Keskaegsed rüütlid kannatasid posttraumaatilise stressi käes?

Keskaegsed rüütlid kannatasid posttraumaatilise stressi käes? Fotol rüütlite lahingu rekonstruktsioon Foto: SCANPIX

Filmides kujutatakse keskaegseid rüütleid julgete ja lojaalsete kangelastena, kes tapavad vastaseid kartuse ja kahetsuseta.

Tegelikkuses aga võisid need sõdalased kannatada mitmete vaimsete probleemide ja stressi käes nagu tänapäeva sõdurid, edastab Discovery News.

Taani uurijate arvates olid keskaegsed rüütlid alatoidetud ja üleväsinud ning neil oli uneprobleeme.

Nad magasid tavaliselt välistes tingimustes. Nende elus oli palju õudusi ja massitapmist, nad tapsid ise ning nägid oma kaaslaste ja sõprade tapmist.

Taani teadlased uurisid keskaegseid tekste, milles kirjeldatakse rüütlite elu ning ka nende tervisehäireid. Neist paljastus, et julgetele rüütlitele ei olnud tundmata hirm ja jõuetus.

«Nad võisid lahingute järgselt kannatada ka posttraumaatilise stressi ja muude vaimsete häirete käes,» tõdeti.

Uurijad lisasid, et ka neil külmaverelistel tapjatel oli inimlikum pool, mida nad oma elu ja kehtivate kommete tõttu ei saanud kuigi palju välja näidata.

«Minul kui keskaja asjatundjal on valus kuulata, kui inimesed ütlevad, et keskaeg oli pime ja brutaalne, täis tapmisi ja sõdu. Kuid siis elanud inimesed olid ikkagi inimesed, nagu seda on nüüdisaegsed inimesed. Nad elasid lihtsalt oma ajastu tõepidamiste järgi,» selgitas Kopenhaageni ülikooli keskaja ekspert Thomas Heebøll-Holm.

Alates Vietnami sõjast on uuritud, kuidas lahingud, piinamine, terrorism ja teised julmad tegevused võivad sügavaid psühholoogilisi probleeme, sealhulgas posttraumaatilist stressi tekitada.

Posttraumaatilise stressi kutsub esile õnnetus või mõni muu vapustus, mis mõjutab nii vaimu kui keha. Sümptomiteks on õudusunenäod, depressioon, hüperaktiivsus ja mälupildid julmast sündmusest.

«Psühholoogid on nüüdisaja sõdurite juures täheldanud, et see mida nad kogevad, võib hiljem kaasa tuua tugeva psühholoogilise stressi. Keskaegsetel rüütlitel oli veelgi keerulisem elu ning neil võisid vaimsed probleemid tugevamini esile tulla,» selgitas uurija.

Heebøll-Holm keskendus 14. sajandist pärit kahele tekstile, mille autoriks on 14. sajandil elanud rüütel Geoffroi de Charny. Ta oli ka diplomaat ja Prantsuse kuninga Jean II ( Jean le Bon – Jean Hea) usaldusalune.

Pole teada, miks de Charny kirjutas kaks rüütlite elu kohta käivat raamatut «Raamat rüütellikkusest» ja «Küsimused, mis puudutavad turniire ja sõda».

Oletatakse, et ta tahtis luua Prantsuse rüütlite jaoks mingi ideoloogilise aluspõhja.

Heebøll-Holm uuris esimest teost läbi tänapäevase sõjaväepsühholoogia vaatenurga. Kuigi keskaja elu ja kultuur olid nüüdsest erinevad ja rohkem religioonist läbi imbunud, leidis ta siiski näited, mis viitasid, et keskaegsetel rüütlite eluviis oli potentsiaalse trauma allikas.

Taani uurija sõnul ei viita tekst, et Charnyl oleks vaimse tervisega probleeme, kuid kirjutaja ise oli mures teiste rüütlite vaimse heaolu pärast.

Heebøll-Holmiga nõustus ka New Yorgi Rochesteri ülikooli keskaja ajaloolane Richard Kaeuper.

«Need keskaegsed lood on täis lahingujulmusi. Näiteks rüütlid oksendasid verd, või siis hoidsid käega sisikonda kinni. Teada on juhtumeid, milles kehal on nii palju haavu, et seda on raske inimkehaks pidada. Pidevalt on juttu viletsatest oludest, halvast toidust ja pidevast võitlusest,» sõnas Kaeuper.

Uurijate sõnul on nende jaoks probleem selles, et keskajal ei tegeletud psühholoogiaga ning rüütlid ei teinud endale iialgi psühhoanalüüsi. Nad tegelesid vaid sellega, kuidas lahingus paremini hakkama saada.

Kaeuper lisas, et rüütlid olid kõrgklassi päritolu ning neid treeniti alates varajasest lapsepõlvest. Samuti mõjutati nende vaimu sellega, et nad on jumala sõdurid.

Tänapäeva sõdurid on enne sõjaväge aga elanud üsna rahulikku elu ning enamik neist ei ole suure vägivallaga kokku puutunud.

«Rüütlid ei olnud nii-öelda tsiviilisikud, kes järsku sattusid keset sõda. Nad olid sõdalased juba lastena. Nüüdisaja sõdurid seda ei ole ja selles on ende erinevus,» laususid uurijad.