Omaan: Liiva mattunud riik

Niisugune see eksootiline sultaniriik seal kuumal Araabia poolsaarel India ookeani rannikul siis Jüri Jaansoni kogetuna on. Foto: Erakogu

Tugevalt üle poole elust vees istunud sõudekorüfee Jüri Jaanson võttis läinud sügisel kogu perega ette puhkusereisi Omaani. Jäi väga rahule, imestades sellegi üle, et kusagil nii mõõtmatult palju liiva võib olla.

Jaanson tõdes, et reisida on ta sportlasena küll palju saanud, aga araabia maades seni mitte, ja Aafrika pinnale on jalg veel panemata. Kunagi selle mandri kuulsaim ühepaadisõudja Ibrahim Ali kutsus oma regatile, aga Jüril jäi käimata.

Teine lugu on perega kusagil mujal kui Eestis puhkamisega. Ei saa ju perepuhkuseks lugeda seda, kui tütred tal ja treenerist abikaasal Tatjanal mõnikord soojal maal laagris kaasas olnud.

"Tänavu siiski on perega puhata õnnestunud," rääkis Jaanson. "Kevadel olime Tenerifel ja see reis, kus sain tervise korda ning pea värskeks, läks olümpia eel täpselt kümnesse. Ka aastavahetuse suusareis Soome Levile oli meeldivalt värskendav. Meie Meelis Atoneniga andsime murdmaarajal tuld, naised proovisid mäge. Kui kunagi tippspordiga lõpetan, lähen ehk ka mäele. Seni jaksan end ise edasi vedada, ei pea laskma trossiga üles tõmmata ja siis raskusjõu mõjul allapoole kukkuma."

Kümme minutit mõtlemiseks

Olümpiahõbeda ja Euroopa meistri tiitliga hooaja lõpetanud Jaanson küsis reisikonsultandilt, kuhu erilisse kohta võiks mahalaadimiseks perega puhkama sõita. Nõuandja soovitas Omaani. Jaansonitel ei võtnud otsustamine aega rohkem kui kümme minutit.

"Ei kahetse seda otsust, oli väga eriline ja huvitav, saime sooja ja ujuda ja puhata," ütles Jüri. "Tore oli seegi, et tellisime personaalreisi, grupis liikumise asemel olime vaid neljakesi Tatjana ning tütarde Anita ja Gretaga."

Jaanson kui põhjalik inimene uuris enne reisi, mida Omaani minnes viperuste ja vigade vältimiseks teadma peaks. Näiteks kas või seda, kuidas islamiriigis riides tuleb olla.

"Turiste seal väga palju ei käi, aga võõrastega ollakse harjunud ja nende suhtes ollakse liberaalsed," teab Jaanson nüüd. "Külaline, isegi naisterahvas, võib käia riides nagu soovib, kividega teda ei loobita. Kuigi - Omaani vanas pealinnas Nizwas sisistas üks vanamees lühikestes pükstes Greta peale väga vihaselt."

"Ja pealinnas Masqatis sultani vapustavalt kaunisse ja luksuslikku mošeesse sisse saamiseks tuli mu naisperele poest mustad ürbid osta. Paraku olid need pikka kasvu Tatjanale ja Anitale lühikesed ja meil tuli veel mustad sokidki muretseda, et ihu ei välguks. Varjus oli üle 35 kraadi sooja, naised pidid ära sulama. Nagu välja said, koorisid hetkega ürbid taas maha," lisas Jüri Jaanson.

Nii palju liiva!

Jaansonid vaatasid esmalt paar päeva ringi Omaani pealinnas Masqatis, siis üürisid dþiibi ja tegid 1400kilomeetrise matka riigi põhjaosas, lõpuks nautisid paikset puhkust taas pealinnas.

"Kõrb oli väga põnev," rääkis Jaanson. "Lapsed sõitsid kaamelitega, liiv oli sel päeval nii kuum, et plätud hotelli unustanud Greta tuli põletusvillide vältimiseks kaameli seljast süles autosse viia. Mina sõitsin dþiibiga barhaanidel. Kohalik sohver-teejuht orienteerus kuidagi liiva värvi järgi, et kus kõvem ja kus pehmem liiv, mina polnud harjunud pöördeid põhjas hoidma ja kaevusin korra päris põhja peale kinni."

Reisisellid ööbisid ühe öö kõrbelaagri barakis ja käisid külas vitsonnis elaval beduiini perel.

"Rahvas on lahke ja sõbralik, nii kõrbeonnis kui Omaani õhujõudude radarijaamas, kuhu meid ilmselt Greta eksootiliselt heledast tukast võlutuna sisse kutsuti, pakuti head kohvi ja datleid," jutustas Jaanson. "Sõduril vedeles automaat kapi taga, tehnik kasvatas radarijaamas kitse."

Kaameli seljas käis ära Jaansongi, aga sai seal omapärase elamuse.

