla ka oma töös. Ma arvan sama. Eneseteostuse võimalus ja sisemine rahulolu tagavad tahtmise pingutada. Pikaajaline rutiin tapab.

Samas, võttes endale liialt kohustusi, millega ei suuda ajaliselt toime tulla, võib olla jällegi vastupidine reaktsioon. Ajuteadlane Jaan Arugi on rõhutanud, et kõige tähtsam on puhkus ja uni. Oskus on jätta endale natuke põnevust igasse päeva. Ka mina õpin seda veel.

Mulle tundub, et tänapäeva inimesi muserdab tihti sotsiaalmeedias teiste inimeste elude nägemine – kõik tunduvad kuidagi paremad, ilusamad ja edukamad. Alati ei ole kõik nii nagu välja paistab – me kõik oleme inimesed, me kõik teeme vigu, me kõik murdume, meil kõigil on paremaid ja halvemaid aegu. Kui ei ole enda eluga rahul, siis tuleb mõelda, mis teeb sind rahulolematuks ja mis õnnelikuks. Sea enda vajadused kõrgemale teiste omadest. Sihid hoiavad motiveerituna ja õnnestumised kannustavad edasi toimetama. Positiivne mõtlemine on ülioluline! Iga sulguv uks avab uue – olen selle mitmeid kordi läbi katsetanud. Pärast päikeseloojangut on alati oodata päikesetõusu. Nüüd selg sirgu ja rõõmuslahke nägu pähe! Tegudele ja seejärel puhkama!

Ele Adamson. Foto: Tairo Lutter

Näitleja Maarja Tammemägi

Motivatsioonipuudusega erialaselt ja ka isiklikus elus puutun kokku väga-väga harva. Kui selline langus aset leiab, siis on see enamasti väsimusest või sellest, et on mingi lavastusega või iseendaga seotud takistus, millest ei saa üle ja see tekitab frustratsiooni. Kuigi siis ei saa seda võib-olla liigitada otseselt motivatsioonipuuduseks, vaid inimlikuks jonniks, et asjad ei lähe nii nagu mina sooviksin. Ent, mis mind sellistel puhkudel aitab on kindlasti n-ö iseendasse vaatamine. Lahtimõtestamine, et mis mind parasjagu ärritab, miks ma tunnen, et edasi minna on raske või võimatu jne. Niipea, kui olen ise nendele küsimustele vastuse leidnud ja saan iseendast ja oma käitumisest või tundeimpulssidest aru, siis kaob ka igasugune trots ja negatiivsed, võimetuks tegevad emotsioonid. Pikemas perspektiivis usun, et on vaja oma ellu midagi, mis maandaks ja annaks ka vaimule tänapäevases kiire tempoga maailmas puhkust. Minul aitab seda puhkust leida jooga ja mediteerimine.

Maarja Tammemägi Foto: Margus Ansu

Helen Adamson

Mul on pikalt olnud motivatsioonipuudus, näiteks muusika kirjutamiseks. Pikalt tähendab siis viis aastat. Selle aja jooksul ma olen lõpuni valmis kirjutanud ühe laulu ning ka lugematult hulgal erinevaid sõnu ja viisijuppe, mida pole ära lõpetanud. Ma ei oskagi öelda, miks mul motivatsiooni seda ära teha pole. Üks põhjus on äkki see, et muusika üleüldse on keeruline. Kunst ja loome üldse. Kõigil võib alati olla väga palju arvamusi. Vahet ei ole, kui pühendunult või südamega sa midagi teed, keegi saab subjektiivselt sinu loomingut, mida sa välja annad, hinnata. See võib tekitada sisemist kriisi. Sa pingutad ja annad endast kõik, aga keegi annab sinu loomingule hinnangu. Väga paljudel aladel on objektiivsust rohkem, mida kunstis ei ole. Ma arvan, et see on minu puhul ka üks motivatsioonipuuduse põhjus. 

Ma olen endal elus valinud selle tee, et ma ei lase negatiivsetel inimestel endaga kokku puutuda. Ma arvan, et igal inimesel on valida, missuguseid valikuid ta elus teeb ja keda oma ellu laseb, mida ta oma ellu laseb. Mina blokin negatiivsed inimesed oma elust ära. Ühe näitena see, et ma ei loe viimased poolteist või kaks aastat uudiseid, sest mul ei ole vaja pidevalt teada, kui midagi on halvasti. Kommentaare ma juba ammu ei loe, sest mul ei ole vaja seda tüüpi inimesi oma ellu lubada. Mulle ei ole vaja isegi enda mõtetesse nende inimeste negatiivsust saada, kes oma elu ei ela ja kes end teisi halvustades välja elavad.

See on ka üks põhjus, miks mul on motivatsiooniga probleeme. Ma ei taha lasta neid inimesi oma ellu. Tore on loomulikult see, kui inimestele meeldib ja nad on toredad, aga kahjuks antakse negatiivset tagasisidet palju rohkem.

Kui tagasiside on vahetu, nagu näiteks Instagrami, siis sellega on teistmoodi. Kui sa pead kellelegi midagi otse ütlema, siis sa ei tee seda. Susitakse tihti ikka inimeste seljataga ja mulle selline asi üldse ei meeldi. See on minu väärtuste täielik vastand ja ma ei salli seda silmaotsaski. 

Sellepärast mulle Instagrami platvorm ka meeldib. Seal on vahetu tagasiside. Nad kirjutavad otse ja annavad konstruktiivset tagasisidet, mille eest ma olen alati väga tänulik. Ma kirjutan ka neile vastu ja olen ka nõus, et mul on grammatilised probleemid. Ma tean seda. Neid tuleb ikka ette, ka näiteks blogipostitustes. Positiivne tagasiside on minu Instagramis tihedam nähtus, mis on alati tore. Tore on see, et inimestele läheb korda see, mida ma teen.

Aga kui rääkida motivatsioonipuudusest üldiselt, siis ma näen, et see ongi millegi tagajärg. Enda pealt vaadates näen ma seda, et kui ma olen palju ringi jooksnud ja endast kõik andnud, siis ütlus «karikas jookseb tühjaks» peab paika. Kuidas ma siis saan endast kõik anda, kui mul pole enam midagi anda? Ma olen näinud seda, et kui ma tühjaks jooksen, siis mul ei ole enda lähedastele, perele ega sõpradele midagi anda. Siis mul ongi vaja võtta mingid päevad, looduses olla. Kui ma armastan ennast, siis ma leian selle armastuse ka teiste inimeste ja asjade vastu üles. 

Minu mõte on see, et tihti tuleks vaadata ja uurida, miks see motivatsioon kadus. Minu puhul on see, et ma olen endast liiga palju andnud. Siis tulebki võtta aega lihtsalt olemiseks. Lihtsalt iseenda jaoks. Kui tuleb laiselda päeval, siis lihtsalt tuleb laiselda. Kui tuleb aeg, kus sa ei taha mitte midagi tagasi anda, siis on see ka täiesti normaalne. Elus on ikka see, kus motivatsioon vahest ära kaob. Mina arvan, et, enda näitel, saab selle tagasi siis, kui sa annad endale aega, et leida armastus enda vastu. Sellisel juhul saad seda ka vastu anda.

Helen Adamson Foto: Erakogu