Tallinnas toimuvad uue spioonifilmi «O-2» võtted, kus saavad kaasa lüüa ka kümned taustanäitleja ehk ekstrad. Ka mul avanes võimalus ekstrana kaasa lüüa ja sain esmakordselt oma silmaga näha, kuidas filmitegemine käib.

Filmindus kui selline on mulle alati huvi pakkunud. Minu esimene unistuski oli saada näitlejaks. Ma olin siis viiene, kui mulle esimest korda see mõte pähe tuli. Naljakal kombel tekkis see siis, kui ma vaatasin «Terminaator 2-te». Hiljem unistus hääbus, kuna ma nägin, et kaamera ees mul kohta pole, aga filme jäin ma ikka armastama. Ma olen näinud üle tuhande filmi, kõikidest žanritest. Ma olen nautinud kümnete lavastajate, sadade näitlejate ja kümnete tuhandete ekstrate tööd.

Ja nüüd olin mina üks nendest.

Ootamas, millal meid tribüünidele lastakse.

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Ekstra on taustanäitleja, osa rahvast, armeest, publikust. Ta on anonüümsena taustal. Tema nime teab vaid tema ise ja tema pere. Teda on näha ja kuulda, aga mitte tunda. Tegelikult ei olegi vaja, sest ekstra ei tee suurt midagi. Tema olulisus peitub reaalsuse loomisel, aga ekraanil näidatavad talendid on need, kes saavad suurt raha, kuulsust ja tunnustust, mille nad on ära teeninud. Ekstra on hierarhias madalal kohal. Seda ei tohi ära unustada.

Eesti spioonifilmi «O-2» ekstraks olemine oli mulle esmakordne kogemus. See oli esimene kord, kui mul oli võimalik olla osa filmist. Kõik varasemad korrad olen ma ise ekraani ees jälginud filmitegijate tööd, aga nüüd ma nägin, kuidas film ka ise valmib. Vähemalt mingi osa sellest.

Ma osalesin teisipäeval Kaarli puiesteel toimunud filmivõtetel. Mina ja kümned teised mängisime tenniseturniiri ajal publikut. Meie ülesandeks oli õigel ajal plaksutada, hõisata ja veelkord plaksutada. See oli kõik, mis me tegema pidime.

Kuid meie nn töö algas päev varem kostüümiprooviga. Ma olin ühe korra varem käinud suures kostüümilaos, kus osatäitjatele jagati riideid. See oli Tartus Vanemuise teatris. Aga mulle endale pandi riided esimest korda selga. Kostümeerija võttis minult mõõdud, osad andsid ise, teised pidi ta mõõtma, ning ta hakkas mulle riideid otsima. Ma proovisin mitmeid paari pükse, alussärke, triiksärke, kampsuneid, pintsakuid ja kaabusid. Kord kandsin rihma, siis jälle trakse. Kord olid püksid lühikesed, teinekord laiad. Kord olid varrukad lühikesed või pintsak kitsas. Kord proovisin eriti läbipaistvat kampsunit, teinekord tõmbasin selga kitsa vesti. Kokku läks umbes 40 minutit, aga sain endale viimaks 1940. aastaid meenutava inimese riietuse, sama kümnend, mil toimub ka filmi sisu.

Viimaks tehti pilti, andsin riided tagasi, panin enda omad selga ning läksin koju, et juba järgmisel päeval võteteks tagasi olla.

Kirja teel anti meile teada, et ekstra kogunevad kell 9 Toompea tänavale, kus vahetatakse riided, tehakse grimm ja antakse esmased juhised. Mina ja paljud teised jõudsime paarkümmend minutit varem kohale (hakkasin kodust varem tulema, kuna arvasin, et jään tipptunni ummikusse, aga seda ei juhtunud). Veel enne riidesse panemist pidime kirjutama alla nõusoleku vormile, millega kinnitasime, et teame, et osaleme filmis (ma ei lugenud teksti läbi, seega ei tea, mis seal täpselt kirjas oli. Vast hinge maha ei müünud). Siis lubati meid riideid vahetama ja saadeti grimmi.

