Kas Kuul on nüüd «uinuvatest kaunitaridest» loimurite riik?

Loimur. Pilt on illustreeriv

FOTO: Sinclair Stammers / AFP/Scanpix

Meie planeedil elavad loimurid ehk tardigraadid jõudsid Kuule pärast seda, kui Iisraeli mehitamata kosmosemaandur Bersheet Kuule mitte ei maandunud, vaid seal alla kukkus.

11. aprillil Kuule kukkunud maanduril oli lisaks uurimistehnoloogiale ka inimkonna kohta käivaid materjale ja tuhandeid loimureid, kes võisid kokkupõrkes ellu jääda, teatab livescience.com.

Loimur. Pilt on illustreeriv

FOTO: Bob Goldstein & Vicki Madden / AP

Teadlaste sõnul on loimurid tuntud oma vastupidavuse poolest, suutes elada väga kõrges ja väga madalas temperatuuris ning pikka aega ilma toiduta.

Paljud esitasid pärast maanduri allakukkumist küsimuse, kas Iisraeli kosmoseteadlasi saab süüdista Kuu saastamises loimuritega. Vastus on ei, kuna erinevate riikide kosmoseagentuurid sõlmisid 1967. aastal Outer Space lepingu, mis sätestab, mida tohib Kuule jätta. Lepingu kohaselt ei tohi sinna viia ega jätta relvi ega teha relvakatsetusi või panna seadmeid, mis takistavad teiste riikide Kuu-missioone. Ülejäänud kõik on lubatud, kaasa arvatud loimurid.

USA kosmoseagnetuuri NASA Apollo missioonide käigus 1961- 1972 käis Kuul 12 astronauti, kes tõenäoliselt jätsid sinna Maalt pärit baktereid. Seega ei ole loimurid Kuul esimesed Maalt pärit elusolendid, kes on sinna jäänud.

Täiskuu 15. augustil 2019

FOTO: Jon Nazca / Reuters/Scanpix

Teadlaste sõnul võivad Maalt Kuule jõudnud mikroorganismid palju pahandust teha, tõrjudes välja ja tappes Kuu oma võimaliku mikroskoopilise elu. See ei kehti ainult Kuu kohta, vaid see võib aset leida ka siis, kui inimesed koos Maalt pärit bakterite ja teiste mikroskoopiliste olenditega Marsile jõuavad.

USA Washingtoni osariigi Puget Soundi ülikooli teadlase Mark Martini arvates oli juba enne loimurite jõudmist Kuule seal palju Maa mikroobe, mis pärinesid astronautidelt ja nendega kaasas olnud esemetelt.

«Oleksin üllatunud, kui kuulen, et seal külmas ja kuivas ei ole varasemast kedagi. Näiteks eosed ehk spoorid, mis suudavad keerulistes oludes vastu pidada, sest neil on dehüdratsiooni ja kiirguse eest kaitsev kest,» teatas Martin.

Eos ehk spoor on organismide paljunemisrakk, mis on spetsialiseerunud mingi organismirühma levimiseks ja ebasoodsate keskkonnatingimuste üleelamiseks mingi ajaperioodi jooksul.

Eosed moodustavad tähtsa etapi paljude bakterite, taimede, vetikate, seente ja mõnede algloomade elutsüklist.

Seega võivad ka Kuule kukkunud loimurid seal ellu jääda, kuna neid peetakse meie planeedi kõige vastupidavamateks loomadeks. Nad elavad Maal paikades, kus on väga kõrged või madalad temperatuurid, kuid ka kuivadel aladel.

Katsed on näidanud, et nad suudavad jääda ellu 273-kraadises külmas ja 150-kraadises kuumuses, vaakumis, keevas alkoholis ning on kümneid kordi vastupidavamad röntgenkiirgusele kui inimene.

Oma hea kohastumuse tõttu leidaub neid nii Antarktikas, vihmametsades, kõrbetes, mäetippudes ja mageveekogudes.

Loimur. Pilt on illustreeriv

FOTO: HO / AFP/Scanpix

Ebasoodsates tingimustes tekib neil anabioosi seisund, mille puhul elutegevus lakkab ning nende ümber tekib bioloogiline klaas, mis kaitseb neid äärmusliku keskkonna eest. Elutegevuseks vajalikud valgud ja muu säilivad selle kesta sees ka ilma veeta. Soodsate tingimuste tekkides ärkavad need lülijalgsete hulka kuuluvad loomad ellu.

NASA katsed on näidanud, et need loomad suudavad olla nagu «uinuvad kaunitarid» umbes 30 aastat. 2016. aastal võeti 30 aastat sügavkülmas olnud kaks loimurit välja ja nad äratati ellu ning nende elu jätkus nii nagu midagi ei oleks vahepeal juhtunud.

Euroopa Kosmoseagentuur ESA teatas 2008, et nad tegid loimuritega mitmeid katseid ning nende kohaselt taluvad need loomad nii kõrget rõhku, keeva vett kui kosmilisi olusid, kus kiirgus on kõrge.

Kõige ohtlikum oli nende jaoks ultraviolettkiirgus, sest vaid mõned neist jäid selles olles ellu.

Teadlased arvavad, et kui Iisraeli maandurist pärit loimurid sattusid Kuul paika, kus UV-kiirgus on madal, siis tõenäoliselt on nad elus ja anabioosi seisundis, kuna Kuul puudub niiskusallikas.

USA teadlase Mark Martini sõnul saaks loimurite ellujäämise teha kindlaks, kui näiteks lähiaastatel tehakse lend Kuule ning tuuakse tagasi osa seal olnud loimuritest.

«Arvan, et kui nad Maal vette pannakse, siis nad ärkavad üles ja nende elutegevus taastub,» selgitas Martin.

Ta jätkas, et loimurid tõenäoliselt ei ärka Kuul spontaanselt üles, kuna seal ei ole niiskust ega vett. Kuul on küll jääd, mis on vesi tahkes olekus, kuid see ei aita neil loomadel ärgata, vaja on vedelas olekus vett.

Jaapani Keio ülikooli loimuriuurija Kazuharu Arakawa sõnul ei taga Kuul olevatele loimuritele võimalik niiskuse leidmine veel elu, sest on vaja ka õhku, toitu ja sobivat temperatuuri.

Loimur. Pilt on illustreeriv

FOTO: Sinclair Stammers / AFP/Scanpix

«Kui need loomad ebasobivates tingimustes ärkavad, siis ei ela nad pikalt,» lisas jaapanlane.

«Kuigi ma tahaksin näha Kuul loimurite «riigi» teket, seda siiski vist ei juhtu, sest keskkonnatingimused on liiga karmid,» võttis ameeriklasest teadlane Martin Kuule jõudnud loimurite juhtumi humoorikalt kokku.

Populaarne

Tagasi üles