"Loomale ei meeldinud mu fotoaparaadi välk ja ta hakkas eest ning takka üles lööma," rääkis Jüri. "Ühes käes hoidsin fotokat, teisega klammerdusin sadula külge, oli tõsist tegemist, et selles rodeos sadulasse jääda. Kukkuda olnuks küll pehmele liivale, aga ikkagi tükk maad kõrgemalt kui hobuselt."

Sultan on helde isa

Infoallikaid ja raamatuid, eriti veidi aegunuid, lugedes ei ole Omaan eriline kröösus, kuid Jaanson ütleb, et Omaanist on saanud väga puhas, rikas ja turvaline riik. Kus, kui maapiirkonnad välja arvata, räägitakse päris korralikku inglise keelt.

"Meid ei hoiatatud millegi eest, tundsime end igal ajal ja igal pool vabalt," meenutas Jaanson. "Teed on väga head, puhtust hoitakse ka tuulise ja tolmuse kõrbe elamises."

Paljus olevat Omaan oma heaolu eest võlgu sultanile, kes osanud riiki nii valitseda, et rahu majas ja raha tuleb. Sultan Qabus bin Sa'id on kultusisik, kes küll viimastel aastatel toetab mõningaid demokraatlikke reforme ja lubas isegi vabadel valimistel parlamendi alamkojal sündida, kuid on mõeldamatu teda näiteks meedias kritiseerida. Tema heakskiiduta ei liigu selles riigis siiski ükski liivatera. Ometi, kuigi tundub imelik, rahvas armastab ja pooldab sultanit.

"Kord on seal selline, et Omaani kodanikuks välismaalane ei saa. Aga kui oled sünnijärgne kodanik, võid sultanilt laenu küsida. Näiteks maja ostuks. Ja on üsna võimalik, et järgmisel aastal sultan hea tuju hetkel lihtsalt kustutab su laenu. Siis küsid uue, auto ostuks. Naftat on, raha Omaanis jätkub," teab Jüri Jaanson.

Kui saaks bensiini tasku pista ...

Turg on Omaanis küll kirev ja häälekas nagu araabia maades ikka. Ka pealetükkiv, aga ometi mitte nii agressiivne, nagu näiteks Egiptuses või Marokos.

"Ma ei tea, kas saime petta, aga ostsime ühe päris kalli kõvera rahvusliku pistoda," rääkis Jaanson. "Pistodade väärtust hinnatakse tärnidega ja sel on koguni seitse tärni ehk see on sultani klassi ese. Niisuguseid lubas sultan müüma hakata alles hiljuti. Kui see meie oma on ikka õige ..."

Hinnaklass on Omaanis Eestiga võrreldav, mõnes restoranis saavat seal odavamaltki süüa kui Eestis.

Eriline on muidugi autokütuse hind naftariigis.

"Läksin renditud dþiipi tankima," meenutas Jüri Jaanson. "Teenindaja tuli ja lükkas 98 londi paaki. Ma mõtlesin, et 95 kõlbaks ju küll, mis see nüüd mulle maksma läheb. Mees lasi 82 liitrit ja mul tuli maksta 370 krooni eest riaale ehk veidi üle nelja krooni liiter! Sakslased mu kõrval oigasid: no saaks seda odavat bensiini kuidagi taskus koju kaasa võtta!"

Jaanson ei tea, et kohalikud saavat bensiiniliitri koguni 90 sendiga kätte ...

Kilpkonnad ja GPS

Meeldejääva elamuse said Jaansonid Omaani kagurannal. Seal on nimelt üks koht, kus kuni meetripikkusteks kasvavad merikilpkonnad öösiti munemas käivad.

"Tegemist on looduskaitsealaga, kus väga karmid meetmed, aga kuhu ikkagi turismigrupikesi vaatama viiakse," rääkis Jüri Jaanson. "Kilpkonnad tulevad sinna iga paari aasta tagant merest, kaevavad augu, munevad sinna, kühveldavad augu liiva täis, veavad end surmväsinuna meetrit kolm eemale ja teevad sinna nii rebaste kui inimeste petmiseks veel ühe augu. Teinekord neil petta ei õnnestu ja juhtub, et muneva kilpkonna taga istub rebane ja nosib süüa."

Täpselt kolme kuu pärast kooruvad kuuma päikese käes hautud munadest pisikesed kilpkonnad, kes hakkavad mere poole sibama. Ja täpselt 25 aasta pärast on nad täiskasvanuina maailmameredelt samas kohas tagasi ja poetavad oma esimesed munad liiva.

"Fantastiline," ohkas vast sündinud kilpkonnakest peos hoidnud Jüri Jaanson. "Mis looduslik GPS see küll on, mis nad sinna tagasi toob? See pilt, see harukordsus ei lähe kaua meelest. Muide, reeglid vaatajale on üsna tõsised. Ei mingit kõva häält, fotoaparaadi välku ega muud! Üks eksib, saadetakse munemisrannalt jututa minema kogu grupp."