Castingu assistent ütles meile korduvalt, et mehed peaksid enne valmis saama, kuna neid võib võtteplatsil varem vaja minna. Ma olin riides ja grimmitud umbes 9:20. Kõik tundus vähemalt selle ajani plaanipäraselt minevat. Ükshaaval käisid mehed grimmist läbi, juuksed tehti korda, pulbrit pandi näkku ja lõug aeti korralikult puhtaks.

Naistele tehti lokid või patsid, huuled värviti ära, silmad, põsed ja kõik tehti selliseks nagu oli II MS aegselt perioodil.

Tüdrukute ja poistega, kes olid vastavalt tennisemängijad või tennisemängijast ekstra, tehti ka kaamera ette astumiseks valmis.

Nende tegelaskujude ees mängiti tennist. Ekstrad istusid võtteplatsi teises otsas, Vabadusväljaku poolel.

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Kõik läks libedalt ja kiirelt, üks ekstra teise järel sai valmis ning oli olemas, et võtteplatsile minna.

Aga siiski ei mindud.

Castingu assistent ütles kuskil veerand kümne ajal, et umbes poole tunni pärast peaksime minema võtteplatsile harjutama. Ma mõtlesin, et okei, lahe, saame kohe tegutsema hakata. Kui see pooltund mööda sai, siis ei öeldud, et me peame kuskile minema. Ei täpsustatud aega ega midagi. Küll aga öeldi, et kell 11 hakkavad meie võtted. 10:45 öeldi, et võtted algavad 11:30. Kolmveerand 12 öeldi head uudised: me lähme sööma ja siis võttele.

Olles ligi kolm tundi niisama istunud ja oodanud olid need tõesti head uudised.

Umbes 12:15 läksimegi kõik koos pundiga riietusruumist välja, üle tee asuvasse võtteplatsi telklasse, kus sai lõunat süüa. Ekstrad sõid koos tehnilise personaliga. Kõik oli tore. Asjad olid liikuma hakanud ning ilm oli ka hea.

Eelmisel päeval saadetud kirjas olid öeldud, et ekstrad võiksid kaasa võtta joped, tekid ja vihmavarjud, kui peaks sadama hakkama või kui ilm on külm. Neid ei läinud vaja, sest teisipäeval oli mõnus päikesepaisteline ilm. Kui liiga kaua päikese käes olla, siis hakkas isegi palav.

Igatahes, ekstrad sõid ära ja kuna Vabaduse väljaku kõrvale spetsiaalselt filmi jaoks püsti pandud ajaloolisetel tenniseväljakutel toimusid võtted, siis eskorditi ekstrad väikeste puntide kaupa tribüünide juurde. Tribüünide juurde, mis olid ekstrate laval. Lava, kus nemad pidid temaga seda, milleks nad seal olid.

Kell oli siis saamas üks pärastlõunal, neli tundi pärast algset kogunemisaega, ja me ei olnud ikka filmima hakanud.

Kümmekond minutit hiljem öeldi meile, et me võtaksime tribüünil kohad sisse. Mulle öeldi, et ma istuksin paremale poole. Meid oli kolm – või nelikümmend, mehed, naised ja lapsed, ning jagasime end tribüünile ära. Enne poolt kahte pidime istuma nii, et kui võte käib, siis me ei liigu. Kaamera oli meist eemal, meie peale ei jäänud, aga me istusime nagu kanad õrrel seal tribüünil.

Päike paistis lagipähe, meestel oli paks riietus seljas (mul oli triiksärk, vest ja paks mantel, pluss linasest püksid ja kaabu) ja istusime tribüünil. Aeg-ajalt toodi meile vett, vahepeal lasti varju, kuid pidime siis juba enam vähem kogu aeg tribüünil omal kohal olema.

Nii tribüün kui kolm tenniseväljakut oli filmi jaoks spetsiaalselt ehitatud. 

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Ma kella ei vaadanud, kuna olin telefoni riietusruumi jätnud, aga umbes kahe ajal, viis tundi pärast algset kogunemist, suunati kaamerad meie poole ja kui võte käis, siis jäid ka paljud ekstratest peale. Ekstraid otseselt ei filmitud, võtte keskmes olid kaks noort neiut, umbes 10-aastased, kes tennist mängisid. Ekstratele öeldi, et kui nende vasakul käel olev neiu tegi hea löögi, siis pidime hõiskama ja aplodeerima. Seda isegi siis, kui pall üle võrgu ei läinud.

