Hitleri kaaskonda kuulus 15 noort naist, kes olid ampsu kaugusel surmast

Eva Braun ja Adolf Hitler söömas. Pilt on 1942. aastast

FOTO: akg-images /Scanpix

Saksamaa diktaator Adolf Hitler kartis mürgitamist ja selle tõttu lasi palgata 15 noort puhastverd sakslannat, kes olid ta toidumaitsjad ja kelle jaoks oleks võinud ka üks mürgiga amps saatuslikuks saada.

Hitleri toidumaitsjatest tehti lavastus «Hitler’s Tasters», kus on peategelaseks Margot Wölk, kes oli kunagi üks neist maitsjatest, teatab abc.net.au. Lavastus põhineb itaalia kirjaniku Rosella Postorino raamatul «Hundi lauas» ja seda näeb Šotimaal Edinburgh Fringe kultuurifestivalil, mis kestab kuni 26. augustini.

Hitleri toidumaitsjate lugu oleks jäänud saladuseks, kui 2013. aastal ei oleks intervjueeritud 95-aastast Margot Wölki. Sakslanna otsustas tuua päevavalgele, millega ta Hitlerit teenima pidi.

Teada on, et sekretärina töötanud 24-aastane Wölk põgenes Berliinist 1941. aasta talvel, kuna Briti kuninglikud õhujõud käisid linna pommitamas. Ta sõitis rongiga Ida-Preisimaale Gross-Partschi külla sugulaste juurde. Ta mees oli Saksa armees ja rindel.

Adolf Hitleri idarinde peakorter Hundipesa (Wolfsschanze) asus sellest külast kolme kilomeetri kaugusel. Tänapäeval jääb Hundipesa Poolasse Kętrzynisse, olles populaarne turismipaik.

Wölk meenutas intervjuus, et Gross-Partschi külavanem oli nats, kes tahtis iga hinna eest Hitlerit teenida. «Olin alles külasse elama asunud, kui mu ukse taha ilmusid SS-sõdurid, kes nõudsid, et ma nendega kaasa läheksin. Ma ei teadnud, kuhu mind viiakse ja mis minust saab,» sõnas sakslanna.

Wölki sõnul viidi tema ja veel 14 naist Krausendorfis asuvasse sõjaväeossa, kus Hitlerile toitu valmistati ja nad paigutati sinna elama. 

Hitlerini olid jõudnud jutud, et liitlased plaanivad ta mürgitada ja selle tõttu andis ta käsu leida toidumaitsjad, kes ta toitu maitseksid.

Adolf Hitler Obersalzbergis teed joomas

FOTO: akg-images /Scanpix

Diktaator ei usaldanud ka oma lähikondlasi, arvates et nii mõnigi neist tahaks teda tappa ja võimu haarata.

Hitleri toidumaitsjatele pandi lauale väikesed kogused toitudest, mis pidid minema Hitlerile.

«Liha ei olnud kunagi, sest Hitler oli taimetoitlane. Nii mina kui ka teised naised saime üsna palju juur- ja puuvilju maitsta, ka eksootilisi vilju. Samuti oli võid, mida sõja tingimustes oli vaid maapiirkondade taludes, kus seda ise toodeti,» meenutas Wölk.

Sakslanna sõnul tegid Hitleri kokad väga häid roogi, kuid ei tema ega teised naised suutnud neid nautida, sest kartsid, et saavad mürgistuse.

Kui naised olid Hitleri toidud ära maitsnud, oodati tund – kas kellelgi tekib terviseprobleeme. Kui toit oli kuulutatud turvaliseks, pakkisid kokad selle korvidesse ja SS-sõdurid viisid selle Hundipessa Hitleri lauale.

Wölki teatel äratati teda ja teisi naisi iga päev kell 8.00 ja nad pidid üsna pea minema Hitleri hommikusööki maitsma, kuid päeva jooksul oli veel mitu maitsmist.

Hitleri lasi idarinde peakorteri Hundipesa eshitada 1941, sealt koordineeris ta Nõukogude Liidu vallutamist.

