Raamat: maailma kõige ohtlikum putukas on tapnud pooled kunagi elanud inimestest (1)
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
13. august 2019, 17:16
/nginx/o/2019/08/13/12463681t1h17ef.jpg)
Maailma kõige ohtlikum loom on sääsk, kuna sääsed on tapnud rohkem inimesi kui ükskõik milline teine loom ja ka inimene ise.
Nii väidab uus 496-leheküljeline sääskedeteemaline raamat «The Mosquito. A Human History of Our Deadliest Predator» (Sääsk. Kõige tapvam kiskja läbi inimkonna ajaloo), mille autor on Timothy C. Winegard, teatavad latimes.com ja iltalehti.fi.
See raamat räägib, kuidas sääsed on mõjutanud inimkonna ajalugu ja ühiskondi, tappes sajandite jooksul miljardeid inimesi.
/nginx/o/2019/08/13/12463653t1h448e.jpg)
Selle teose hinnangul on inimkonna eksistentsi jooksul elanud 100 miljardist inimesest kaotanud sääskede tõttu elu pooled ehk 50 miljardit inimest.
Raamatu kohaselt mängisid sääsed näiteks Ühendkuningriigi tekkimisel tähtsat rolli.
1689. aastal purjetasid viis laeva Šotimaalt Panamasse, pardal oli 1200 reisijat ning lastiks oli mitmesugust, kaasa arvatud kudumeid, kamme, piibleid, 25 000 paari nahkkingi ja trükimasin.
Eesmärgiks oli luua kaubanduskoht Panamasse Darieni. Šotimaal oli aastaid olnud näljahäda ja Panamasse koloniaalasula rajamine meelitas šotlasi kodumaalt lahkuma.
Kuid Panamas tabas sisserännanuid katastroof, nad haigestusid kollapalavikku ja varem neile tundmatusse malaariasse. Päevas suri kümneid inimesi ning ellujäänud üritasid oma elu päästa sellega, et lahkusid põhjapoole, kuid haigus sai nad kätte.
Kui järgmised laevad saabusid Šotimaalt Panamasse Darieni, ei leidnud nad eest asulat ega elanikke, vaid kaubajäänused.
Winegardi raamatu kohaselt oli see Šotimaale nii suur tagasilöök, et see kuningriik nõustus Inglismaaga liituma.
Seega saab öelda, et Suurbritannia sündis kaudselt malaariat levitavate hallasääskede tõttu.
/nginx/o/2019/08/13/12463655t1h747a.jpg)
Inglismaa kuningriik ja Šotimaa kuningriik, mis alates 1603. aastast olid personaalunioonis, ühinesid 1. mail 1707 Suurbritannia kuningriigiks.
Nüüd ilmunud raamat on täis lugusid, kuidas sääsed on murdnud võimsaid armeesid ja mõjutanud inimkonna ajalugu.
Malaaria ehk halltõbi, millesse võib nakatuda emaste hallasääskede (Anopheles) pistetega, tappis juba antiikajal sadu tuhandeid inimesi Kreekas ja Roomas ning neid impeeriume vallutada üritanuid.
Winegard on veendunud, et ajaloo jooksul maailmas toimunud sõdade ajal tapsid sääsed rohkem sõdureid kui neid hukkus lahingutes.
Kui kohalikel võis olla tekkinud mingi immuunsus teatud haiguste, kaasa arvatud malaaria suhtes, siis sissetungijatel, kes on pärit teistest paikadest, seda tõenäoliselt ei olnud.
Kui Rooma impeeriumi sõdurid üritasid 2. sajandil pKr vallutada alasid Šotimaal, siis 80 000 mehest umbes pooled surid müstilisse haigusse. Raamatu kohaselt levitasid haigust sääsed.
Malaaria ja hallasääsed on mõjutanud ka teisi suuri armeesid. Näiteks Kartaago väejuhi Hannibali (247 – 183 eKr) oma, kui ta üritas vallutada Itaaliat, mis oli Vana-Rooma süda.
Malaariasääsed ei jätnud puutumata ka Mongoli impeeriumi rajaja Tšingis–khaani (1162 – 1227) armeed ja selle tõttu ei saanud see suurkhaanist väejuht vallutada Lõuna-Euroopat.
/nginx/o/2019/08/13/12463675t1hde6f.jpg)
Malaariat levitavate sääskede ohvriks langesid samuti Vana-Egiptuse vaarao Tutanhamon (valitses umbes 1336–1327 eKr) ja Vana-Makedoonia kuningas Aleksander Suur (356 – 323 eKr).
/nginx/o/2019/08/13/12463665t1h3c62.jpg)
Arstid arvasid sajandeid, et see haigus levib õhu kaudu ja sellest ka nimetus «malaaria», mis tuleneb keskaja itaalia keelest «mala aria – halb õhk».
Alles 19. sajandil märgati, et malaaria levib hallasääskedega, kes kannavad edasi eukarüootseid algloomi perekonnast Plasmodium.
Malaaria on enam levinud Aafrikas, Kagu-Aasias ja Lõuna-Ameerikas, eelkõige seal, kus on soe ja niiske. Kuid ka jahedama kliimaga aladel võib seda haigust ette tulla.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel nakatub aastas malaariasse üle 225 miljoni inimese ja sureb umbes 781 000 inimest. See moodustab 2,23% kõikidest surmadest maailmas.
Malaaria levikut üritatakse DDT ehk diklorodifenüültrikloroetaani abil kontrolli all hoida.