Ja seda tuli palju ette. Mitte sellepärast, et tüdruk oleks halb mängija olnud (mõlemad tennist mänginud neiud käisid trennis ja sellepärast nad nendesse rollidesse ka valiti), vaid plats oli savikattega ja pallid vanad, mille tõttu erilist põrget ei olnud.

Tennisistid olid harjunud mängima modernsetel väljakutel, kasutades modernseid reketeid ja lüües modernset palli. Võtete ajal pidid nad filmi jaoks hangitud juhendaja saatel ümber harjuma. Ja seda kõike võtteplatsil ja selle ümber käivate inimeste silme all. Nad andsid endast parima ja said suurepäraselt hakkama. Suur kiitus neile. Hiljem näeb neid mõlemaid ka filmis.

Ma ei tea täpselt, mis stseeni tol päeval filmiti, aga tribüünil istudes nägi, kuidas meie poolt vaadatuna tagumise vasaku platsi peal mees ja naine omavahel tennist mängivad, mees ägestub ja paar kõnnib koos minema. Lisaks neile istusid kohviku terrassil veel kaks tegelast, samuti mees ja naine (võib-olla peaosalised?), kes laua taga omavahel juttu rääkisid. Võib-olla käiski kogu stseen nende ümber, ei tea. Meile sisu ei räägitud ja meil ei olnudki vaja seda teada.

Ekstrate ülesandeks oli hõisata ja aplodeerida kui meist vasakul mänginud tüdruk hea löögiga maha sai. Alguses vasakpoolne, pärast ka paremal mänginud tüdruk.

Kohtunik, kes andis punkti võrku löönud mängijale.

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Ka mängu jälginud kohtuni oli ekstra, kes pidi aeg-ajalt tõstma parema või vasaku käe, mis oli meile märguandeks plaksutada. Ekstra ei olnud vist kunagi tennist jälginud, sest ta tõstis käe (mis tähistas ühele või teisele mängijale tulnud punkti), kui mängija võrku servis. See oli paljude jaoks veider, aga kuna meile oli öeldud, et me peame siis plaksutama kui kohtunik käe tõstab, siis seda me ka tegime.

Tennisejuhendaja, kes kõikide tennist mänginud näitlejatega tegeles, ütles ka, et me siis ei plaksutaks kui pall võrku lendab. Siis keegi ekstratest informeeris teda, et meile on see ülesanne antud, ja nii jäi.

Iga uue võttega tuli kaamera meile järjest lähemale, keskendudes rohkem tribüüni paremale poolele. Sellele, kus mina istusin. Kui ma olin varasemalt koha sisse võtnud keskmises reas ja istusin enam vähem keskel, siis liigutati mind vasakusse alumisse nurka, kuna mul olid jalas õiged sokid. Meile öeldi selgesõnaliselt, et võtteks peavad olema heledad või beežid sokid. Ma olin need endale spetsiaalselt ostnud. Aga ju siis ei lugenud või kuulnud minuga kohad ära vahetanud ekstra seda korraldust.

Kuid kaamera ei filminud paremat tribüüni minu pärast. Duh. Paremal tribüünil istus üks peategelastest Toomas, kes kandis halli ülikonda ja näitlejale oli ette kleebitud valed vuntsid (vähemalt nii tundus, ta näppis neid aeg-ajalt, et kontrollida, kas need püsivad ees korralikult). Kaamera võttis talle järjest lähemale ja lähemale ning meie pidime samal ajal pead vasakule ja paremale liigutama ning tennisemängu jälgima … isegi siis, kui seda ei toimunud. Ja ka plaksutama.

Meie «abistamiseks» jätkasid tüdrukud koos juhendajaga mängimist. Oluline oli, et keegi meist kaamerasse ei vaataks ning oleksime nagu päris publik. Kuna meil kulus iga kord umbes viis võtet, et asi «purki» saada, siis väga hea publik me ei olnud.

Ekstrad juhatakse väljakust mööda oma kohtadele. 

