Tõnu Aav elust, lastest, teatrist ja armastusest: kui sind ära hakatakse unustama – vaat see on kurb!

Täna, 14. augustil suri 80-aastasena näitleja Tõnu Aav. Meenutame teda läbi tema enese sõnade.

«Muidugi on armastus kõige tähtsam! Eestiaegne kupleesalm ütleb, et armastus on unistus, sa pead ise seda uskuma. Mis ta täiuslikult olema peaks, kes seda teab.»

«Enesekiitus on nii tähtis töö, et seda ei saa ainult teiste hooleks usaldada. Selle tööga peab ikka ise tegelema. Ehkki seda on väga ebamugav teha.»

«Mina olen väga tundlik rahvusküsimuse suhtes, kohe lubamatult tundlik. Ja ma kardan kõige rohkem seda, et meie rahvas selle tundlikkuse ära kaotab.»

«Võimalik, et inimestel on vajaduse mure järele – siis nad mõtlevad selle endale ise välja. Raske on leppida sellega, mis sul on. Kõik on hästi, aga ikka pole rahul, veel oleks midagi vaja…»

«Mu isa-ema elasid mõlemad 80-aastaseks, nii et mul peaks ka nüüd ots peal olema.»

«Laste ees on vastutus kõige suurem. Seda on räägitud tuhandeid kordi ja see on õige!»

«Ma olen praeguses teatris võrdlemisi pettunud, väga harva midagi tõesti meeldib. Inimesed panevad liiga väikese vaeva ja pühendumisega asjad publiku ette. Ma kuulen nõela mahakukkumist, aga praegu on teatris ja telekas igavesed pudilõuad, jutust ei saa aru. Mul läheb hing täis kohe, kui ma selle peale mõtlen!»

«Miks ei taheta iseendast raamatut kirjutada? Sest ennast ei saa ju eriti kiita! Aga mina meeletult tahtsin – ma ei ole mingi kirjanik, aga mulle meeldib kirjutada. Mart Juur ütles mu raamatu kohta, et see on väga hästi kirjutatud. Paar naisterahvast arvas kahtlustavalt, et nii hea mälu ei saa ikka olla, sa oled päevikut pidanud. Aga ei ole. Enamasti kirjutatakse päevikut ikka salajase mõttega, et keegi kunagi loeb seda, aga see ei ole enam aus.»

«Kurb on see, kui keegi ei ütle midagi, kui keegi ei märka sind. Kui sind ära hakatakse unustama – vaat see on kurb! Seda seletas mulle üks Vana Baskini teatri bussijuht. Ei teagi, miks ta hakkas seletama, mida kõike ma vanematele inimestele tähendan, aga noored üldse ei teagi mind. Mulle jäi see viimane ots kuidagi palju rohkem kõlama ja see oli ikka jõle kurb! Aga hakkad mõtlema – tõesti, nad ei ole ju näinud ega kuulnudki sind. Mis sa siis teed tänaval, et keegi sind üldse vaataks? Kas käid kekult riides, lärmad ja ülistad ennast? Mina ei saa teiste inimeste vastu ülbe olla, mitte kunagi ei saa.»

«Öeldakse ju niimoodi, et parem on halb kuulsus kui see, et sinust üldse mingit juttu ei ole. Teha nägu, et ma ei taha tuntud olla – no see on jama! Ma olen selle läbi teinud. Raadios ei näe sind keegi, aga minul oli ka selline periood, kui olin filmides, televisioonis, igal pool. Hirmsasti äratasin tähelepanu! Ja siis hakkas see vaikselt ära vajuma… Kui enam välja ei tehta, siis ega see ei meeldi kellelegi. Eestlased on tagasihoidlikud, nende tähelepanu ei ole koormav. Omad ju.»

Allikas: Arter

Populaarne

Tagasi üles