Adolf Hitleri idarinde peakorteri Hundipesa (Wolfsschanze) jäänused Poolasse Kętrzynis. See on populaarne turismipaik

FOTO: Rights Managed / Mary Evans Picture Library/Huber/Scanpix

Hitler saabus sinna esmakordselt 23. juunil 1941 ja oli seal 3,5 aasta pikkuse perioodi jooksul üle 800 päeva. Ta lahkus sealt jäädavalt 20. novembril 1944.

Hitler käskis 1944. aasta alguses Hundipesa hooneid laiendada ja kindlustada, kuid Punaarmee kiire pealetungi tõttu tuli see pooleli jätta. 25. jaanuaril 1945 lasid sakslased kompleksi osaliselt õhku ja jätsid 48 tundi enne nõukogude sõjajõudude saabumist maha.

Claus von Stauffenberg, kes üritas 20. juulil 1944 Adolf Hitlerit mõrvata

FOTO: / AP/Scanpix

Wölk meenutas ka seda, et 20. juulil 1944 üritas kolonel Claus von Stauffenberg koos teiste vandenõulastega Hitlerit Hundikoopas tappa, pannes laua all portfelli pommiga. Hitler jäi plahvatuses imekombel ellu. Samal ajal viibisid tema toidumaitsjad peahoone juures telgis, kus neile näidati filmi.

«Plahvatus oli nii võimas, ei paiskas meid toolidelt maha. Keegi karjus siis, et Hitler on surnud. Hiljem saime teada, et von Stauffenbergi vandenõu kukkus läbi ja Hitler jäi ellu,» meenutas sakslanna.

Hitleri idarinde peakorteri Hundipesa põhihoone pärast 20. juulil 1944 atentaadikatset

FOTO: Handout / AFP/Scanp

Pärast atentaadikatset karmistati Hundipesas julgeolekut, maitsjad paigutati elama peakorteri lähedale ja nad olid valve all.

Kui Nõukogude Liidu väeüksused olid Hundipesast vaid mõne kilomeetri kaugusel tuli Wölki ja teiste naiste juurde ohvitser, kes käskis neil põgeneda. Wölkil õnnestus pääseda Berliini suunas sõitnud rongile, mis transportis põgenikke ja sõdureid. Wölki sõnul kohtus ta sellesama ohvitseriga pärast sõda ning siis ütles mees Wölkile, et teised naised ei põgenenud ning Punaarmee sõdurid lasid nad maha, pidades neid Hitleri «haaremiks».

Punaarmee jõudis 1945 aprilli keskel Berliini. Wölki sõnul sattus ta nõukogude sõdurite kätte, kes teda kahe nädala jooksul pidevalt vägistasid. Ta sai raskelt vigastada ning seetõttu ei olnud tal võimalik hiljem lapsi saada.

Wölk pidas oma meest sõjas hukkunuks, sest 1945. aastaks polnud ta temast midagi kuulnud. Mees aga oli sattunud sõjavangi, jäi ellu ja tuli 1946 Berliini tagasi. Ta oli nälginud ja haige, kuid paranes ja nad elasid veel 34 aastat koos, kuni mehe surmani.

Sakslanna sõnas intervjuus, et ei ole temaga juhtunu tõttu vihane Hitleri ega venelaste peale. «Ma ei kaotanud ka kõige hullemas olukorras huumorimeelt, kuid ma olin sarkastiline. Kui tahad ellu jääda, siis ei tule võtta juhtunut liiga traagiliselt,» nentis Wölk.

Ta suri 2014. aastal ehk umbes aasta pärast intervjuu andmist. 

Hitler tegi Berliini punkris koos elukaaslase Eva Brauniga 30. aprillil 1945 enesetapu. Viimastel aastatel on hakavnud levima teooriad, et tal õnnestus põgeneda Lõuna-Ameerikasse, kus ta elas kuni oma surmani, kuid seda ei ole suudetud tõestada.

Adolf Hitler ja Eva Braun Berchtesgadeni residentsis dateerimata fotol

FOTO: Personalities / Credit:Topham Picturepoint ©1999/Scanpix

Populaarne

Tagasi üles