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Filmimaagia rikkumiseks ütlen veel ka nii palju, et kui filmis on parasjagu ekraanil üks noortest tennisetüdrukutest, siis ta mängib parasjagu juhendajaga, mitte teise tüdrukuga. Nagu enne öeldud, siis platsil ei olnud põrget ja realistlikuma stseeni loomiseks oli vaja kogenenud juhendajat, kes pallid õigesse kohta serviks ning hästi tagasi lööks. Filmides ei olnud oluline punktisumma, vaid õigesse kohta servimine.

Paar asja, mis mind segasid. Aga mitte filmitegijate, vaid ekstrate puhul. Kui me alguses riietusruumis istusime ja ootasime võtteplatsile minemist, siis toodi meile süüa ja juua. Paar-kolm ekstrat jäid kohe sellega silma, et lendasid toidu ja joogi kallale nagu nad poleks enne süüa saanud. Ja kui tasuta antud kohvi juures ei olnud koort, siis pandi toitlustuse eest vastutav neiu jooksma, et ta kohvikoore ka tooks.

Ootamine riietusruumis lõppes sellega, et läksime välja sööma. Ehk ekstrad sõid ja jõid filmitegijate arvelt rohkem kui nad ise olid produktsiooni kaasa aidanud. Alalehoidlikust ja üldist viisakust ei olnud. Selle asemel, et oodata ja produktsiooni panustada, tarbiti rohkem ressursse kui vastu anti. Seda oli ebameeldiv vaadata. Ekstra ei ole võtete ajal väga oluline, aga mõni mees tundis end seal kui kuningakass või kui ekraanil olev talent. Ja kui ma ütlen mõni mees, siis ma pean silmas ka naisi.

Selle näitlejanna peale ärritus temaga koos mänginud mees. Keegi tülli ei läinud, kõik on filmi osa.

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Lisaks vinguti ilma üle. Kellel oli palav, nõudis päikesevarju või võimalust varju minna. Inimlik nõudmine, aga ilma ei olnud nii palav, et keegi oleks surema hakanud või häda oleks käes. Ekstra töö oli istuda ja plaksutada. Aga ometi leidsid nii mõnedki, et nad peavad selle tühise ülesande täitmiseks käituma nagu tähtsad ninad. No ei.

Ja veel. Paljudele ekstratele oli istumise alla antud pehmed matid. Puutribüünil mitu tundi istumine oli kurnav. Ma tean, sest mina enda tagumikku pärast ei tundnudki. Aga siis, kui ekstraid hakati lähemalt filmima, paluti neil matid tagasi anda, sest need jäid filmides peale.

Mind ärritas see, et täiskasvanud inimestele pidi kuus korda ütlema, et nad matid tagasi annaksid. Kuus korda! Kuna mõned ei saanud korraldusest aru, siis tuli ainuüksi nende mattide olemasolu tõttu mõned võtted uuesti teha. Nagu issand jumal! Kolm erinevat inimest käis matte korjamas, mõne ekstra juurde tuli lausa isiklikult minna, et see kätte saada. Ajuvaba.

Vähest ajutegevust kirjeldav seik veel. Ekstraid juhendav produktsiooniliige ütles meile, et kui kohtunik tõstab vasaku käe, siis peame plaksutama ja hõiskama. Juhend selge ja korralik. Üks ekstratest küsis siis: «Kas tema vasak või meie vasak?» Juhendaja ei öelnud selle peale midagi, vaid tõstis küsimuse küsinud mehe parempoolselt tribüünilt, mis oli kaamera fookuses, vasakule poole, kust kaamera enam ei filminud.

Kui olid juba kord koha tribüünil sisse võtnud, siis ei saanud seda enam muuta. Mees mustas on ekstrate juhendaja.

FOTO: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Viimaks, kui kõik stseenid said filmitud, lasti meid vabaks. Meile öeldi, et saame soovi korral uuesti süüa, aga enne vahetame riided ära. Seda me ka tegime. Aga kui me hakkasime riideid tagasi viima juhtus see, mida me terve päeva vältinud olime. Pilved avanesid ja vihma hakkas täiega sadama. Söömine jäi paljudel, enamustel ära. Nad andsid riided kostümeerijatele tagasi ja siis mindi koju. Seda tegin ka mina.

Oma riietes oli mugavam ja kergem olla.

Ma olen võimaluse eest filmis kaasa lüüa väga tänulik ja jään paljude teiste kombel ootama filmi esilinastust 2020. aastal.